Albert Camus "Võõras" (2)

Võõras
Albert Camus
Mersault tundis ennast ühiskonnas võõrana. Ta tunneb end sotsiaalsetes suhetes ebamugavalt. Ta sooritab meeltesegaduses mõrva ning see paneb teda mõtlema elu üle ja ta otsib maailmale tähendust. Mesault teadis, et traditsioonid on teda surunud pinge alla ja ta püüdis igati reegleid eirata. Samas nätab soovi nendega kohaneda: laenab sõbralt lipsu ja leinalindi ema matuste jaoks, kardab , et ei tea kuidas surnuvalvamise ajal käituda jne. Romaanis on ta enamasti siiski pinge all. Seda iseloomustab see, et Mersault ei nutnud kui ta ema suri. Ta ei suutnud nutta. Ta ei soovunud ka, et kirst avatakse. See kõik jättis ta külma närviga ja ei mõjutanud tema tavalist elu. Peale matuseid kohtas ta Maried. Nad veedsid aega koos ja mees oli tavaline nagu alati. Nagu polekski ema vahepeal surnud. Teda ei huvitanud ka see, kus Marie käis, ta oli ükskõikne. Mersault on mees, kellel puudub igasugune huvi asjade ja nende käigu vastu. Samuti kui teda kohtus küsitleti. A ei olnud millegi vastu ja andis napisõnalised vastused. Tundus nagu teda ei huvitakski, mis temast edasi saab.
Vanglas viibides oli Mersaultil aega oma elu üle mõelda. Seal olles mõtles ka ta ühel ööl oma emale. Ta arvas , et mõistab miks ema tahtis enne surma uuestialgamist. Ema oli tundnud end vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. Mersault arvas, et mitte kellelgi ei ole õigust teda taga nutta. Sel ööl tundis ka Mersault, et on valmis kõike uuesti läbi elama. Ta avas end esimest korda maailma hellale ükskõiksusele. Ta tundis, et selline maailm on nii tema sarnane, nii vennalik. Ta leidis, et on olnud õnnelik ja on seda ikkagi.
„Selleks, et asi oleks täielik, selleks, et ma ennast vähem üksildasena tunneksin, jäi mul ainult soovida, et minu hukkamise päeval oleks palju pealtvaatajaid ja et nad tervitaksid mind vihakisaga.“
Veel saab välja tuua kohtuprotsessi. Mersault tundis end seaalt pealtvaatajana. Ta jälgis ainult detaile. Taaskord ükskõikne. Teda ei huvitanud, mis temast saab. Ta ei palnunud lunastust, kuigi tema juurde saadeti korduvalt vanglavaimulik. Ta ei soovinud temaga kõnelda ning saatis ta iga kord minema. Viimasel korral sai ta vaimuliku peale vihaseks ja karjus talle kõik, mis südamest tuli.
„Minul ei ole pealtnäha midagi hinge taga. Aga mina olen endapeale kindel, kindel kõiges, palju kindlam kui tema, kindeloma ellus ja surmas, mis peatselt tuleb. Jah, mul pole muus kui see. Aga vähemalt valitsen ma tõde nii, nagu tõde valitseb mind. Mul oli õigus ja on praegugi õigus, mul on alati õigus. Ma elasin, nagu ma elasin, ja oleksin võinud elada ka teisiti. Ma tegin seda, aga mitte toda. /---/“