inimese peale. (Vainik, Orav 2005 : 10 13) Nii vihasse, kui ka töökusse suhtumisel tuli esile ambivalentsi: ühest küljest nähakse neid positiivsena, sest üksikisiku seisukohalt on tegu reaalselt toimivate tõhusate strateegiatega. Teisest küljest hinnatakse viha sotsiaalselt taunitavaks, sest normiks on olla üksteisega kenad, liigset töökust sotsiaalsest normist hälbivaks, mida häbimärgistatakse keeleliste siltidega. (Vainik, Orav 2005 : 20) Viis, kuidas emotsioonikategooria rahva teadvuses elab, on üllatavalt mitmekesine. Valdkond ei paista olevat kõigi eestlaste teadvuses ühtviisi sisemiselt korrastatud. Kattuvused eri indiviidide emotsioonikategooriates on pigem mõistete kui sõnade tasandil. Keskmine eestlane teab küll, et kusagil on olemas täpsemad ja õigemad sõnad tunnete tähistamiseks, kuid kuna igapäeva elus pole need mõisted aktuaalsed, siis neid ei kasutata. Eestlaste jaoks ei seostu emotsioonid mitte eelkõige näoväljendustega, vaid
emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm, kurbus. Loetelukatsete metoodikast lähtuvalt peeti üheks olulisemaks kriteeriumiks sõna kognitiivset esilduvust, mis tähendab, et keelejuhid ütlesid neid sõnu sagedamini ja esimeste seas. Sõnal viha on eriline roll eestlaste emotsiooniteadvuses, kuna neljast emotsioonide põhinimetusest osutus viha esilduvus teistest palju suuremaks. Viha on eestlastele emotsioonikategooria kõige esindavam liige, emotsiooni prototüüp või parims näidis. Teiste rahvuste puhul on see aga erinev, näiteks võib tuua belglased, prantslased, itaallased ja sveitslased, kelle emotsiooni prototüüp on rõõm, türklaste kõige rohkem esile tulev emotsioon on armastus, jaapanlastel, Indoneesia ja Surinami elanikel ja hirm hollandlastel. Huvitav on see, et soomlased peavad eestlastega sarnaselt tüüpilisimaks emotsiooniks viha. Vihal on mõnel juhul ka positiivne kategooria
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
