,,Tegutseda saab siis, kui enam ei karda’’ (Tommy Hellsten) (0)

,,Tegutseda saab siis, kui enam ei karda’’ ( Tommy Hellsten)

Millegi pärast on üldine arvamus Eesti noortest kui mugavatest äraolijatest. Justkui inimesed käivad koolis lihtsalt selleks, et kuuluda tavapärasesse ühiskonna normi. Milles aga seisneb õpilaste laiskus ? Kas tõesti ei lähe noortele korda, milline on nende tulevik ja kuidas nemad seda muuta saaksid? Tihtipeale polegi probleemiks laiskus, vaid pigem teadmatus ja kartus .
Iga ühiskonna korralikuks funktsioneerimiseks on vaja rahuldada oma liikmeid. Kõigile meelt mööda olla on keeruline, kuid ometi just seda nõutakse oma linnalt ja riigilt. Igas linnas on oma linnavolikogu , kus toimuvatel koosolekutel pannakse paika antud asukoha normid, kuidas miski toimuma peaks ja nii edasi. Probleemidega, mis mõjutavad tervet linna, peab hakkama saama kindel grupp inimesi. Seega peavad need valitud saadikud olema ise väga erinevad, et hästi mõista igat probleemi selle erinevatest tahkudest. Ometigi pole keegi neist enam kooliõpilane ning vahepeal tunnevad noored, kuidas nende huvisid ei kaitsta. Seetõttu korraldabki pea iga linn erinevaid koosolekuid ja arutlusõhtuid, kus antakse sõna just noortele. Õpilased saavad rääkida, mis neid häirib ja kuidas nemad sooviksid midagi muuta. Mida aga teha, kui noored ise ei tunne sellest huvi ja kohale tulnud inimeste hulka võib kokku lugeda ühe käe näppude peal?
Noortele ühiskonnaliikmetele tuleb anda mõista, et kui midagi tahetakse, tuleks selle nimel vaeva näha. Nagu öeldakse, magavale kassile hiir suhu ei jookse. Tihtipeale kuulen, kuidas üks või teine pole rahul võimalustega, mida kool talle pakub. Kui aga tuleb arutlus, mida teha teisiti, on ideesid null. Kindlasti ei saa ma süüdistada inimesi selles, et neil puuduvad ideed. Sageli on probleemiks pigem julgus ning võidakse mõelda, et mis saab siis kui ma ütlen midagi halvasti? Äkki ei oska ma ennast piisavalt hästi väljendada? Kas see ikka on piisavalt oluline probleem, et peaksin suu lahti tegema? Vastus on jah. Kindlasti peaks suu lahti tegema. Alati saab asju ümber sõnastada, kui ei tulegi esimesel korral nii hästi välja.
Noortelt küsitakse tihti, mis plaanid neil tulevikus on ning mida nad tahaksid edasi õppida. Paratamatult jäävad küsijad tihti vastuse võlgu, kuid mitte sellepärast, et neile ei tahetaks vastata, vaid kuna noorukid ei tea seda ka ise. Valikuid on palju ja nagu tihtipeale korrutatakse, siis kõik uksed on valla. Ehkki see kõlab juba nagu katkine plaat, et inimesed peaksid tegema seda, mis neid õnnelikuks teeb, ei ole kõik alati nii kerge. Nii mõnedki noored tunnevad, et ei ole mõistlik pürgida kõrgustesse, kui nagunii sellega hakkama ei saa. Kindlasti on asi taaskord ka kartlikkuses. Artur Alliksaare luuletuses ’’Olematus võiks ju ka olemata olla’’ on kirjas: ,,Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe. Enamasti lepime lähimaga. Enamasti lepime lühimaga. Enamasti lepime tühimaga.’’
Omast kogemusest võin öelda, et ka see, kus ja millises keskkonnas on keegi üles kasvanud, mõjutab väga suuresti nende vaateid tulevikule. Elasin ja õppisin varasemalt Põlvas, kus oli üldnormiks lõpetada gümnaasium kohalikus koolis ning peale seda minna kas tööturule või Tartu Ülikooli. Oli vähe neid, kes nägid ennast tulevikus kuskil seitsme maa ja mere taga. Tartus, Miina Härma Gümnaasiumis on aga väga oluliseks kriteeriumiks välismaal õppimine. Jah, tõsi, mõlemas linnas ei pruugi inimesed kindlad olla, kes nad tahavad tulevikus olla, kuid Tartus tunduvad inimestel palju suuremad unistused olevat. Ka linnaelus kaasarääkimine on väga erinev nende kahe linna vahel. Viibides Tartus, kuulen tihti oma kaasõpilasi arutamas hetkel aktuaalsetest uudistest või linnas toimuvast. Põlvas ma seda kahjuks nii suurel määral ei täheldanud.
Ükskõik, kust keegi tuleb, peaks igaühel siiski oma nägemus asjadest olema. Ei saa jätta oma arvamust ütlemata vaid seetõttu, et puudub julgus. Samuti ei saa ka oma ühiskonnas mitte kaasa teha vaid põhjusel, et äkki nõuab see liiga palju aega või pole piisavalt ideid. Igale ühele läheb korda, mis temast tulevikus saab, kahjuks ei suuda kõik selle nimel piisavalt pingutada. Mina arvan, et oma elu on võimalik muuta, kui me näeme selle nimel vaeva. Tuleb seada endale eesmärgid ja proovida nende poole pürgida. Tuleb vältida negatiivseid mõtteid või enda maha salgamist.