Dr Arnold Seppo (0)

Dr Arnold Seppo – eriliste oskustega arst, teadlane ja leiutaja
See portreelugu on kirjutatud raamatu ,,Dr Arnold Seppo lugu” põhjal, mille autoriks on tema teine naine Hilja Seppo, kes on lõpetanud Tartu ülikooli filoloogina. Arnold Seppo esimesest abielust sündinud poeg Tõnis Seppo, töötab, nagu ta isagi traumatoloogina. Tal on ka tütar Heili, kes sündis abielust Hilja Seppoga.
31. detsembril 1917 sündis väikses külas Johannes ja Rosalie Seppo perre neljas poiss Arnold. Algkoolis käis ta Lapšino külas, mis oli venekeelne . Keskkooliõpingud möödusid Seppol Leningradis. Lisaks õppimisele tuli tal ka ennast ise üleval pidada. ,,Õhtuti ja öösiti sai siis sadamas kaste laadimas käidud,“ on ta öelnud. Keskkool lõpetatud, läks Seppo edasi õppima Leningradi Meditsiiniinstituuti. Sel ajal oli tase selles koolis äärmiselt kõrge. Ta lõpetas kiitusega kirurgi eriala 1941. aastal.
1942. aasta jaanuaris võeti Arnold Seppo tegevväkke. Sama aasta sügisel sai ta Eesti laskurkorpuse 7. diviisi 86. sanitaarpataljoni kirurgiaosakonna ülemaks. Tema kaasaegsed mäletasid Seppot igal vabal hetkel raamatute taga istumas. Ta tõmbus alati eemale lõbusatest vestlustest, naermistest ja laulmistest lõkke ääres. Lugeda, uurida, katsetada ja metsas hulkuda meeldis aga Seppole väga. Sel eluperioodil sai ta tuttavaks insener Johannes Krispiniga, kellega veedeti lõbusalt aega, käidi jahil, vesteldi maast ja ilmast. Kogu sõjaväes veedetud aega meenutab Seppo kui väga kiiret aega. ,,Esimesed viisteist ööpäeva opereeriti vahetpidamata,“ räägib Seppo toonane sanitar Meta Lund meenutades 1942. aasta novembrit.
Seppo üks eluperiood on möödunud Moskva lähedal Jegorjevski linnas. Ühel tavalisel päeval haiglas järjekordset visiiti tehes tuli dr. Seppol kohata jubedat vaatepilti, lapsed, kelle nahal polnud tervet kohtagi. Põletushaavaderavis on üldiselt teada fakt, et kui kehapinnast on üle 1/3 kahjustunud , pole enam eluks lootust. Seppo lasi nad siis ruttu sidumistuppa viia ja kokku korjata kõik võimalikud ravimid terve haigla pealt. Kokku saadi aga haletsusväärne kogus. Iga teine kirurg oleks löönud käega ja lasknud asjadel oma rada minna, kuid Seppo polnud seda tüüpi kirurg. Ta võttis kätte ja hakkas kogutud aineid doseerima ja saavutas sellega mingi ühtlase kreemitaolise pasta . Sidemed pandi lastele raviainega peale, aga keegi ei osanud oodata paranemist. Läks küll aega, aga siiski hakkasid lapsed paranema. Selle looga pani Seppo aluse oma kuulsale salvile, mis kiirendas paranemist ja oli valutu . Nüüd paranesid ka patsiendid , kes ilma salvita oleks surnud. Sõja kestel katsetas ja täiustas Arnold Seppo oma salve, need olid tal tihti mõtetes. Sõja-aastate kohta on Arnold Seppo öelnud: ,,Sõjaaeg oli minu elus kõige kergem aeg, sest siis oli üks rinne ja üks vaenlane . Sa teadsid, kes see on ja mida temalt oodata. Siis oli kõik hoopis lihtsam.“
Pärast sõja lõppu asus Seppo elama Tallinnasse, töötades algul Tervishoiuministeeriumis, hiljem ühtaegu Teaduste Akadeemias ning Keskhaiglas. Dr. Seppo esines 1948. aasta märtsis Riias toimunud Baltimaade teaduslikul konverentsil põletushaavade ravi teemal. Sellel konverentsil olid kohal ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppejõud ja paar nädalat hiljem sai dr. Seppo kirja ettepanekuga tulla tööle Tartusse ülikooli arstiteaduskonna kirurgiakateedrisse, mille võttis ta loomulikult vastu ning kolis järgmisel aastal oma ema, abikaasa Lillik Seppo ja pooleaastase poja Tõnisega Tartusse. Kaks aastat peale kolimist Tartusse suri Arnold Seppo ema kopsupõletikku.
1950. aastal otsustas TRÜ Teaduslik Nõukogu anda Arnold Johannese poeg Seppole teaduste kandidaadi kraadi. (See võrdub praeguse magistrikraadiga.) Seppo salvid olid ja on ka tänapäevani igati tõhusad. Põletushaigused, Seppo salvi kasutades, kulgesid sageli infektsioonideta. Õige pea valiti Dr Arnold Seppo üldkirurgia kateedri juhatajaks, kui ta oli alles paar aastat üle kolmekümne, mis oli tolle aja kohta väga noor kateedrijuhatajaks saamisel.
1950. aasta detsembris valiti Seppo kohalikku võimuorganisse, Tartu täitevkomiteesse. Ainuke, mida ta sellest tegevusest mainimisväärseks pidas, oli paari õlleputka sulgemine Toomemäel. Arnold Seppole ei meeldinud tema ,,toppimine“ nõukogude võimuorganitesse, see oli tema sõnul naeruväärne. Tema kuulus nende meeste kilda, kes suutis teenida vaid üht isandat, Seppo isand oli teadus.
Tartus sai Seppo ka oma teadusliku ametinimetuse, mis jäi tal ka ainukeseks – kirurgiakateedri dotsent. Siis tuli aga Tartust lahkumine ja Tallinnas omal käel teadustöö jätkamine. Tallinnas aga oli see arsti isiklik asi, tema hobi.
50.-60. aastatel oli Tartu ülikoolis levinud nähtuseks mõningate õppejõudude tagakiusamine ja omavahelised üliteravad konfliktid. Kõige traagilisem selline juhus lõppes näiteks nii, et üks osapool sai infarkti koosolekusaalis, kus kritiseerimine toimus, ja teine tundes ennast süüdlasena, mürgitas enda kaks päeva hiljem. Arnold Seppole konfliktide tekitamine osutus seda lihtsamaks, et tal oli Tartus küllalt vaenlasi . Osadele tegi muret tema professionaalsus ning need pidid tõdema, et Seppo on nende konkurent ja oli ka neid, kellele ei istunud Seppo iseteadvus ning järsk ja terav ütlemismaneer. Üheks Seppo vintsutamise ajendiks olid ka tema segased perekonnaasjad. Need olid ärevad ja ohtlikud ajad. Seppod lahkusid jällegi Tartust.
Hilja isa, Eesti esimese iseseisvusaja kõrgem ohvitser major Karl Lind tuli neid üks päev koju kutsuma. Selleks koduks oli Nõmmel Taara tänaval asuv ühepereelamu, mille Hilja vanemad olid 30. aastate lõpus ehitanud. Seppo läks tööle Tallinna II Linnahaiglasse ehk Tõnismäe haiglasse, mis oli 10 voodikohaga väike traumaosakond. Esimesel aastal pärast Tartust lahkumist visati Seppo Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist välja, sest tal olid ilma ,,mõjuva“ põhjuseta kolm kuud liikmemaksud maksmata .
Juba Tartu ülikoolis õppejõuna töötades oli ta mõelnud luumurdude kokkukasvatamise peale, et sellele peaks olema mingi tõhusam meetod. Oma tulevaste kuulsate aparaatide konstrueerimisel hakkas ta pihta täitsa algusest: ta kritseldas neid paberile ja sobitas neid röntgenülesvõtetele. ,,Aga ma ütlesin, et sina ära mind õpeta, muidu tulen mina ka operatsioonilaua juurde ja hakkan õpetama, kuidas opereerida,“ ähvardas püssimeister Karl Koppelmann, kellega Arnold Seppo tegi koostööd luufiksaatorite väljaarendamisel. Üle kivide ja kändude said valmis esimesed projektid, aga valmistaja leidmine keeruliseks. Pika otsimise peale saadi endisest Polütehnilisest Instituudist nende parim tööriistalukksepp Evald Jürgenson, kes jäi ka peamiseks Seppo reponaator-fiksaatorite valmistajaks. Suur osa oli ka instituudi juhtkonnal, kes võttis aparaatide valmistamise ja hiljem ka patentide vormistamise TPI tööplaani, et toetada uut ja vajalikku. Nii sündisidki Seppo luufiksaatorid, mis olid 15-20 cm pikkused roostevabast terasest metallkonstruktsioonid . Kui luu on kokkukasvanud , eemaldatakse aparaat .
Kuuekümnendate aastate alguses asus Seppo lisaks aparaatide täiustamisele välja töötama luu tugevustopograafiat ehk milline (murtud) luu või luuosa millist koormust välja kannatab. Vastavalt sellele kohandas ta oma aparaadid . Ta tegi koostööd paljude tehnikaga tegelevate inimestega. Sealhulgas ka tehnikaülikooli õppejõu dotsent Raimond Eegiga, kes aitas Seppol vormistada luu tugevusõpetust ja konstrueeritud aparaadi teooriat. Nii pandi alus uuele teadusharule, luu tugevustopograafiale, mille kohta öeldakse hiljem Seppole välja antud USA patendis: ,,Sellega tõstis A. Seppo luude ühendamise teaduse esimest korda ajaloos kliinilise empirismi tasemelt täppisteaduste tasemele “.
Kuna Dr Arnold Seppo oli samuti traumatoloog puutus ta tihti kokku ka luupõletike ja –tuberkuloosiga. Nende ravi oli sel ajal ebaefektiivne, pikaajaline ja raskesti talutav. Nende raviks konstrueeris Seppo oma kuulsa puur-nõela, millega ta suutis ka oma viieaastase haigestunud poja ruttu terveks ravida.
Dr Seppo meetod oli väga edukas. Kuuldused sellest levisid Eesti piiridest väljagi.
1966. aasta suveks olid Seppo tööd sealmaal, et ta võis oma luumurdusid paigaldavad ja fikseerivad aparaadid ehk nn Seppo reponaator- fiksaatorid kõige kõrgemal tasemel patenteerida. Ta sai ka autoritunnistused selle kohta. Nende alusel võis juba hakata tõsiselt taotlema meetodi laialdasemat rakendamist ning teadusasutuse loomist Tõnismäe linnahaigla baasil.
1977. aastal 17. Novembril avati Tallinnas Tõnismäe haigla traumaosakonna baasil Metallosteosünteesi Teadusliku Uurimise Laboratoorium ja Kliinik (MTULK). Pärast Seppo surma sai sellest aastal 1992 A. Seppo Traumatoloogia ja Ortopeedia Keskus, mis aga äkitselt suleti 1994 aastal. Selleks ajaks oli Seppo saanud 12 autoritunnistust, 10 välismaist patenti ja teinud ühe avastuse ( nendest 5 autoritunnistust ja avastus vormistati pärast Seppo surma).
1974. aastal esitas dr Arnold Seppo avalduse NSV Liidu Leiutiste ja Avastuste Komiteele, et ta on avastanud uue elusliigese. See avaldus lükati tagasi, vihjates mõningatele puudustele vormistamises. 70. aastate lõpul aga selgus, et sama avastuse on prioriteedi saamiseks esitanud TsITO (Moskvas asuva Traumatoloogia ja Ortopeedia Keskinstituudi) direktor Mstislav Volkov koos instituudi teaduri Oganes Oganesjaniga, kellele Seppo oli juba 60. aastate lõpus oma aparaadinäidise saatnud.
Seppol oli ka probleeme, kuna ta ideedele oli vastaseid, kes ei soovitanud neid rakendada.
Tal läks pikka aega, et saada ta leiutised enda nimele. Kuid lõpuks maksti talle ka paarikümne aasta vältel tehtud leiutustöö eest välja leiutajatasu.
Dr Seppo viimasel sünnipäeval, kui ta sai 62aastaseks, tehti talle tore kingitus. Kliiniku tehniku maalitud portreemaal , millel ta istub valge kittel seljas , laua taga, ja silmitseb enda käes olevat aparaati. 5.veebruaril 1980 algasid kliinikus esimesed kursused teistest vabariikidest saabunud arstidele. Esimene loeng oli osteomüeliidi ehk luupõletiku ravist . Ta tahtis, maksu mis maksab, neid esimesi arste ise vastu võtta ning pidas sissejuhatava loengu ise. Järgmisel päeval viidi Seppo juba kiirabiautoga oma kliiniku elustamiskeskusse. Arstid ja õed suutsid Seppole anda veel kaks kuud. Need kaks kuud veetis ta oma kabinetis, mis oli muudetud palatiks. Haigevoodis lamavale Seppole oli kalliks kingituseks metsaülem Johannes Luksepa külaskäik, kelle juures olid nad Mõisakülas käinud ja sinna ka oma maamaja ehitanud. Talle saadeti ka pakke maarohtude ja õpetustega ja kirju teemal, mis kellelgi kunagi neerupuudulikkuse puhul tervise tagasi toonud . See oli kui paljude inimeste ühine võitlus, mis lõppes 19. aprilli keskpäeval.
,,Laupäev, 19. Aprill 1980 oli päikesepaistelise ennelõunaga kevadpäev. Ilusad kirkad ilmad olid püsinud juba nädalaid. Kes seda päeva mäletavad, teavad, et pärastlõunal kattus taevas kiiresti hallide pilvedega, tõusis tuul ja äkki oli kõik ümberringi mattunud lumetormi. See oli tõeline raju, mis rauges alles hilisõhtul.“
Seppo meetodid olid niivõrd uudsed ja oma ajast ees, et ainult sedavõrd tugev isiksus nagu Arnold Seppo suutis neid tõestada. Ning neid meetodeid oma meeskonnaga rakendades saavutas ta eriliste oskustega arsti, teadlase ning leiutaja kuulsuse ka kaugel väljaspool Eestit.
4