eluvaldkondade üle, käivitati repressioonid. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakkas mitmete keeldudest üleastujate ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangitsamine. Tapeti ka juute ja mustlaseid. Saksa okupatsiooni aastail tapeti Eestis ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli rängalt kannatanud ja Saksa okupatsioon ei toonud sellele leevendust. Enamik tööstus-ja põllumajandustoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Peaaegu täielikult katkes rahva varustamine tööstuskaupadega. Saksa võimud astusid ka samme, et sõjakahjustusi likvideerida ja majandust edendada. Jaanuaris 1944 jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Kuni juunini kestsid ägedad võitlused Narva all. Pärast Narva loovutamist jätkus sõda Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu-Eesti.
Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmeed ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. Soome läinud eesti noormeestest moodustati 1944. aasta jaanuaris 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja algul Soome läinud noormehed. Otsides pääsu sõjategevusese ja kommunistide eest, põgenesid kümned tuhanded eestlased välismaale. Põgenikud suundusid pealmiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Paljud inimesed varjusid metsadesse, sest taheti võidelda ise oma riigi eest, nad ei soovinud teise riigi armeega liituda. Nende tegevus pidi
aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste. Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli võitlus Eesti eest. Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist. Mõni päev pärast sõja algust alustasid sovetid Eestis oma tagala julgestamiseks ja "põletatud maa" taktika rakendamiseks nn hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000-5000 Eesti meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Augustis 1941 moodustati hävituspataljonidest Eesti kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning Narva kütipolk, mille riismed taandusid Venemaale. Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonireziimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest
.........................................................................lk 46 2.1 Omariikluse kaotus 2.2 Nõukogude Okupatsioonireziim 2.3 Sõjategevus 1941.aastal 2.4 Saksa okupatsioonireziim 2.5 Sõjategevus 1944.aastal 2.6 Katse taastada iseseisvust 3) Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetel ................................................lk 78 3.1 Punaarmee 3.2 Saksa armee 3.3 Soome armee 4) Kokkuvõte...................................................................................................lk.9 5) Kasutatud kirjandus ..................................................................................lk.10 2 Sissejuhatus 1.septembril 1939. aastal Saksamaa katsega rünnata Poolat algas II maailmasõda
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest.
ja elukohale. See olenes väha inimese omast tahtest, kuid oli neid kes sellele vastu hakkasid ja metsavendadega liitusid. Ligi 32 000 Eestist mobiliseerituid viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonidesse koondati endise Balti riikide kodanike. Need pataljonid sarnanesid sunnitöölaagritega, kus töö oli füüsiliselt raske ja abi peaaegu, et puudus. Iga neljas eestlane suri kas mõnesse haigusse või ülekurnatusse. 1942. aasta sügiseks loodi 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus ligi 27 000 suurem jaolt eesti meest. Kahjuks hukkus ja sai haavata pool sellest korpusest ja umbes 2000 meest andis ennast sakslasele vangi Velikije Luki linna all peetud lahingus. Seetõttu toodi korpus rindelt tagalasse ja tagasi rindele viidi alles 1944. aastal. 1945. aastal osales korpus sunmmobilisatsiooniga Kuramaal. Saksa armees kasutati algul ainult vabatahtlike eestlasi, kuid hiljem hakati taas kasutama sundmobilisatsiooni
Eestlased punaarmees Referaat 2015 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................. 3 Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile..................................................4 Eestlaste valikud teises maailmasõjas......................................................................5 Eesti laskurkorpused................................................................................................. 6 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus.....................................................................6 8. Eesti Laskurkorpus....................................................
1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema.
1932 sündinud mehed ja hiljem ka 1926-1928 sündinud poisid. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnas ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini, sest nad kartsid Punaarmees ning kodumaad oli vaja kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. 1943. aastal algas ulatuslikum põgenemine Soome, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse
Riigivolikogu nimetati ümber Ülemnõukoguks (esimeheks Johannes Vares). Vabariigi Valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu (esimeheks Johannes Lauristin). Linna- ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed, liikmed määrati kõrgemalt poolt. Kõigi astutuste peaülesanne oli Moskva korralduste täitmine. Eesti kohtusüsteem asendati nõukogulike rahvakohtutega, Eesti politsei aga miilitsaga. Eesti sõjaväest kujundati Punaarmee laskurkorpus. Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) kujunes ühiskonna juhtivaks jõuks. EKP- st sai ainus legaalne poliitiline organisatsioon. EKP esimeseks sekretäriks tõusis Karl Säre. Partei liikmeskond kasvas aastaga 3700-ni. EKP-gi täitis Moskva käsklusi, kuid jagas korraldusi ka teistele Eesti võimuasutustele. Peagi muudeti EKP üleliidulise kompartei osaks. Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega. Kogu maa muudeti riigi omaks, talunikud muutusid maaomanikest maakasutajateks.
vägede kätte vangi. Nõukogude repressioonid tabasid eeskätt väeteenistusealisi mehi. Suuri kaotusi kandis ohvitserkond: enamik tegevväe kindralitest kas vangistati või viiidi Punaarmee koosseisus Venemaale. Aukraad Eesti Represseeriti Võitles Võitles Saksa Kokku sõjaväes 1940-1941 Punaarmees armees Kindral 15 1 2 18 Kolonel 30 10 15 55 Kolonelleitnant 34 12 31 77 Major 48 25 90 163 Kapten 61 67 169 297
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased.
algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto: "SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST". 1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust.
vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt häälestatud inimesi. Nagu teada, ei meeldinud natsidele juudid ega mustlased, seega mõrvati ka siin, Eestis, ilma igasuguse süüta, kõik mustlased ja juudid. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli peale Nõukogude okupatsiooni alla käinud ja Saksa okupatsioon ei muutnud olukorda karvavõrdki paremaks. Enamik Eesti majandus- ja põllumajatoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Kuid peamiselt oli tegemist ikkagi sõjast tingitud raskustega, mitte röövmajandusega. Saksa võimud üritasid ka majandust edendada ja sõjapurustusi likvideerida. Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa põrandaaluste gruppide moodustumisele. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee alustas 1944. aasta kevadel ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks. Valitsus
okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest. Sakslased osutusid okupantideks Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
Sakslaste korralduste elluviimiseks moodustati Eesti Omavalitsus eesotsas endine vabadussõjalaste propagandajuht HJALMAR MÄE. Igasugune poliitiline tegevus keelustatud, range kontroll kõigi eluvaldkondade üle. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, hiljem mitmesuguste reeglite vastu eksinud ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangistamine. Mõrvati kõik juudid ja mustlased. Saksa aja aastail hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Enamik Eesti toodangust läks Saksa armee varustamiseks. Katkes elanikkonna varustamine tööstuskaupadega, linnades seati sisse toidukaardid Jaanuaris 1944 Punaarmee Eestis. Kuni juulini ägedad võitlused Narva all, pärast Narva loovutamist lahingud augustis Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu- Eesti. Septembri lõpuks Vene vägede käes kogu Eesti mandriosa, vaid Saaremaal lahingud kuni nov. lõpuni. Et pääseda sõjategevusest ja kommunistlikust reziimist, lahkus SUURE
Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine
Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta sügisel hakkasid eestlased end arreteerimise kartuses varjama, massiline metsadesse koondumine algas aga pärast juunikuist suurküüditamist. Metsavennad otsisid võimalusi relvastumiseks ja kättemaksuks. Metsavendluse kaugemaks plaaniks oli Vabariigi taastamine
Saue Gümnaasium Eestlaste valikud II maailmasõjas Nimi:Rene Ott 2008 Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees. Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941
1 1941. aasta SaksaNõukogude sõja puhkemine. Punaarmee ja Wehrmachti jõud ja kavad Eesti suunal. Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis. Suvesõda. Hävituspataljonide loomine ja terror. Mobilisatsioon Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid. Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Saksa pealetungi jätkumine. Võitlused Tallinna pärast. Juminda miinilahing. Lahingud Lääne-Eesti saartel. Punaarmee 22. Laskurkorpus SaksaNõukogude sõja puhkemine Saksamaa alustas operatsiooni ,,Barbarossa" ja ründas N.L. 22. juunil 1941, ennetades
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 20. sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse, selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida,Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. maa alase laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed inimesed
See ei osutunud kuigi populaarseks, sest eestlased olid selleks ajaks sakslaste poliitikas sügavalt pettunud. Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda, kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise ning sama aasta lõpul osalise sundmobilisatsiooni. Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv 1944 aasta alguseks 11 000 meheni ning neist moodustati 20. Eesti SS-diviis. 1943 aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus pataljon Narva - rindele. Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlaste seas pahameelt ja soovi toimuvast kõrvale hoida. Eriti populaarseks muutus meeste põgenemine Soome, sest paljud neist, kes ei tahtnud tõmmata selga Saksa mundrit, olid valmis võitlema Punaarmee vastu ja aitama kaasa vennasrahva vabadusvõitlusele. Soore armeega liitunud eestlaste soomepoiste vaimseks juhiks sai Suvesõjas silma paistnud kapten Karl Talpak, kes oli ise esimeste Soome siirdunute hulgas
tööliste ja kutsealustega. Punaarmee poolel võitlesid ka 22. territoriaalsesse laskur- korpusesse kuulunud eestlased. Punaarmee ei tahtnud Eesti sõdureid kodumaal kasutada, seepärast viis kogu korpuse Venemaale. Kuna Balti riikide kodanikud ei olnud rindel usaldusväärsed, siis koondati nad tööpataljonidesse. Neid sunniti ehitama raudteid, lennuvälju, tehaseid, langetama metsa ja tegema muid töid. Moskva otsustas luua rahvus- väeosad ja seetõttu moodustati 8. eesti laskurkorpus, mille koosseisust 90% olid eestlased. SAKSA väejuhatus kasutas oma vägedel alguses Eesti vabatahtlikke, kes tahtsid kätte maksta Venemaale okupatsiooni eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavennad. Hiljem hakati uusi vabatahtlikke värbama ja moodustati idapataljone, mida kasutati julgestuseks Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke
juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike
-1940. aastate vahel asjad taas käärima ja juba peagi oli kuulda sõjamadinat nii Euroopas kui ka Aafrikas. Vaatamata sellele, et Euroopas ja Aafrikas käis pidev sõda, tundus see meie rahvale kauge ja võõras. Keegi ei usukunud, et see lõpuks ka siia jõuab. Kui sõda ükskord päral oli, tuli Eesti meestel teha väga olulisi valikuid – kelle poolel sõdida, kas Nõukogude Venemaa või Saksamaa. See referaat räägib neist Eesti meestest, kes valisid enda jaoks Saksa armee. Kes nad sellised olid, kuidas nad selle tee valisid ja mis olid nende ülesanded – sellest saab teada järgmiseid lehekülgi lugedes. Meeldivat lugemist! 3 Eellugu ja Eesti Leegioni moodustamine Esimese maailmasõja lõppedes oli Euroopa laastatud. Sõja kaotanud Saksamaale olid määratud meeletut reparatsioonid, et Prantsusmaa ja teised tugevalt kannatanud riigid saaksid ennast taas üles ehitada
peeti potentsiaalselt ohtlikuks. 22. juunil 1941 puhkenud Nõukogude-Saksa sõja algperioodil taandus suuri kaotusi kandnud Punaarmee korratult ja kiiresti. Kahe nädalaga vallutasid sakslased Leedu ja Läti ning ületasid 7. juulil Iklas Eesti piiri. Järgmiste päevade jooksul liiguti edasi kohtamata erilist vastupanu. Takistus ilmnes Jõudmisel Tartusse, kus Eestisse saadetud väikesed sakslaste üksused jäid toppama suurte Punaarmee üksuste vastupanu tõttu. Eestis korraldati kiiresti sundmobilisatsioon Punaarmeesse, kuhu läks kokku umbes 30 000 meest. Nõukogude kätte jäänud Põhja-Eestis moodustati hävituspataljonid, millele tehti ülesandeks taandumisel purustada tööstushooneid. Pidevalt puhkesid kokkupõrked hävituspataljonide ja eestlastest metsavendade vahel. Metsavennad olid hakanud tekkima alates Eesti annekteerimisest represseerimishirmu tõttu. Just metsavendade abiga suutsid sakslased vallutada Tartu. Lõuna-Eesti metsavendade juht oli Karl Talpak. Pärast Tartu vallutamist
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
nimel ja sinimustvalgete lippude all. SAKSA OKUPATSIOONIREZIIM Eestis tehti kindralkomissariaat, mida valitses tsiviilvalitsus(sakslased). Eesti Omavalitsus moodustati, et viia ellu sakslaste korraldusi, selle etteotsa määrati Hjalmar Mäe. Keelustati poliitiline tegevus, kõiki eluvaldkondi kontrolliti. Ainuüksi rahvustunnuse alusel mõrvati kõik Eestis elanud juudid ja mustlased. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti tööstus- ja põllumajandustoodang läks Saksa armee varustamiseks, elanikkondades seati sisse toidukaardid, et kaupa ausamalt jagada. 1944.AASTA 1944.aasta jaanuaris jõudis Punaarmee taas Eesti. Septembri lõpuks suutsid Vene väed Eesti alad täielikult (va Saaremaal November) enda kätte saada septembri lõpuks. Inimesed Eestis lahkusid massiliselt kodudest,(umbes 80 000 inimest) kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist(suur põgenemine). KATSE TAASTADA ISESEISVUST Eestlastele ei meeldinud saksa okupatsioonivõimude poliitika ja hakkasid
Tehti tegevuskava, püüti organiseerida Tallinna kaitset. Osad valitsuseliikmed põgenesid, moodustasid eksiilvalitsuse Sõjakahjud Suured Narva oli maatasa Pommitamine Tartus Tallinnas pommitati Umbes 200 000 inimest Eestis vähem. Osa 14A Punaarmee Peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna 1941- Hävituspataljonid- võistluseks metsavendadega. Hävitati kokkupõrkes Saksa vägedega, riismed Venemaale 1941- 22. territoriaalne laskurkorpus, moodustatud Eesti Sõjaväe baasil, saadeti Venemaale. 20.juuli 1941- üldmobilisatsioon. Põhja-Eestis. Umbes 32000 meest viidi tööpataljonidesse. Tööpataljonid- ehitusväeosad, sunnitöölaagri sarnased 1942. sügis- 8. eesti laskurkorpus. Pool korpusest hukkus, viidi tagalasse. Uuesti rindele alles 1944. 1945. aastal osales Kuramaa lahingutes. Saksa armee Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad. Olid Saksa vägede koosseisus.
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas 20.sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine Maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Teine Maailmasõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ja see oli ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud
10. juuni 1940 12. juuni 1940 Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale. Prantsuse rinne varises kokku. Vastupanu osutasid veel Prantsuse valitsus pages Pariisist ainult hajutatud ja keskse juhtimiseta väeosad. 14. juuni 1940 15. juuni 1940 Saksa armee sisenes Pariisi. Punaarmee okupeeris Leedu Vabariigi NSV Liit esitas ultimaatumi Leedule, nõudes valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade lubamist 16. juuni 1940 Leedu Vabariigi territooriumile. NSV Liit esitas ultimaatumi Eestile ja Lätile, nõudes NSV Liidu õhujõud tulistasid alla Soome lennukompanii valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
