Aleksander Blok (0)

Aleksandr Blok (1880-1921)
Aleksandr Aleksandrovitš Blok sündis Sankt -Peterburgis, kasvas kõrgeintelligentses aadliperes. Tema isa – õigusteaduste professor – oli ka väga andekas musik ja tundis hästi kirjandust ja paistis silma oma despootliku iseloomu poolest. Blok’i ema oli sunnitud lahkuma mehe juurest veel enne poja sündi. Ja nii möödus Blok’i lapsepõlv vanaisa, Andrei Beketova, botaanika professori, Peterburi ülikooli rektori majas . Oma suved veetis Blok vanaisa Sahmatova mõisas Moskva lähistel.
Beketovi peres tegelesid palju kirjandusega. Bloki vanaisa oli mitte ainult paljude teadustööde vaid ka populaarsete artiklite autor. Vanaema tõlkis kogu oma elu teaduslikke ja kunstialaliseid teoseid. Kirjandusega tegelesid ka tema tütred – Bloki ema ja tema tädid.
Pole ime, et sellises õhkkonnas avaldus ka pojal väga varakult armastus poeesia vastu. Esimesed luuletused kirjutas Blok viieaastaselt. Päris tõsine huvi poeesia vastu tekkis, kui ta lõpetas gümnaasiumi ja astus Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Hiljem ta läks üle ajaloo- filoloogia teaduskonda ja lõpetas selle edukalt.
20.nda sajandi alguses toimusid poeedi elus kaks tähtsat sündmust.Esimene neist – armastus Ljubov Mendelejevi tütre vastu, kes oli kuulsa Vene keemiku Dmitri Mendelejevi tütar. Teiseks – innustumine Vladimir Solovjova filosoofilistest ideedest. Nende sündmuste tulemusena ilmus Aleksandr Blogi esimene poeetiline kogumik “Värsid kaunist daamist” ( 1904 -1905). Bloki nimi sai kohe tuntuks.
Hiljem, pärast Esimest Vene revolutsiooni (1905-1907aastal), tekkinud poliitilise situatsiooni tõttu, laskus poeet taevast maa peale: ta vaatleb hoolikalt ümbritsevat tegelikkust , kogu meid ümbritsevaid mitteharmoonilist maailma.
1915-1916 aastatel isiklikel põhjustel ja 1914 alanud maailmasõja tõttu Blok kirjutab. 1916 aasta suvel kutsutakse ta sõjaväkke ja saadetakse rindele, kus ta oma sõnul “elab mõtetut elu, ilma ühegi mõtteta, peaaegu nagu taim”. Kogu 1917 aasta jooksul ei kirjutanud Blok mitte midagi.
Murrang toimus pärast 1917 aasta oktoobrit. Aleksander Blok uskus “revolutsiooni puhastavasse jõudu”. Ta käis ringisäravate silmadega noore, lõbusa ja erksana. Just sel ajal elas poeet üle oma viimase loomingulise tõusu, andes välja oma kuulsaimad teosed:z Artikkel “Intelligents ja revolutsioon ”, poeemi “Kaksteist” ja luuletuse “Sküüdid”. Nagu tõeline romantik , uskus Blok, et revolutsioon muudab kõik – korraldab nii, et valelik, räpane, igav elu saaks õiglaseks, puhtaks, rõõmsaks – ühesõnaga suurepäraseks.
Sümpaatia pärast Oktoobrirevolutsiooni vastu mõistsid A. Bloki hukka paljud tema vanad sõbrad, intelligentsi esindajad. Nad arvasid, et ta “on müünud end bolsevikele”. Aga Blok jäi enesele kindlaks ja kannatas ära kõik tema aadressil tehtud etteheited.
On olemas arvamus, et oma elu lõpul Blok kahetses, et kirjutas poeemi “Kaksteise”, ja oleks sellest peaaegu lahti öelnud. Kuid tõsiseid tõendeid selle kohta ei ole. Vastupidi, blok on ise kirjutanud: ““Kaksteist” – see on parim, mis ma olen kirjutanud. Sest, et siis elasin ma koos oma ajaga .” Meile tundub, et Blok ei muutnud oma vaateid, vaid muutus revolutsioon. Blok ei öelnud millestki lahti, kuid ta lämbus muutlikkust ajaloo õhustikust, poliitiliste repressioonide pealetungi ajastust.