Töötus on probleem igas ühiskoonas (0)

Töötus on probleem igas ühiskoonas, kuid eriti aktuaalseks muutus see teema majanduslanguse saabumisega. Kõige enam kannatasid noored, Eestis arvestatakse noorteks 15-24 aastased inimesed. Selles vanuses noored on veel väheste töökogemustega ning sellepärast eelistatakse vanemaid töötajaid, kellel on juba staazi ja rohkem tutvusi. 2011. aastal oli noorte töötuse määr 24,4 protsenti. Õnneks Eesti valitsus teadvustas, et tööta noored on koormaks Eesti majandusele ning väljendas arvamust, et vastavate meetmete kasutusele võtuga on prognoositav töötuse määr aastaks 2015 15 protsenti.
Probleemi väljendas väga piltlikult Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik Edvard Ljulko Postimehe arvamusportaalis: „Pole mõistlik suhtuda sellesse kui tavalisse külmetusse, mis möödub iseeneslikult majanduse nähtamatu käe ja seniste ravivõtete puhul. Lühiajalisest on saanud tihti hoopis teise dünaamikaga pikaajaline töötus. Oodata homme paremaid tulemusi jätkates sama moodi nagu eile – see ei peaks olema meie avaliku halduse definitsioon.“
Samas julgeb Ljulko väita, et lahendus on olemas: „Kõige selle tumeda taustal on tegelikult lahendusvõimalused hästi teada. Euroopa Komisjon ja parlament soovitavad kõigil riikidel võtta kasutusele noortegarantii süsteemi. See tähendab, et üle nelja kuu ametlikult tööta olnud noorele , kes pole suutnud ise või lähikonna abil endale rakendust leida, otsib töötukassa noore ja karjäärinõustaja koostöös sobiva praktika-, töö- või õppekoha. Seda kõigile noortele, vajadusel rahastades täiendavaid õppekohti ning luues intensiivseid ja mahukaid koolitusprogramme, suunamaks noori otse valdkondadesse, kus on tööjõupuudus. Sest raisatud aeg ning tulevased sotsiaaltoetused ong veelgi kulukamad. Selleks võib kasutada algul Euroopa rahasid ning see oleks kõigi osapoolte huvides.
Idee on väga hea, kuid millegi pärast pole toonud soovitud tulemust. Peamiseks probleemiks on noorte enda initsatiiv. Juba mõne aja laiselnud nooruk pole harjunud tööd tegema ning seetõttu ei taha paljud tööandjad noortele suunatud programmidega koostööd teha. See omakorda kitsendab valdkondi kus töötutele rakendust leida. Võib arvata, et ma teen oma väljaöelduga paljudele tööd otsivatele noorukitele ülekohut, kuid lähtudes enim oma kogumusest, ei nõustu ma vabandusega, et töökohti lihtsalt pole. Lõpetades keskooli oli mul kindel plaan minna ülikooli riiklikule kohale õppima, kuid eksami tulemused ei võimaldanud seda. Seega otsustasin halvasti läinud Eesti keele kirjandi järgmisel aastal uuesti teha ning hakkasin tööd otsima . Töötukassasse mul usku polnud ning alternatiivina hakkasin oma sugulastele ja tuttatele helistama . Esimesed kümme inimest lubasid kõik uurida, kuid midagi kindlat öelda ei osanud. Mõnel polnud üldse aega minuga tegeleda. Hakkasin juba uusi plaane tegema, kui ühel hommikul helistas sugulane Tartust keda ma olin varem vaid korra näinud ja ütles et ülehomme on sul töövestlus, ole kohal! Ametikohaks pidi saama toruluksep, vastav haridus mul puudus, sama oli ka optimismiga. Siiski läks kõik oodatust paremini ja ma elasin terve aasta iseseisvat elu, töötasu lubas üürida korteri, osta auto ja korralikult planeerides mugavalt elada.
Toetudes oma elule, arvan, et riik ei saa justkui vägisi noort tööle ega koolitusele ajada, kuid ta saaks läbi kooli noort paremini tööinimese eluks ette valmistada.
Gümnaasiumis õppivad noored jagunevad suuresjaos kaheks, need kes teavad täpselt mida pärast kekskooli edasi tahavad teha ja need kes lähtuvad eksamitulemustest. Sellegipoolest võiksid koolid pakkuda juba pärast põhikooli suuremat võimalust oma ainete valikul . Kindlasti jääksid alles põhiained, kuid lisama peaks omajagu valik aineid. Valikaineteks võiksid olla praegu kohustuslikud ained nagu muusikaajalugu, kunstiajalugu ja kehaline kasvatus. Lisaks luua täiesti uued võimalused, näiteks programmeerimise alused ja majandusteooria . Loomulikult vajaksid koolid lisa ressursse, et kompetentseid õpetajaid palgata, kuid kui valikained kooliti varieeruksid ei oleks need lisa ressursid suuremad kui need mis kulutatakse noorte töötuse vähendamiseks. Alternariiviks pakutakse kutsekooli, kuid see on järgmine äärmus, sest ametikoolides on akadeemilisel haridusel väga väike rõhk.
Taoline haridusreform aitaks gümnaasiumi lõpetajatel olla juba professionaalsem j a haritum just igat õpilast individuaalselt huvitavas valdkonnas. Kuna valikained oleksid valdavalt praktikalise teguviisiga, oleks reaalne tööks valmidus suurem ning ettekujutus oma valitud alast terviklikum.
Variante, kuidas vähendada noorte töötust on välja pakutuid mitmeid ning ma ei julge väita, et minu pakutud mõte on ideaalne või terviklik. Kuid väidan, et eelnevalt kirjeldatud varianti tasuks arutada, sest probleemi on parim lahendada ennetavalt, kui kasutada justkui tulekustutamis meetodit. Praeguse süsteemiga jätkamine pole toonud soovitud tulemusi ja midagi on vaja muuta.