Eesti riigi areng (0)

1 Hindamata

TALLINA ÜLIKOOL
Õigusakadeemia
Sandra Tross
EESTI RIIGI ARENG
Referaat
Õppeaine: Euroopa ja Eesti õiguse ajalugu
Juhendaja : Professor Peeter Järvelaid
Tallinn 2011

SISUKORD

Sissejuhatus 3
I Kogukondlik iseseisvus 4
II Riiklik iseseisvus 5

Esimesest eelkonstitutsioonist teiseni 5
2. Teisest eelkonstitutsioonist kolmandani 6
3. Kolmandast eelkonstitutsioonist Põhiseaduseni 8
4. Põhiseadusest Põhiseaduse muutmise seaduseni 9
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

A.T. Kliiman jagab Eesti riigi arengu kahte perioodi, millest viimase omakorda nelja etappi :
I periood: Kogukondlik iseseisvus; II periood: Riiklik iseseisvus: 1. Esimesest eelkonstitutsioonist teiseni. – 2. Teisest eelkonstitutsioonist kolmandani. – 3. Kolmandast eelkonstitutsioonist Põhiseaduseni. – 4. Põhiseadusest Põhiseaduse muutmise seaduseni.
Rahvaste enesemääratlemise õigus tunneb mitut iseseisvusastet, nii ka Eesti maa ja rahvas. Kliimani arvates ei peaks Eesti riigis sünnipäev olema sugugi mitte 24. veebruar nagu meie seda tänini tähistame, vaid hoopis 28. november 1917. Käesolevas referaadis annan ülevaate Kliimani artiklist: tema Eesti riigi ja iseseisvuse arengu käsitlusest.

Kogukondlik iseseisvus

Riikide liidus oleva maa ja rahva iseseisvus on sõltuv liidu tahtest. Osariigi rahvas võib küll määrata oma põhikorda, kuid on kohustatud selle kooskõlastama liitriigi põhikorraga. Haldusprovintsi tingimustes oleva maa iseseisvus on märksa väiksem ja ta ei oma enam õigust anda oma rahvale põhiseadust. Tema iseseisvus avaldub õiguses anda oma siseelu korraldamiseks seadusi ja määrusi, mis aga peavad olema kooskõlla viidud kõrgemajõuliste riigiaktidega. Kogukonnal ei ole isegi õigust anda seadusi. Kogukondliku iseseisvuse kujul maa iseseisvus avaldub õiguses korraldada oma siseelu ainult määrustega, mis peavad olema kooskõlastatud nii põhiseadusega kui ka lihtseadustega. Ka Eesti maa ja rahvas on läbi elanud oma iseseisvuse arengu mitu astet.
Tegelikult oli Eestil enne riiklikku iseseisvust juba teatav iseseisvus oma õigusliku elu korraldamises. Eesti riikliku iseseisvuse ajastule eelnes maa kogukondliku iseseisvuse ehk administratiivse autonoomia ajastu. Vene Ajutine valitsus andis dekreedi („Eestimaa kubermangu administratiivsetest valitsemisest ja omavalitsuse ajutisest korraldusest“), mis Eestimaale omistas õige avararaamilise autonoomia ning selle dekreedi elluviimise määrus 22.juunist/5.juulist 1917 lõi eestlaste maast kindlapiirdelise haldusühiku.
Autonoomia avaldus laialdases õiguses korraldada määruste abil kõiki kohalikke haldusasju. Eesti võis määrusandlikul teel sättida kodanike omavahelist suhtlemist ning nende käibimist riigi ja kogukonna organitega. Samuti võis ta määruste abil korraldada oma maa maksundust ja kodanikkude majanduslikke kohustusi oma kogukonna heaoluks. Selline avaralt sisustatud määrusandlusõigus lõi Eesti maast ja rahvast omapärase autonoomse korporatsiooni, kus Vene riigivõim oli täiesti välja tõrjutud kõigilt kogukondlikelt haldusaladelt. Vähemalt haldusküsimustes avaldas tolleaegne Eesti oma enda, mitte Vene keskvalitsuse tahet.
Selliselt mõistetud määrusandlusõigus võimaldab kõnelda maa ja rahva iseseisvusest halduslikus ehk kogukondlikus mõttes ning kogukondlikes asjus oli Eesti iseseisvus tõesti väga täielik. Siiski oli too õiguskord oma käepärastolevate vahenditega suuremate rahvuslikkude sihtide taotlemiseks vägagi puudulik, sest kogukondliku iseseisvuse ajastul Eestile oli põhiseaduseks ikkagi endise Vene tsaaririigi põhiseadus . Tsaaririigi seadusandja oli ühtlasi ka Eesti seadusandja ning seetõttu omas Eesti tegutsemisvabadust üksnes Vene kõrgemate riigiaktide raames.
Autonoomse Eesti kõrgeimaks esinduskoguks ning otsustavaks ja korraldavaks organiks oli Maanõukogu, mis moodustus maakondade ja linnade poolt valitud saadikuist – nõunikest. Maanõukogu teostas parlamentlikke funktsioone ühekoja- süsteemil . Ta valis oma täitvaks organiks maavalitsuse, kes kollegiaalse asutisena teostas administratiivseid funktsioone. Rahvas teostas oma poliitilisi õigusi valides esindajaid maakondade valimiskogudesse ja linnanõunikke, kes teises astmes omakorda valisid Maanõukogu liikmed. Hääleõigust omasid kõik kodanikud, kes olid vähemalt 20. aastased. Kogu maa haldus oli rajatud puhtakujulisele detsentralisatsiooni printsiibile: Eesti jagunes pindalaliselt väiksemaiks autonoomseiks haldusühikuiks, mille moodustasid linnad ja maakonnad ning vallad ja alevid. Vahelüliks Vene riigivalitsuse ja kogukondliku Eesti vahel oli Ajutise Valituse kubermangukomissar. Kõik kogukondlikud esinduskogud, seal hulgas ka Maanõukogu, kuid välja arvatud vallanõukogud, haldasid maad määruste, korraldiste ja otsuste abil. Kõik täitvad organid , seal hulgas ka komissar ja ta abid, tegutsesid üksnes korraldiste ja otsuste abil. Maa haldustegevus allus kohtulikule kontrollile .

Riiklik iseseisvus

Esimesest eelkonstitutsioonist teiseni.

Eesti kogukondlik iseseisvus kestis kommunistliku riigipöördeni. Kogukondliku iseseisvuse ajastu õiguslik olustik muutus põhjalikult, kui Maanõukogu revolutsionaarse Venemaa kiiresti arenevate poliitiliste sündmuste survel kuulutas enese kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See oli 15./28. novembril 1917.
28. november on Eesti rahvusklikus elus väga olulise tähtsusega – see päev on Eesti riikliku iseseisvuse päev. Alates 1917. a. 28. novembrist maa kogukondlikku iseseisvust asendab riiklik iseseisvus, sest siis loodi Eesti rahvusriiklusele normatiivne alus. Selleks ongi Maanõukogu 28. novembri akt, mis on esimene Eesti riigiakt ja ühtlasi Eesti riigi esimene eelkonstitutsioon.
28. novembri eelkonstitutsioon konstrueeris kõrgemad riigiorganid , sättis kõrgemate organite võimuvahekorra ning määras kindlaks kõrgema võimu käsitsemise alused. See esimene põhiseaduslik akt oli ühtlasi kõrgematele riiklikkudele organitele tuleviku töökavaks. 28. novembri aktiga põhjustatud muudatused senises õiguslikus korras sisaldusid selles, et endised kõrgemad kogukondlikud organid – Maanõukogu ja Maavalitsus – varustati riigiorganite võimuga. Paraku jäi lõplik riigivorm selle aktiga siiski kindlaks määramata ning see ülesanne jäeti demokraatseil põhimõtteil koostatava valimisseaduse alusel kokku astuva Asutava Kogu hoolde. Polnud veel selgunud , kas jäädakse täiesti iseseisvaks riigiks või astutakse Suur-Vene ühendriiki autonoomse vabariigina.
Esialgselt 28.nov eelkonstitutsioon korraldas Eesti riiki parlamentliku vabariigi põhimõttel ning sellekohaselt esimeseks kõrgemaks organiks oli Maanõukogu, kes seekordki tegutses parlamendina, kelle kätte aga nüüd oli koondatud kogu võim riigis. Presidendi instituuti ei tuntud ning kõrgemaks täidesaatvaks organiks oli esialgselt kollegiaalsuse põhimõttel tegutsev Maavalitsus.
Algas kodusõda , mis kestis 24. veebruarini 1918. Maanõukogu Vanematekogu asutas 19. veebruaril 1918 kolmeliikmelise Päästekomitee, kes 24. veebruariks moodustas esimese Eesti Ajutise Valitsuse, kes samal päeval avaldas „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. Kliiman kirjutab, et sellega algas noore riigi iseseisvuse arengus teine etapp. Esimene etapp algas 28. novembril 1917, seega Kliimani järgi peaks meie iseseisvuspäev olema hoopiski 28. novembril 1917, mitte 24. veebruar 1918.

Teisest eelkonstitutsioonist kolmandani

Maanõukogu Vanematekogu Manifest 24. veebruarist 1918 on eesti riigi teiseks eelkonstitutsiooniks. 24. veebruari akt määras üldised põhimõtted, kuidas peaks riiki haldama ja valitsema . Sama riigiakt jätkuvalt piiritleb riigi pindala ja seadleb riigi kõrgemaid organeid ning annab neile osalise tegevusprogrammi.
Manifest rõhutas kõigi kodanike võrdseid õigusi ja võimaldas neile, vaatamata nende usule, rahvusele ja poliitilisele kuuluvusele, ühtlast kaitset kohtute ja seaduste ees. Eranditult kõigile kodanikele kindlustati usu-, sõna-, trüki-, ühinemis- ja streigivabadus ning isiku- ja kodukolde puutumatus ning rahvusvähemustele kultuurautonoomia . Poliitilised vangistused keelati.
Maanõukogu jäi kõrgeimaks riigiorganiks ning tema otseseks ülesandeks teostada parlamentlikke funktsioone. Riigivalitsuseks oli Maanõukogu poolt ametisse määratav Ajutine Valitsus. Endine Maavalitsus ses astmes enam ei tegutsenud. Presidendi institutsiooni puudus ka siin.
Eesti teine eelkonstitutsioon rajas selles iseseisvuse arenguastmes riigivalitsemise parlamentliku vabariigi ning parlamentarismi põhimõtteile. Vahekord kodanikkude ja riigivõimu käsitlejate vahel loodi demokratismi alusel ja õigusriigi põhimõttel. Riigivormi lõplik määramine jäeti aga teiseski eelkonstitutsioonis Asutava Kogu hoolde.
Saksa okupatsiooniväed marssisid Tallinna päev pärast Manifesti andmist ning okupatsiooniaeg kestis 11. novembrini 1918. 22. novembril algas Eesti-Vene sõda.
Maanõukogu võttis vastu Asutava Kogu valimisseaduse juba 24. novembril 1918. Asutava Kogu valimised toimusid 5., 6. ja 7. aprillil 1919. Oma esimeseks istungiks Asutav Kogu astub kokku 23. aprillil. 4. juunil ta annab provisoorse Põhiseaduse, millega algab kolmas etapp Eesti riikliku iseseisvuse õiguslikus arengus ning lõpeb Manifestiga alustatud eelperiood.
Maanõukogu üksmeelsel kokkuleppel demokratismi alusel teotsenud poliitiliste parteidega ja seltskondlikkude organisatsioonidega määratles: „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.“ Sellest viimasest lausest lingvistlikult mõtlevad juristid järeldasid, et Manifesti peab mõistma aktina, millega esmakordselt rajati Eesti riiklik iseseisvus. Ja sellekohaselt mõnel pool tahetakse 24. veebruari mõista Eesti riigi sünnipäevana, millena teda ka praegu ametlikult mälestatakse. Selliselt järeldajatel ununeb Manifesti eelosundatud muu sisu, millega nende väide on vastuolus ja ka kogu riigipoliitiline sündmustik enne Manifesti. Päriselt tähelepanuta jääb neil aga Maanõukogu 28. novembri Otsuse ja Manifesti enese normatiivne iseloom. Ka ei suuda nad lahus hoida riigi juriidilist tekkimist riigi faktilisest sünnist ning riigi kujunemist siseõiguse mõttes riigi astumisest rahvusvahelisse käibimusse. Lõppeks unub neil ka asjaolu, et rahva iseseisvusel, eriti aga riiklikul iseseisvusel on mitu iseseisvuse astet.
Vana jurisprudents vajab riigi olemasoluks kõrgemat võimu teataval pindalal asuva rahva üle. Vajalikud kolm riigielementi – võim, maa ja rahvas – oli 28. novembri akti kohaselt kõik juba olemas. Kaks vajalikku elementi – maa ja rahvas – olid juriidiliste mõistetena loodud juba kogukondliku iseseisvuse ajal. Traditsionalistidele vajalik kolmas element – kõrgem võim ja tema kandja – loodi 28. novembril 1917. Seda asjaolu tunnustas ka Manifest ise, samuti Maanõukogu Vanematekogu ja pärastpoole ka Ajutine Valitsus oma Ajutises administratiivsetes seadustes 19. novembrist 1918. Manifest ise tunnustas kõrgema võimu kontinuiteeti, kõneldes enne 24. veebruari loodud Päästekomiteest ning selle viimase poolt ametisse määratud Ajutisest Valitsusest . Ajutine Valitsus aga omakorda tunnistas riigiaktideks kõik eelnenud normatiivtoimingud ainult sedamööda, kuivõrra nad olid kooskõlas 28. novembri eelkonstitutsiooniga. Siit nähtub selgesti 24. veebruari akti täielik kontinuiteet Manifestile eelnenud õiguslikkude sündmustega. 24. veebruarile eelnenud poliitiliste sündmuste ahelas Manifest on ikkagi Eesti riigi teiseks eelkonstitutsiooniks, järgnedes 28. novembri rajavale Otsusele kõrgemast võimust.
28. november andis Eestile riikliku ühiku ilme jättes määratlemata loodud riigi iseseisvuse ja sõltumatuse astme lähemalt ning jättis selle ülesande lahendamise Asutava Kogu hoolde. 24. veebruaril astuti samm edasi riikliku iseseisvuse ilme määramisel. Ta juba eraldas Eesti täielikult oma emamaast ja teistest riikidest. Kuid temagi ei määranud riigi sõltumatuse küsimust, jättes selle samuti Asutava Kogu hoolde. 24. veeb Manifest ütles ainult, et nüüdsest peale Eestimaa on nimelt iseseisev demokraatlik vabariik. See on küsimus, mida 28. novembril lähemalt ei puudutatud.
Eesti riikliku iseseisvuse tekkimisloos Manifest ei ole konstitutiivne , s. o. loov riigiakt. Manifest on ses loos vaid deklaratiivne (selgitav, kuulutav) akt, s. o. akt, mis vaid juba olemasolevat konstateerib ning seda veelkordselt lähemalt määritleb. Kliimani sõnul on 24. veebruar küllalt juhusliku ilmega päev, olgugi, et sel päeval Eesti riikliku iseseisvuse aste täpsemalt fikseeriti.
Riigiõiguslikus mõttes eelnes sellele päevale märksa olulisemaid sündmusi, nt Asutava Kogu valimiste määramist veebruaris 1918, Päästekomitee loomine ja viimase poolt Ajutise Valitsuse ametisse seadmine . Mainitud organitel on riiklik iseloom. See asjaolu, et Ajutine Valitsus ei olnud loodud mitte Manifesti andja poolt, osutab eeskätt just sellele, et 24. veebruar ei konstitueerinud Eesti riiklikku iseseisvust, vaid seda ainult deklareeris, tehes vastavas aktis sellekohaste juriidiliste sündmuste kokkuvõtte.

Kolmandast eelkonstitutsioonist Põhiseaduseni

Keset Vabadussõda ja sisepoliitilise olustiku mõjustusel loodi Eesti Vabariigi ajutine valitsemiskord ekstreemliberalistlikel põhimõtteil. Ta anti 4., avaldati aga 9. juunil, mil ta hakkas ka kehtima. Ajutine valitsemiskord 4. juunist on Eesti kolmandaks eelkonstitutsiooniks.
Kui 28. november pani aluse Eesti riiklikule iseseisvusele ja 24. veebruar määras lähemalt riikliku iseseisvuse astet, siis 4. juuni normis nii riiklikku iseseisvust kui ka sõltumatust. Selle poolest 4. juuni eelkonstitutsioon oli läinud märksa kaugemale kahest eelmainitud aktist, millest kumbki ei tegelnud riiklikku sõltumatuse küsimusega. 28. nov aktis öeldi: Eesti on demokraatlik vabariik. 24. veeb aktis lisati: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik. Kuid 4. juuni akti 1. §-s öeldi juba: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik.
Kolmanda eelkonstitutsiooni põhjal selles etapis kõrgeim võim kuulus põhimõtteliselt rahvale. Viimase nimel kõrgeimat võimu teostas Asutav Kogu, kes oli parlamentseks seadusandlusasutiseks, tegutsedes sellisena ühekoja-süsteemil. Et parlamendi esimees oli ühtlasi Vabariigi sise- ja välisesindajaks, siis ei tuntud ka tollal riigipea instituuti. Nii seati juhtimine ekstreemparlamentliku vabariigi põhimõtteile.
Asutav Kogu eraldas enese liikmeskonnast legislatiivse erikollegiumi Seadusandluse Delegatsiooni näol. Asutava Kogu volitusel ja valve all kõrgemat haldusvõimu teostas Vabariigi Valitsus, kes tegutses kollegiaalsuse põhimõttel. Kõrgema kohtuvõimu teostamiseks Asutav Kogu lõi Riigikohtu, kellele otseselt allusid kõik jurisdiktsioonilise funktsiooniga tegelevad asutised ja ametnikud. Kodanikkude õigused ja vabadused kindlustati. Nende vahekord riigivõimu esindajatega rajati õigus- ja kohturiigi põhimõtteile. Halduse tegevuse vastavust kehtivale õigusele kontrolliti kohtulikult ja nii kindlustati kodanikele laiaulatuslik õiguskaitse riigi vastu.
4. juuni eelpõhiseaduse otseseks järglaseks sai 15. juunil 1920 antud Eesti vabariigi Põhiseadus, mis avaldati alles 9. augustil. Vastava elluviimise seaduse alusel ta hakkas kehtima 21. detsembril 1920.

Põhiseadusest Põhiseaduse muutmise seaduseni

Väheste eranditega Põhiseadus võttis omaks Ajutises valitsemiskorras väljendunud riigi- ja haldusõiguslikud põhimõtted, neid vaid selgemalt sõnastades ja arendades. Suuremaid ideoloogilisi muudatusi esineb peamiselt riigivõimu rakkimis, riigiorganite rakingus ja pädevuses.
Kogu riigivõimu allikaks oli rahvas ideelise suurusena. Rahvas aktiivkodanikkonnana, s. o. oma hääleõiguslike kodanike kogu näol oli riigivõimu otseseks teostajaks. Rahvas valis oma esindajaks sajaliikmelise kestva seadusandliku asutise Riigikogu, kes omakord seadis ametisse Vabariigi Valitsuse kõrgemaks haldusorganiks.
Seadusandlusorganitena esinesid võrdsete suurustena aktiivkodanikud ja Riigikogu ning mõlema pädevuseks oli üldaktide toimetamine. Üldaktide all mõeldakse akte , millega abstraktselt ja impersonaalselt korraldatakse õigusliku elu üldjuhtumeid. Sedaviisi Põhiseadus seadis Eesti seadusandluse tsentralistliku legislatiivsüsteemi alusele. Seadusandluse alal aktiivkodanikkond tegutses kord iseseisvalt, kord sõltuvalt. Oma võimuastme poolest aktiivkodanikkond ei erinenud Riigikogust millegagi. Nad olid normatiivselt samal tasemel. Aktiivkodanikkonna seadusandluse pädevusse ei kuulunud haldusfunktsiooni teostamine . Legislatiivfunktsiooni permanentseks teostajaks oli Riigikogu. Administratiivfunktsiooni teostas Vabariigi Valitsus, mis kollegiaalse asutisena koosnes Riigivanemast ja ministritest. Presidendi instituuti ei tuntud endiselt. Jurisdiktsioonilist funktsiooni ja ühtlasi ka kõrgemat kohtuvõimu teostas Riigikogu poolt valitavaist riigikohtunikest koosnev Riigikohus autonoomsuse põhimõttel. Kohtumõistmine rajati sõltumatuse ja monopoolsuse printsiibile. Halduse ja kohtute vahekord korraldati separatsioonisüsteemi alusel. Sellekohaselt ei võinud tulla ühtki normi haldusorganeilt, mis kohut kuidagi kohustaks või õigustaks millekski. Sõltumatuse printsiibist omakorda oli tingitud kohtuniku tagandamatus, siirdamatus ja alandamatus nii ainelises kui au mõttes. Kohtumõistmise monopoolsuse põhimõtte kohaselt ei võinud olla teisi kohtulikke instantse peale nende, mis alluvad Riigikohtule. Iga õiguslik vaidlus pidi leidma kohtuliku lahenduse. Ei Riigikohtul ega Valitsusel polnud lubatud ära võtta kodanikelt kohtu poole pöördumise võimalust.
Eesti riigivõimu käsitsemise oli Põhiseadus rajanud moodsaile riigi- ja haldusõiguslikele põhimõtteile. Õigusriigi põhimõte oli olulisim ja see avaldus selles, et avalikku võimu lubati käsitseda üksnes kooskõlas põhiseaduslike sätetega. Põhiseadusele omistas Põhiseadus aga normatiivaktide sarjas esikoha ja kõrgeima kehtejõu. Põhiseadust ei saanud muuta ei Riigikogu ega Valitsus, vaid ainult aktiivkodanikud ise. Teisele kohale riigiaktide süsteemis asetati seadus. Kuid ükski seadus ei kehti kui tema sätted on vastuolusd Põhiseadusega. Juriidiliste aktide kolmandale jõuastmele asetati määrus. See kehtib vaid niivõrra, kuivõrra ta on kooskõlas põhiseaduspäraste seadustega. Neile kolmele üldaktiliigile järgnes oma kehtejõult halduse üksikakt , mis ei võinud olla vastuolus ühegi üldaktiga, ka mitte määrustega. Dekreedid olid võimalikud ainult kaitseseisukorras, mis tähtajaliselt kuulutati välja vastavate seaduste alusel Riigikogu kinnitamisel.
Seoses õigusriigi põhimõttega Ps rõhutas riigivõimu käsitsemisel kohturiigi printsiipe. Ps-e järgi Eesti vabariik ei ole ainult õigusriik, vaid eeskätt just kohturiik. Kohturiigi põhimõte väljendub kohtuorganisatsiooni eraldamises haldusest ja seadusandlusest, õigusemõistmise rajamises sõltumatuse ja monopoolsuse printsiipidele ning kõrgema kohtuvõimu käsitsemises kõrgema kohtuinstantsi enese kaudu autonoomsuse põhimõttel. Selliselt korraldatud kohtute olemasolus sisaldub kindel tagatis Põhiseaduse normistikele. Kui kohus ei oleks rajatud sõltumatusele, oleks Ps valitsuse ja seadusandja silmis tühiseks deklaratiivseks dokumendiks. ning kui kohtumõistmine ei oleks tehtud kohtute monopoliks separatsiooni printsiibi alusel, võiks valitsus ja seadusandja seda tegevust piirata mõeldava miinimumini. Kohturiigi printsiip nõuab, et vähemalt Riigikohus halduskohtu funktsiooni teostaks. Kohturiigi põhimõtte kohaselt ei kehti ükski haldusakt, mis ei ole toimetatud kooskõlas Ps-ga või Ps-e alusel antud lihtseadustega ning viimaseid rakendavate määrustega; ei ole tarvis kellegi eelluba ametnikkude vastutuselevõtmiseks ametialases roimas - vastutusest ei või olla vaba ükski avalik-õiguslik riigiteenistuja; kodanikke ei saa sundida täitma võimuesindajate põhiseaduse- ja seadusevastaseid korraldisi.
Kõrgemate organite süsteemi rajas Ps parlamentliku vabariigi ja parlamentarismi printsiibile. Riigivõimu kasutamine kodanikkude suhtes on rajatud demokratismi alusele.
Asutava Kogu Ps-e olulisemaks puuduseks oli kogu riikliku võimu keskendumine Riigikogu kätte, kes olles küll nimeliselt rahvaesindaja, tõeliselt juhtis rahva saatust absolutistliku peremehena. Peremeest etendavate erakondlikkude saadikute käsitsemisel Ps-e õilsad formaaldemokraatlikud põhimõtted madaldusid peagi erakondade huvipõhimõtteiks. Põhiseaduslik formaaldemokraatia ei arenenud mitte sotsiaaldemokraatiaks riigiõigusteaduslikus mõttes, vaid moondus erakondade staapidest juhitud rahvavõõraks kaukademokraatiaks. Nii kujunenud olustikus rahvasse süvenes ränk reaktsioon Riigikogu ja erakondade vastu, mis väljendus 1933. a. oktoobris muudetud Ps-e uutes normistikes. Riiklikkude võimude rakkimis Riigikogu osatähtsus vähenes suuresti.
Kuigi riigikogu jäi nüüdki nelja-aastase ametikestusega kestvaks seadusandlusasutiseks, tehti tema istungjärkude korraldamine ja isegi liikmeskonna volituste kestus sõltuvaks kõrgemast haldusorganist. Selleks seati viieaastase ametikestusega, veto- ja dekreediõigusega varustatud, ainult kriminaalkohtulikult vastutav plebistsitaarne Riigivanem , kes vähemalt haldusaladel suudaks kindlasti hoolitseda selle eest, et seadusandlustegevus ei oleks tema tööle tõkkeks ees ega seisaks vastuoksuses tema isiklikkude taotlustega. Nüüd oli ainult Riigivanem selleks, kes riigihalduse saatuse määras ning murranguid ja uusi suunitlusi otsustas.
Presidentaalsüsteemi põhimõtte kohaselt tema käes on riigiterviku halduslik ülemjuhtimine, keskhalduse üldprogrammi määramine ja selle tegevussuuna andmine.
Põhiseaduse muutmise seadus kõrvaldas ühtlasi parlamentarismi, asendades teda erilaadse dualismiga. Põhiseaduse muutmise seadus hakkas kehtima 1934. a. 24. jaanuari esimesel tunnil. Samal tunnil Eesti vabariik astus uude põhiseaduslikku korda.

Kokkuvõte

Eesti maa ja rahvas on läbi elanud oma iseseisvuse arengu mitu astet. Oma õigusliku elu korraldamises oli Eestil teatav iseseisvus juba enne oma riiklikku iseseisvust. Enne riiklikku iseseisvust oli meil kogukondlik iseseisvus ehk administratiivne autonoomia. Eesti riigi sünnipäev peaks Kliimani arvates olema 28. nov 1917, mitte 24. veeb 1918, sest 28. nov sai Eesti riiklikult iseseisvaks. 24. veebruari Manifestiga algas tegelikult siiski Eesti riikliku iseseisvuse teine etapp. Presidendi institutsioon tekkis alles 1933/34ndal aastal kõrvaldades parlamentarismi.

Kasutatud kirjandus

A.T. Kliiman. Eesti iseseisvuse areng. Ajakiri „Õigus“ 1935/nr. 2, lk 49-75

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 12 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sandratross Õppematerjali autor

eesti iseseisvus A.T. Kliiman kogukondlik iseseisvus riiklik iseseisvus

Sarnased õppematerjalid

docx

Iseseisvumine

1 Iseseisvumine Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik, enesemääramise idee. Maanõukogu otsused 15.11.17 ja nende tõlgendused, Maanõukogu laialiajamine. Baltisakslaste poliitilised sihid ja kontaktid eestlastega. Aastavahetusnõupidamised Tallinnas. Esseerid ja Eesti Töövabariik. Sammud iseseisvumise suunas: pinnasondeerimine Vene erakondade ja välissaatkondade juures, välisdelegatsioon, Eesti Asutava Kogu valimised. Päästekomitee loomine ja Iseseisvusmanifesti koostamine. Võimu ülevõtmine maakondades; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus, Viljandis ja Paides. Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik, enesemääramise idee. Poliitilse mõtte areng 11.–13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine

Ajalugu

docx

Lühiülevaade põhiseaduse ajaloost

Lühiülevaade põhiseaduse ajaloost Eesti iseseisvuse taastamisega sündis meie rahvuslikku õiguskorda uus põhiseadus. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 28. juuni 1992. a rahvahääletusel vastu põhiseaduse. Põhiseaduse vastuvõtmisest on möödunud juba kakskümmend aastat. 2002. aastal ilmus esimene taasiseseisvumisjärgne põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. 2008. aastal ilmus teine kommenteeritud väljaanne, sest põhiseadusest arusaamise tunnetusulatus vajab pidevat tänapäevastamist. Käesolevad põhiseaduse kommentaarid on seega juba kolmandad.

Ühiskonnaõpetus

doc

Eesti teel iseseisvusele

Eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ning sotsialism. Tartu liberaalid Postimees (1896), toimetajaks juristiharidusega Jaan Tõnisson. Rahvusmeelsed haritlased (Villem Reiman, Oskar Kallas, Peeter Põld, Karl August Hindley). Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamine. Astuti jõuliselt välja venestamise ja saksastamise vastu. Rünnati baltisaksa ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust. Kõneleti avalikes paikades ja eesti keeles, esikohal olid rahvusaated. Vajalikuks peeti eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega, maa- ja haridusreforme. Tähelepanuta jäeti sotsiaalsed vastupanud ning rahvast käsitleti ühtse tervikuna. Tallinna radikaalid Teataja (1901), õigusteaduskonna lõpetanud Konstantin Päts. Haritlased (Anton Hansen Tammsaare, Eduard Virgo, Johannes Voldemar Veski jt.) Ei eitatud ühiskonna sotsiaalset lõhestatust. Propageeriti majanduse edendamist.

Ajalugu

doc

Eesti esimene iseseisvumine - enne ja pärast

3) moodustati Venemaa Ajutine Valitsus 4) tööliste nõukogu teke Sündmused ja muutused Eestis (Märtsirevolutsioon ja autonoomia): 1) Ajutise Valitsuse esindajaks Eestis sai Jaan Poska 2) Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt 3) toimus eestlaste meeleavaldus Petrogradis, kuna autonoomiaseaduse vastuvõtmine hakkas venima 4) Venemaa Ajutine Valitsus kinnitas 30. märtsil (12.aprillil) 1917 Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia (- osaline iseseisvus Vene riigi sees) 5) senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati üheks Eestimaa kubermanguks, mida juhtis kubermangukomissar Jaan Poska 6) omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, nõnda kõlas ametlik nimetus; rahvasuus ja hiljem ametlikes ajalugudeski on käibel

Ajalugu

docx

Kontrolltöö konspekt "Eesti ajalugu"

Esimene maailmasõda Ühiskondliku arengu katkestas senise ajaloo suurim relvastatud konflikt – Esimene maailmasõda (1914-1918). Eestlaste suhtumine sõtta oli erinev – ühelt poolt ei tuntud erilist vajadust minna sõtta olles Venemaa poolel, kardeti šovanismi tõusu ning uut venestamislainet. Teisalt aga sooviti siiski Saksamaa kui ajaloolise vaenlase lüüasaamist ning oldi valmis sellele igati kaasa aitama. Otsene sõjategevus Eesti aladel oli väike kuni 1917. aastani. 1915. aastal hõivasid saksa väed Poola, Leedu ja Kuramaa, lahingud käisid Riia lähistel. Sellest tulenevalt suurendati Eestis paiknevate vägede hulka (ainuüksi Tallinnas oli 30 000 maaväelast ning 20 000 madrust). Aastal 1917 sügisel sai Eestist rinde lähitagala, siia koondus ligi 200 000 relvastatud meest. Vene vägedesse mobiliseeriti umbes 100 000 eestlast ning puisati erinevatesse väeosadesse Eestist väljaspool

Ajalugu

docx

Eesti Ajalugu

Esimene maailmasõda Ühiskondliku arengu katkestas senise ajaloo suurim relvastatud konflikt Esimene maailmasõda (1914-1918). Eestlaste suhtumine sõtta oli erinev ühelt poolt ei tuntud erilist vajadust minna sõtta olles Venemaa poolel, kardeti sovanismi tõusu ning uut venestamislainet. Teisalt aga sooviti siiski Saksamaa kui ajaloolise vaenlase lüüasaamist ning oldi valmis sellele igati kaasa aitama. Otsene sõjategevus Eesti aladel oli väike kuni 1917. aastani. 1915. aastal hõivasid saksa väed Poola, Leedu ja Kuramaa, lahingud käisid Riia lähistel. Sellest tulenevalt suurendati Eestis paiknevate vägede hulka (ainuüksi Tallinnas oli 30 000 maaväelast ning 20 000 madrust). Aastal 1917 sügisel sai Eestist rinde lähitagala, siia koondus ligi 200 000 relvastatud meest. Vene vägedesse mobiliseeriti umbes 100 000 eestlast ning puisati erinevatesse väeosadesse Eestist väljaspool

Ajalugu

doc

2. ja 1. maailmasõja ja Eesti iseseisvumise, okupeerimiste, Vene impeeriumi lagunemise kohta konspekt

mille Venemaa esimesel võimalusel tühistab. Venemaa väljumine sõjast oli aga raskeks hoobiks Inglismaale ja Prantsusmaale. Tagajärjed hukkus umbes 10 miljonit inimest, haavatuid 20 miljonit. Sõda neelas terve põlvkonna, kes sõjakoledustest ei toibunud. Algas USA esiletõus. Riigid hakkasid jõulisemalt sekkuma kodanike ellu. Demokraatia kriis ja äärmuslikud liikumised. Ei õnnestunud lahendada ühtki suurt probleemi ning need viisid teise maailmasõjani. Tagajärjed Eestile Eesti sai iseseisvaks riigiks ning vabanes tsaarivõimu alt. Pariisi rahukonverents, sealhulgas Versailles rahuleping ja Rahvasteliidu asutamine. 18. jaanuar 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaa ja tema liitlastega kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverents lükkas tagasi Ameerika presidendi Wilsoni laiahaardelise rahuplaani ning keskendus peamiselt Prantsusmaa ja Inglismaa huve arvestatavate rahulepingute koostamisele.

Ajalugu

odt

EESTI VABARIIGI VÄLJAKUULUTAMINE

Tallinna Mustamäe Gümnaasium EESTI VABARIIGI VÄLJAKUULUTAMINE Referaat Tallinn 2011 SISSEJUHATUS Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja võimu tegelik ülevõtmine enamlastelt kogu maal on hiilgav tõendus meie rahva vankumatust tahtest saada iseseisvaks ja end valitseda oma riikliku korralduse alusel. Alljärgnevalt seletan lahti sündmused Eestis ajavahemikus sügis 1917- 25. veebruar 1918. Eesti riikliku iseseisvuse mõtte tekkimine ja selle elluviimine 1917. a. toimus järk-järgult,sedamööda, kuidas lagunes riiklik kord Venemaal ja nõrgenes selle riigi keskvõim. Vene ajutine valitsus asus võimu juurde väga raskes olukorras. Rindel möllas sõda, mida valitsus tahtis jätkata võiduka lõpuni. Rahva ja sõjaväe hulgas süvenes aga sõjavastane meeleolu ja levis riikliku korda õõnestav kihutustöö.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid