Eksistentsialism (0)

1
EKSISTENTSIALISM
Eksistentsialism on olnud paljudele meie ajastu filosoofiaks. Kaasajal ta seda enam ei ole.
Selleks, et eksistentsialismi õieti mõista peame ajas tükk maad tagasi minema, nimelt Sören
Kierkegaard ’i juurde.
Suundumus üksikinimesele ja tolle konkreetselele situatsioonile , mida oleme Kierkegaard’i
juures õppinud tundma, on ühine kõigile eksistentsialistidele. Ühine on peaaegu kõigile ka
Kierkegaard’lik õpetus hirmust ( Angst ) kui kohalolemise (Dasein) põhialusest, inimese
üksindusest ja inimeseksolemise kõrvaldamatust traagikast.
Ühine ei ole religioosne elamus , millest lähtudes Kierkegaard’i tuleb mõista. See põhikogemus
ei ole loogiliselt haaratav. See on “hüpe” mille kaudu üksik tuleb usule ja “kristlaseks saab”.
See on hüpe sealpool mõistust asuvasse valdkonda, hüpe absurdi ja paradoksi.
Kaasaegsete eksistentsialistide hulgas seisab sellele Kierkegaard’i mõttele kõige lähemal
prantslane Gabriel Marcel (1889 - 1973). Marcel ise ütleb, et ta on oma filosoofia põhimõteteni
jõudnud enne kui ta Kierkegaard’i luges . See võib olla ka tõendiks selle suhtes, et Kierkegaard’i
mõju 20. sajandil on seletatav selle sajandi enda sisemiste vajadustega. Marcel seisab
Kierkegaardile lähedal ka oma väga isikliku ja ebasüstemaatilise filosofeerimise laadi poolest.
Ta on oma mõtted pannud kirja oma “Metafüüsilistes päevaraamatutes” (1927 ja 1935).
Kaasaegsete eksistentsialistide hulgas leiame me nii usklikke kui ateiste. Peale selle seisab Karl
Barth’i (1888 - 1968) “ dialektiline teoloogia” Kierkegaard’ile väga lähedal.
Kierkegaard’ on esimene aga mitte ainus eksistentsialismi vaimne isa. Sarnaseid mõtteid
leiame me hispaania mõtlejal Miguel de Unamuno’l (1864 - 1937), Prantsusmaal elanud vene
emigratsiooni filosoofil Nikolai Aleksandrovits Berjajev’il (1874 - 1948), kirjanikul
F.M.Dostojewskijl (1821 - 1888), Rainer Maria Rilke’l (1875 - 1926) ja Franz Kafka ’l (1883 -
1924).
Eksistentsialism on üks markatsemaid irratsionalismi vorme. Siin on öeldud otsustav ei
ratsionalistlikule filosoofiale.
Küsimusele, kes ja milline inimene on, vastab inimene ise. See autonoomne vabadus eelneb
igasugusele mõistuspärasele kaalutlusele. Inimene elab mõituseelsest ja mõistusülesest
vabadusest.
Irratsionalismi tõus:
1. Fr. Nietzsche poolt esitatud elufilosoofia, mis ütles, et mõistus on vaid relv olemasolu eest.
2. Freudi teooria, et inimlik mõtlemine hõljub ebateadlikel ja alateadlikel jõududel, ihadel ja
instinktidel.
3. Marksim ütles, et inimese eklukäsitlus sõltub tema sotsiaalsest kuuluvusest. Niisiis on
inimmõtlemise struktuur sõltuv tema kohast sotsiaalses protsessis.
4. Historism väitis, et inimmõistus on ajalooliselt määratletud ja seetõttu muutlik . Seega
viimne, absoluutne tõde on saavutamatu.
Kõik need suunad valmistasid ette veendumust, et maailm ei ole ratsionaalne vaid kaootiline ja
juhuslik. Niisiis ei sisalda maailm ise mitte mingisugust mõtet. On vaid üksikud situatsioonid,
üha uued situatsioonid, milles me elame.
Kui selles absurdses maailmas üldse otsida mõtet, siis tuleks seda otsida inimese loomingulise
vabaduse valdkonnast.
Ratsionalistide põhiprobleemiks oli, kuidas on võimalik inimlik vabadus ratsionaalselt
korrastatud ja dedermineeritud maailmas.
2
Irratsionalistide põhiprobleem on: Kuidas on vabadus võimalik mõtetutes situatsioonides . Mida
tähendab vabadust, keset kaost?
Kas inimene suudab veel võidelda mõtte andmise eest mõtetule või muutub ise mõtetuse
ohvriks
Kaasaegse eksistentsialismi ühised jooned (võrreldes Kierkegaardiga):
1. Eksistents on alati inimese eksistents . See on inimesele omane olemisviis. Selletõttu on
kogu eksistentsialism “ humanistlik ”. Inimene seisab siin keskmes.
2. Eksistents on alati individuaalne eksistents. See on üksikule inimesele omane olemisviis.
Seetõttu on eksistentsialism alati “subjektiivne”. Individuaalne eksistents ei ole millestki
muust tuletatav. Üksiku olemasolu ei ole näiteks nii nagu Bergsonil, indiviidi ülese
“eluvoolu” osa. Just selles seisneb kõige suurem erinevus elufilosoofiast.
3. Eksistentsialism ei kasuta inimese kirjeldamisel asju mudelina. Asja me mõistame, kui
teatud omadustega substantsi ja sellel on kindel olemus. Inimesel seda ei ole. Inimene peab
esmalt ennast alles selleks tegema, kes ta on. Inimest ei saa selletõttu asjadele omaste
kategooriatega haarata ja sellele vastavalt interpreteerida.
4. Meetodist lähtudes on eksistentsialistid rohkem või vähem fenomenoloogid. Nad on
huvitatud oleva vahetust haaramisest. Ja siiski on nende lähtepunkt ja eesmärk Husserl ’i
omast kaugel. Mida too soovis “olemusena” haarata, olid üldised, igavesed, objektiivsed
olemused ja olemuslikud seadused. Konkreetsest eksistentsist püüdis Husserl just seda
sulgudesse asetades mööda minna.
5. Eksistentsialism on dünaamiline. Eksistents pole mingi muutumatu olemine, vaid oma
olemuselt aja ja ajalikkusega seotud. See on AJAS-OLEMINE. Aeg ja ajaprobleemid on
selletõttu eksistentsialismis alati erilise vaatluse all.
6. Eksistentsialism suunab oma pilgu üksikule, kuid ta pole “individualistlik” selles mõttes, et
ta üksiku isoleeriks kõigest muust. Vastupidi: leides inimese alati konkreetses situatsioonis,
kus ta on maailma ja kaasinimestega seotud, ei ole inimene tema jaoks kunagi isoleeritud.
Inimlik olemasolu on alati MAAILMAS-OLEMINE ja alati KOOS- TEISTEGA -OLEMINE.
7. Eksistentsialistlik filosoofia seisab alati väga lähedal konkreetsele elamusele. Nii võib
täheldada, et eksistentsialistidel on filosofeerimise alguses mingi isiklik elamus. See elamus
on seotud teatud “piirsituatsioonidega” nagu surm, kannatus, võitlus ja süü või üldine
vastikustunne. Samuti võib selleks elamuseks olla religioosne põhikogemus.
Eksistentsialistide mõtlemine on selletõttu alati väga isikliku, elamusest määratud
värvinguga. Alati on see mingist piirist ülehüppamine, millegi viimse küsimuse alla panek.
Üldiselt tuleks sõna eksistentsialism kasutada teatud ettevaatusega. Sartre nimetab ennast ise
eksistentsialistiks. Jaspers kasutab sõna eksistentsiafilosoofia.
Heidegger seevastu aga ei soovi selliselt oma filosoofiat kirjeldada. Tema jaoks on
“eksistentsianalüüs” üksnes esimene samm ulatusliku olemisküsimuse ontoloogiale. Selletõttu
võiks teda käsitleda ka iseseisvana.