Vaimuelu eestis 19. saj. esimesel poolel (1)

2. Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani
Vaimuelu Eestis 19. sajandi esimesel poolel
Kultuuripilt jagunes kaheks: baltisaksa kõrgkultuuriks ja põlisrahva talupoja-kultuuriks.
Riigipiirid suleti kindlalt kuna kardeti Prantsuse revolutsiooni siiakandumist(Paul I). Välismaale õppima ei lastud.
1802 taasavati Tartu ülikool, neli teaduskonda: arsti, juura , filosoofia, usu.
Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Ülikooli esimene lektor oli Parrot , kes oli keisriga hea sõber - ülikool sai raha ja autonoomiat. Välismaalt tulnud õppejõud tõid valgustusideid, mida Aleksander I vabameelsena toetas. Ülikoolile ehitati peahoone , tähetorn, anatoomikum, kliinik, raamatukogu.
TÜ muus kiiresti Euroopas tuntud teaduskeskuseks, siin tegutsesid:
Struve - astronoom ; Jacobi - füüsik; von Baer - embrüoloogia.
1829-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut.
19 sajandi esimesest poolest on teada üksikuid TÜs õppinud eestlasi, needki saksas -tusid.
Baltisaksa kultuurielu keskpunktiks kujunes TÜ, kunstielu keskpunktiks Raadi mõis. TÜ juurde rajati joonistuskool, kus õpetajaks Dresdenist pärit Senff . Tallinnas tegutses Reinimaalt pärit maalikunstnik Kügelgen.
19 sajandi kultuurielu oluliseks osaks olid seltsid. Oli nii teadus- kui põllumajandus-seltse aga ka üliõpilaste seltse, koore, abistamiskassasid.
Baltisaksa arhitektuuris valitses 19 sajandi esimesel poolel klassitsism , mis avaldus eeskätt mõisaarhitektuuris (Raikküla, Saku) aga postijaamade ja kõrtside ehitamisel .
1857 kustutati Tallinn kindluste nimekirjast ja mitmetele bastionidele rajati pargid, väljapoole pargivööndit hakkasid tekkima puumajade agulid .
Haridusolud
Sajandi alguses teostati Venemaal koolireform, mis sätestas logu impeeriumi territooriumile neljaastmelise ühtluskooli: kihelkonnakool ja kreiskool maakondades, gümnaasium kubermangulinnades, ülikool.
Läänemerekubermangud koos Soomega moodustasid omaette õpperingkonna, mille keskuseks TÜ. Tallinnas ja Tartus tegutsesid gümnaasiumid(eelkõige hum. ained), kõikidesse linnadesse rajati kreiskoolid(reaalkallak), linnakoolide alam aste olid elementaarkooli, õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist.
Eesti talurahva haridustee algas vallakoolis, jätkus kihelkonnakoolis, püsiv koolivõrk kujunes alles peale pärisorjuse kaotamist. 1840 aastate usuvahetusliikumise tulemusena lisandusid Lõuna-Eestis õigeusu maarahvakoolis.
Põhja-Eestis kujunes püsiv koolivõrk
Rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks rajati 1828 Tartusse elementaarkooli õpetajate seminar , esimene omataoline Vene riigis
Valgas tegutses Cimze nii eestlastele, kui lätlastele saksakeelne kihelkonnakooli-õpetajate seminar.
Eestikeelne kirjasõna
Esimene eestikeelne ajaleht (tartu murre) 1806 "Tarto maa rahwa Näddal-Leht".
Lühemat aega anti O. W. Masingu poolt välja "Maarhwa Näddala-Lehte".
Kreutzwald toimetas ajakirja "Maa-ilm ja mõnda , mis seal sees leida on" (1848- 1849).
Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Jannsen 1857 " Perno Postimehega", nädalaleht.
Populaarseks sai Kreutzwaldi tõlgitud "Wagga Jenoveva".
Eestikeelne kirjasõna soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19 sajandi teisel poolel.
Kirjakeele ühtlustamisel olid suured teened Ahrensil, kes 1843 andis välja uue eesti keele grammatika, aluseks põhjaeesti keskmurre.
Euroopas kasvas huvi eksootiliste kultuuride ja väikerahvaste vastu, Eestis väljendus see estofiilide näol. Uuriti eesti keelt ja kultuuri. Ülikoolis seati ametisse eesti keele lektor.
Estofiilid olid ka Kreutzwald ja Faehlmann .
Faehlmann koondas ülikoolis arstiks õppides enda ümber eestlastest tudengite sõpruskonna, hiljem sai temast ülikooli esimene eesti keele rektor.
Tema eestvedamisel loodi Õpetatud Eesti Selts 1838, mis seadis eesmärgiks keele, kirjanduse ja ajaloo uurimise.
Teise estofiilse suurorganisatsioonina loodi 1842 aastal Eestimaa Kirjanduslik Ühing.
Nende kahe seltsi toetusel ilmus 1857 rahvuseepos "Kalevipoeg"
Köler - maalikunstnik Venemaal
Karell - Nikolai I ja Aleksander II ihuarst
Kujuneva rahvusliku intelligentsi seas oli vähe tippharitlasi, enamuse moodustasid rahvakoolid õpetajad.
Kiriklikud olud, usuliikumised
19 sajandi esimesel poolel jäi endiselt oluliseks luteri kirik , säilitas oma valitsemis-korralduse ja laialdase anatoomia.
1832 võeti vastu ülevenemaaline luteri usu seadus, millega luterlik kirik kaotas oma priviligeeritud seisundi Eesti- ja Liivimaal.
Ametlikuks riigiusuks sai õigeusk, milles nähti vahendit piirialade venestamiseks. Luteri usk jäi lubatud usulahuks.
19 sajandi esimesel poolel oli tõusulaine vennastekoguduse liikumisel, 19 sajandi keskel oli kogudusel ligi 50 000 liiget. Sajandi teisel poolel hakkas liikumine järk-järgult vananema.
1850-ndatel hakkas levima Maltsveti liikumine, rajajaks Leinberg, jõukas talupoeg , kes müüs kõik varad maha ja hakkas palvetunde pidama . Seadis sihiks rahva päästmise raskest maj. olukorrast usu kaudu, hiljem ühines tema liikumine väljarändamisliikumisega.