Vaibakunstnik Anu Raud Anu Raud,kes saab sel kevadel 70aastaseks, on Viljandi külje all Heimtalis elu liikuma pannud ja võitleb üleüldise üheülbastumise vastu. Nimetab globaliseerumist interrosoljeks, kus iga asi kaotab iga sekundiga oma värvi, maitset, lõhna ja karakterit Kogu Anu Raua olemine ja töö on mõtestatud, suure laenguga. Seda, kuidas kunstniku mõte on aja jooksul süvenenud ja edasi arenenud, võib näha kunstihoones nätusel “Eesti asi” – Raua parimaid töid. See pole niisama näitus – lihtsalt ilus kunst. Ja peabki olema, kui vaipade valmimise kiirus on keskeltläbi ruutmeeter kuus (ning sääl saalis on väljas kuid ja kuid, aastaid!). Raud teeb esmalt akvarellidega kavandi ja alles siis saab kangastelgedel tööle asuda. Kunstnik elab Viljandi lähedal Heimtali külas Kääriku talus. See on vana mõisamoonaka maja (1860ndaist), kus on kolm kööki, kolm sahvrit, kolm tuba, sest sääl elas ka kolm peret. Raua vanaisa ostis talu ära 1918. aasta
Notsu: "Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!" Karupoeg noogutas. Notsu: "Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada." Karupoeg: "Aga kus sina siis oled?" Notsu: "Mind ei ole." "Nii ei saa olla," ütles Karupoeg. "Mina arvan ka nii," ütles Notsu, "aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks." "Miks sa mind kiusad?" vihastas Karupoeg, "Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jänes vastu:"Daipohh kui keegi karule liiga teeb!" Ühel õhtul tulevad karu, rebane ning jänes baarist koju, ise täis kui zilli uksed ja kukuvad kõik ühte auku. Noh kolm päeva juba augus istunud ja kõhud tühjaks läinud. Rebane tõuseb püsti ja ütleb, et nüüd sööme kõige nõrgema ära. Jän
Kodutöö aines sotsiaaltöö alused Juhtumite kirjeldused Juhtum 1 on 22 aastane, sündinud ja kasvanud ühes endise liiduvabariigi pealinnas. Kui oli 8 - aastane, siis oli kogu pere sunnitud sünnilinnast põgenema. Põhjuseks rahvuste vaheline vaen ja vägivald. Kõigepealt põgeneti oma ajaloolisele kodumaale. Seal ei elanud nad enam kui paar aastat kuna sugulased isegi suutsid end vaevu ära elatada. Siis sõideti Moskvasse. Kuid sealgi tekkisid probleemid, mis seotud varjatud vaenuga tulnukate suhtes. Olles 11 aastane, tuldi kasuema sugulaste juurde Eestisse, - Ida - Virumaale. Tema meelest oli see kole - ta oli harjunud elama suurtes linnades, aga tolles linnas, ei ole isegi mitte trollibusse. "Linn on rõõmutu, talved on pikad ja külmad, sügised hirmniisked." Respondendi ema oli surnud siis, kui ta oli 2 aastane "Oma ema ma õigupoolest ei mäletagi. Põhiliselt kasvatas mind kasuema." Ilmselt ei meeldinud kasuemale see, et poiss ei vaevunud eriti varjama oma suhtumi
· Armastada ühte inimest, on raske. Varjata, seda armastust teise eest veelgi raskem. · Kõik pole kuld mis hiilgab, kuid mis hiilgas olid sina. · Elu on nagu film, aga elus ei saa sassiläinud kaadreid uuesti võtta! · Ma olen isekas , kannatamatu ja veidi ebakindel . Ma teen vigu , ma väljun kontrolli alt ja aeg- ajalt on minuga raske toime tulla , aga kui sa mu halvimate külgedega hakkama ei saa , siis põrgupäralt sa ei vääri mu parimaid külgi ! · Ma olen väike liivatera sinu suures liiva karjääris, mille kadumist sa tähele ei pane.Aga kui ma lendasin teise liivakarjääri, Panid sa mind tähele ja palusid et ma tagasi tuleksin, seda ma tegin, ja nüüd jälle see vana jant edasi ka läheb. Liivaterad kaovad, ja inimesed kaovad. Hoia neid ,kes sul veel alles on. ja ära lase neil olla see liivatera, mida sul tegelikult oleks vaja et üks kena liivaloss ehitada:) · Eile õhtul pimedas jalutades tundus nagu oleksin näinud sind, ku
Milline on minu nägemus lapse kasvatamisest perekonnas toimetulekuks 30 aasta pärast Mul on plaanis omada selleks ajaks kahte last, kuid samas ei tohi mitte kunagi nii mõelda, kuna kui tuleb ka kolmas, neljas või viies laps, siis poleks nemad nii-öelda plaanivälised lapsed, vaid ikka super õnnistus. Juba väikesest peale tahan ma harjutada, et minu lapsed ei valiks sööki. Mul on ääretult kurb näha tänapäeval lapsi, kes praktiliselt mitte midagi peale friikartulite ja makaronide ei söö. See on absurd, kuna tegelikult on olemas tohutult palju erinevaid toite, mis tegelikult on ainult head tervisele, ent vanemad ei paku neid lastele, vaid hoopis minnakse kergema vastupanu teed ning ostetakse lihtsalt üks krõpsupakk. Ma ei saa sellistest inimestest aru. Minu laste elus oleks juba väga pisikesest peale esikohal tervislik toitumine. Nad ei pea tingimata olema taimetoitlased, kuid peaksid teadma, mis on neile hea. Ma arvan, et selleks ajaks ollakse jõutud nii
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Maret Nukke Minu Jaapan Tallinna 21. Kool 12C Klass 50. Lauset teosest "Minu Jaapan" ja nende kohta kommentaarid 1) „See räägib loojajumalatest, õest-vennast Izanamist ja Izanagist, kes sonkisid Taevastel Väljadel elades pika piigiga mudast ollust, mille käigus tilkusid selle otsast mõned piisad, moodustades müütilise Onōgoro saare, kuhu õde ja vend asusid elama ning kus nad lõid üheskoos veel saari ja jumalaid“– See lause on väga huvitava konseptsiooniga, eriti tore oli lugeda seda lauset. Selles peitub väga sügav sisu kuid samas ka väga palju erinevaid mõtteteri. 2) „Treeningprotsessi juurde kuulus paratamatult ka karate terminoloogia omandamine ning ajapikku tekkis huvi’’ – Ka minule pakuks huvi karate vastu huvi kasvatamine selliste põhimõtetega. Eriti veel siis kui käin veel treeningutel. See aitaks huvi kasvatamisele kaasa. 3) „Kui 1989. aasta sügisel avanes Eesti
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid