Elu mõte (0)

Elu mõte
Filosoofid on juba ammustest aegadest üritanud selgitada välja elu mõtet. Üks ja ainus küsimus on pannud liikuma väikese lumepalli kõrgel jäämäetipust, kasvades ainult suuremaks . Vastuseid on saadud seinast-seina, kuid seda ühte ja sobivat ei tundugi justkui olevat. Kuid milleks või kellele on vaja seda üldse teada?
Elu võrreldakse lillega. Kasta ja hoolitse tema eest nii palju kui võimalik, kuid lõpuks, närtsib ta ikkagi ära. Vahepealse hetke ilu oskavad aga vähesed hinnata. Nõnda lastakse parimal ajal linnutiivul endast mööduda, ilma, et oleksime saanud sellest mingit naudingut. Seejärel tekib küsimus – milleks ma elasin, kui tegelikkuses olin kogu see aeg surnud olnud? Kas igahommikuse ärkamisega ja õhtul silmade sulgemisega elu vaid piirduski? Vastust võibki pimeduses kobama jääda, seda leidmata.
Äkki on meile kõigile kõrgemalt poolt antud misioon, mida teame vaid alateadvuses. Võib olla on see saatus, mis määrab meie tuleviku. Kas homme ootab meid ees surm või eluarmastus, seda ei tea keegi. Kuid mis siis, kui elu mõte ongi elada ettemääratud süzeed? Kõik mida teeme ning muuta üritame on juba kuhugi kirja pandud. Kas saame üldse olla milleski kindel või elamegi ühes suures valedevõrgustikus ning pettekujutelmis? Äkki meie maailm polegi selline nagu arvame seda olevat ning elame mullis , mis on täidetud illusiooniga. Järsku meie eesmärk silmitsebki meie nina all ning meie ülesandeks on tunda mõnu kõigest sellest, mida tegelikuses ei eksisteeri. Kui see nii ongi, siis kas see, et me lihtsalt elame, polegi juba elu mõte?
Emakese looduse seisukohast on meil vaid üks ülesanne – säilitada oma liiki. Kas elu ongi nagu üks suur Déjà vu, mis kordub lõpmatuid kordi , ilma mingit muud mõtet omamata? See küsimus painab paljusid, kuid faktid kõnelevad enda eest. Meie organism on ehitatud nõnda, et saaksime anda võimalikult eluterveid ja suurel hulgal järglasi, samas seda kõike nautides.
Meie esiisade minevik on määritud verega. Ajaloo pilkases pimedusest lausa kisendab röögatu koletis vihast üksteise vastu. Tapetud on ei millegi nimel. Selle asemel, et unustada kogu eelnev vaen, sünnitame uut kurjust vanale vundamendile. Me ei ole siin ilmas selleks, et hävitada, vaid hoopiski, et luua parem paik meie järglastele ning rõõmu tunda kõigest mis meid ümbritseb. Paratamatult konkurents on see, mis tõukab meid vaenujalale. Võitlus parema elu nimel, sunnib meid tegema asju, mida sisimas ei sooviks. Õndsale aasale pääsemine on muutunud kinnisideeks, mille nimel oleme nõus maha murdma kõik uksed, mis takistavad meid.
Kes meist ei mäletaks sellist kultusbändi nagu ABBA. Aeg, millal see loodi, liikus üle maailma uudne trend. Selle trendi järgijaid kutsuti hipideks. Nende elulaad põhines naudingul ja elada lihtsat elu. Teisisõnu võis neid kutsuda ka looduslasteks. Nad ei soovinud kellegile halba, vaid päikest kõigile ning rahu maale. Vaevalt , et nad olekski suutnud üldse kedagi vigastada, sest taolise stiiliga käisid kaasa kombed, mille tagajärjel hõljuti peadpidi pilvedel . Lakkamatu near täitis nende sisutühjad päevad ja nõnda kestis see aastast-aastasse. Nad polnud küll eriti haritud ning nende välimus meenutas pigem metssea oma. Kuid inimene on ju samasugune osa loodusest kui kõik teised elus organismid. Võib olla harimatus ning usk ebamaisesse takistaski neil teiste elu hävitamast. Nad ei osanud küll katseklaasidega möllata, kuid muusika , mida nad lõid, vallutasid miljonite inimeste südamed.
Tänapäeval on loodud sadu võimalusi, et pigistada elust välja kõik mahlad , mis võimalik. Alustades ekstreemspordist, lõpetades diskopõrandal jala keerutamisega. Arvestades seda, et elu on niivõrd üürike, kas me peaksime häbenema ning kartma kõiksugu tundmatuid teid? Kas ei oleks tore proovida benji-hüpet ning seeläbi saada feeling, mida saavad nautida kõik need tiivulised meie peakohal päevast-päeva? Või hoopiski sukelduda mere sügavustesse ning öelda sealsetele asukatele “tere”? Miks peaksime pelgama üksteist, kui võiksime koos naerda kogu elu keertkäikude üle? Kas tunda ennast vabana kui lind, polegi meie elu mõte?
Küsimusi elu mõtte üle on palju. Vastust neile kõigile aga polegi. Kuid kas kõigel üldse peabki olema mõte? Kas kõigile küsimustele peab olema alati ka vastus? Elada enda muinasjutu maal teadmatuses on mõnikord parem kui loksuda paadis tormisel merel. Oma eluraamatu kaaned pole meie kujundada, kuid selle sisu saame kirja panna vastavalt oma soovile.