........................................................ 13 1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS ......................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired............................................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus).................................................
Eesti nahkhiired Kes on nahkhiired? Kes on nahkhiired? Hõimkond – keelikloomad (Chordata) Klass – imetajad (Mammalia) Selts – käsitiivalised (Chiroptera) Chiroptera = cheiros (käsi) + pteros (tiib) Nahkhiire ehitus Tagajäsemed Saba ja sabalennus Pöial Esijäsemed Külglennus V sõrm II sõrm III sõrm IV sõrm
Eestis elab 11 nahkhiireliigi esindajaid. Inimese silma alla jäävad nahkhiired üsna harva, kuid tegelikult on neist mõned liigid Eestis päris sagedad. Aias võib tõenäolisemalt näha pruunsuurkõrva (Plecotus auritus) või põhjanahkhiirt (Eptesicus nilssoni), veekogude kohal aga veelendlast (Myotis daubentoni). Nahkhiirtel ei ole peale nime hiirtega midagi ühist. Nad ei ole närilised, vaid kuuluvad hoopis käsitiivaliste hulka. Sõltuvalt liigist toituvad kõik Eestis elavad nahkhiired kas suurematest või väiksematest, pehmematest või kõvematest putukatest, olles seega kasulikud kahjurihävitajad. Eesti külmas kliimas lendab öösiti suhteliselt vähe putukaid ning needki on aktiivsed vaid soojal aastaajal. Seetõttu rändavad nelja nahkhiireliigi esindajad talveks lõuna poole, ülejäänud seitse liiki aga veedavad külma aja taliuinakus. Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab
4. Piusa koobastiku looduskaitseala kaitse-eesmärk lk 7 5. Piusa koopa ürgorg lk 8 6. Piusa koobaste ajalugu lk 9 7. Loodus lk 10 8. Tiigilendlane lk 11-12 9. Veelendlane lk 13-14 10. Tõmmulendlane lk 15-16 11. Habelendlane lk 17-18 12. Nattereri lendlane lk 19-20 13. Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv lk 21-22 14. Põhja-nahkhiir lk 23-24 15. Piusa matkarada lk 25-28 16. Kokkuvõte lk 29 17. Kasutatud allikad lk 30 1. Sissejuhatus Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui
täiesti eraldatud. veri ringleb kiiresti, sest süda lööb kiiresti. Seedeelundid: suuõõs, sõõgitoru,pugu, näärmemagu, lihasmagu-peenestatakse toit, sooltoru, kloaak. Sigimis aeg- pesitsusperiood. Viljastamine on kehasisene. Munemisele jäärgneb haudeperiood linnud pesahoidjad / pesahülgajad. Tähtsus linnuliha munad suled patjate jaoks linnusõnnik väetis. Imetajad on peamiselt maismaaeluga kohastunud selgroogsed loomad neid või kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired, imetajaid ka ookeanides vaalad. Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest.
Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, pesa on lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohk. Ilvesel sünnib 2,5 kuud pärast "pulmi" tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 - igaks juhuks. Ema imetab poegi 2–4 kuud, siis hakkab neile õpetama lihasöömist. Emailves lõpetab imetamise, kui pojad on umbes pooleaastsed. Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte; need muutuvad märgatavaks 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigud on algul suletud kilega
leitud järgmisi liike: sile-valgetigu (Vallonia pulchella), põõsatigu (Bradybaena fruticum), karustigu (Trichia hispida), hall teetigu (Arion circumscriptus), kolane teetigu (A. subfuscus), must seatigu (Limax cinereo-niger), nabatigu (Euomphalia strigella), h. ketastigu (Discus ruderatus), klaastigu (Vitrina pellucida), sarvjas jooniktigu (Nesovitrea hammonis), rohekas jooniktigu (N. petronella), kuhiktigu (Euconulus fulvus), h. kedertigu (Cochlodia laminata), pisitigu (Vertigo substriata), kääbus pisitigu (V. pygmaea), tulptigu (Columella edentula), kakshammastigu (Perforatella bidentata). (Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju.
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
