Igatsen maale kus on rahu ja vaikust (0)

Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Tänapäeva ühiskonnas levib arvamus, et maal pole elu. Tegelikult on maal täpselt samasugune aktiivne elutegevus nagu linnas, lihtsalt teistmoodi. Just seda teistmoodi elu paljud inimesed otsivadki. Võin väita, et ka mina olen üks neist. Mis ikkagi on see, mis mind maaelu juures köidab? Vastus küsimusele on päris pikk.
Raske on igatseda midagi, mida tundnud pole. Just sellepärast ei oska paljud minu generatsiooni inimesed tunda puudust maaelust. Elasin 10 aastat oma elust Tallinnas kortermajas ning ei mõelnud kunagi kolimisele, sest kõik oli olemas - sõbrad, trenn , kino, poed . Lapsena ei osanudki teistsugust elu ette kujutada. Veetsin kõik oma suved maal ning ei mõelnud kunagi, et tahaks seal olla kauem kui kolm kuud aastas. Kui kaheksa aastat tagasi perega Tallinnast välja Harkujärve külla kolisime, algas minu jaoks uus elu. Kiiresti leidsin uued sõbrad, 2 neist olid tol ajal isegi mu klassikaaslased, kellega olime koos seitse päeva nädalas ja iga päev vähemalt kuus tundi õues. Aeg kulus nii kiiresti tehes kõiksuguseid vägitegusid, näiteks püüdsime ojast vähke ja ronisime võidu tuhamäest üles, et hiljem pepupeal alla lasta. Kuigi tegelesin pidevalt enda elu põnevaks tegemisega, oli tol ajal rahu ja vaikust siin küllaga. Mis küll muutus? Üha enam inimesi hakkas otsima sellist elu nagu minu pere ehk meie naabruskond ehitati erinevaid maju täis. Kuigi elame ikka oja kaldal ning maja kõrval on mets ja naabreid ei huvita, kas käin pidžaamas aias ringi või ei, muutus elu minu jaoks.
Nüüd tunnen puudust sellest nö maaelust. Maaelu all mõtlen ma kruusateid, vastu jalutavaid tuttavaid inimesi ehk kõik tunnevad kõiki, naabrilaste hüüdeid ning linnulaulu. Isegi üle aia elav pere, kelle juurest igal hommikul kell seitse võis kuulda kuke kiremist ning kanade õiendamist ning, kelle juurest igal nädalalõpul sai restitäie mune toodud, tegi loomade pidamisega paar aastat tagasi lõpparve. Kui hakati uusi maju ehitama leidsid vajadust ka asfaltteed, mis tähendas rohkem autosid ning isegi kodubuss hakkas sõitma tihedamini kui üks kord tunnis.
Elu mu kodukohas muutus ning koos sellega ka mina. Kuid mu armastus selle elu vastu ei kadunud. Loodus, värske õhk ning vabaduse tunne on need, milleta ma elada ei saaks. Maal elades ei pea sõitma metsa, et kõike seda tunda, vaid need on vaid jalutuskäigu kaugusel. Vahel kui tunnen, et kõik on valesti, lähen oma lemmikkohta ning istun seal kuni kõik saab iseenesest korda. Seda tunnet, seda rahulolu, mida loodus tekitab, ei asenda miski. Maaelu nagu mina seda tunnen saab küll iseloomustada sõnadega “vaikne” ja “rahulik” ning sellepärast oskangi ma seda igatseda.
Noore inimesena naudin ma ka linnaelu ja melu, kuid alati viib tee mind koju. Koju maale, kus on see rahulolu ja vaikus , mida vajan iga päev. Tean, et millalgi pean ikka tagasi linna kolima , et käia ülikoolis ja tööl. Kuid igatsus maaelu vastu ei kao ning olen igavesti tänulik oma vanematele, kes seda on mulle võimaldanud.
Marian Keller
12.c