Eksistentsialistid – elu absurd (0)

Eksistentsialistid – elu absurd
Maailmas valitseb minu jaoks üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: mis on enesetapp. Inimene otsustab, kas elada või mitte, vastab filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – mitu mõõdet on maailmal, mitu kategooriat on vaimul – tuleb teises järjekorras. See on nagu mäng, kus tuleb enne vastata. Näiteks kui on õigus Nietzschel, kes arvab , et lugupidamisväärne filosoof peab õpetama eeskuju kaudu, siis omandab see vastus mõistetava tähtsuse, sest ta käib otsustava teo eel. Kuidas eksistentsialistid tõlgendavad elu absurdi ? Inimese olemise määravad tema olemasolu piirid – elatakse sünnist surmani. Esimene aastakümme on justkui roosiline ja tundub paradiisina, kuid kui nähakse läbi eksistentsi absurd, siis sealt hakkab „ tappev mäng“ ning koheselt suureneb aja väärtustamine. Indiviide on erinevaid: kes vaatab eksistentsiprobleemist mööda, kes üritab elu absurdi lahendada ja kes vannub sellele alla. Lahenduseks on endas elu mõtte leidmine. Nähes elu mõttetust, võib inimene postitada endale küsimuse: kas elu on elamise vaeva väärt. On indiviide, kes näevad, et vaev on liiast, mis omakorda tingibki enesetapu. See on üks absurdi lahendusviise, kui nii võib öelda. Absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest. Aga on ka inimesi, kelle „ tapab “ kiire elutempo – nad ei jõuagielu absurdi mõtteni ja elavad pidevalt homse nimel elamata tõeliselt olevikus. Samas Kierkegaard väidab, et pole ühtki inimest, kes poleks natukenegi meeleheitel, kelles ei pesitseks rahutus, konflikt, ebakõla, äng millegi tundmatu eest, äng olemasolemise võimalikkuse või iseenda ees. Tuleb temaga nõustuda. Inimese käitumise põhiline ajend on mure homse pärast. On inimesi, kes ütlevad, et elavad üks päev korraga. Nad tõlgendavad seda, et homset ei pruugigi tulla ja võtavad elust järjepidevalt iga päev viimast. Samas mingil määral tegutsetakse ikkagi homse nimel: Õpitakse tuleviku nimel, käiakse tööl, et kindlustada söök ja peavari. Mure homse pärast võib inimese elutempo nii kiireks ajada, et ta ei pruugigi elu absurdi tajumiseni jõuda, kui, siis ainult vanaduspõlves, enne surma. Inimene ei suuda tajuda kõiki maailma objektiivseid seaduspärasusi, sest tal on kõigest viis meelt : kuulmine , nägemine, maitsmine, haistmine , kompimine . Nad ei suuda näha maailma nii, nagu näeb nahkhiir, kes liigub infrapunavalguse abil. Iial ei tunne nad seda, mida tunneb teine inimene, saavad kõigest arvata. Indiviidid ei saa näha maailma nii, nagu näevad kassid või koerad, me ei saa teada, mis nad mõtlevad või kas üldse mõtlevad. Camus ’ tsiteerib Sisyphose müüdis Karl Jaspersi:“ See piiratus viib mind iseendasse, sinna, kus ma ei saa enam jääda objektiivse vaatepunkti varju, mida ma ainult esindan, sinna, kus ei mina ise ega teiste eksistents ei saa mulle enam vaatlusobjektiks olla.“ Eksistentsialiste leidub ka usklike seas ning nemad lahkavad elu absurdi küsimust läbi usu. Näiteks Soeren Kierkegaard, kelle töid peetakse üldiselt eksistentsialismi alguseks, kirjutab, et uskumine on justkui arukaotamine selleks, et võita jumal. Teoses „ Kartus ja värin“ propageerib ta usku kui kirge, mille eesmärk on paradoks , mis ühendab vastaspooled, teeb ajaloolisest igavikulise ja igavikulisest ajaloolise. Tõsi, et vanasti, kui religioon omas ühiskonnas suurimat tähtsust, toimus enesetappe vähem. Kirik , vähemalt ristiusu korral, kui usu materiaalne ja institutsionaalne religiooni kehastus oli midagi, mis inimesi ühendas ja samuti propageeris suuresti perekondlikke väärtusi. Kas tõesti saab kirikult oma elu mõtte kõige õigema vastuse? Klerikaalid saavad, kuid profaanid jäävad vastuseta . Asjade puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt, mille järgi need valmistatakse. Seevastu inimese eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmis oleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav ega ideaalne. Inimene on olemas enne olemust. Sellest võib järeldada, et inimene on maailma heidetud ja pole kunagi päriselt kodus. Kui inimene pole voolitud jumala näo järgi, siis on ta vaba, kui mitte vabaks neetud ja peab enda olemuse järgi ise otsustama, selle looma. Vabadus on aga raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse korral vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Inimesel jääb kanda oma ainukordsuse vaev. Sartre ’i järgi teeb inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, see tähendab ta ei tee oma valikutes oma eksistentsi suhtes mööndusi. Mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga , ühiskonnaga ja absoluutselt vaba inimene on see, kes võtab endale täieliku vastutuse: julgeb ise valida ja otsustada kõiges, kannab auga oma risti.