„Väljatõukamine ja survele allumine August Kitzbergi näidendis „Libahunt“ (0)

„ b>Väljatõukamine ja survele allumine August Kitzbergi näidendis „ Libahunt “
Kitzbergi näidendis „Libahunt“ esineb palju väljatõukamist. Tegelane, keda välja tõugatakse on alati üks ja sama tegelane- selleks on Tiina. Tiina on Tammarude perekonda võetud kasulaps just nagu Marigi, kuid vastupidiselt Marile ei sallita Tiinat. Levib uskumus , et Tiina on libahunt. Jutt hakkab mööda küla levima, haripunkti saavutab see Jaaniõhtul, kus üks vana naine agaralt Tiinat libahundiks hakkab tembeldama, üritades oma jutuga kuulajaskonda sama panna uskuma (algab lk 29). Üks poiss küsib, et kas on tõsi, et Tiina ühe Kivesti Kaarli varsa ära sõi, mille peale vana naine vastab „Kuidas ta siis tõsi ei ole, kui Tammaru Mari ise oma silmaga nägi!“ (lk 29) Selle peale hirmuvad lapsed ning jäävad vana naise juttu uskuma. „Huu! Hirmu ajab peale! (lk 29) “ kostab vana naise lause peale üks tüdruk. Kuigi lapsed kohe vana naise jutu peale midagi vastu kosta ei osta, avaldab arvamust üks keskealine mees. „Puhas ebausk!“ (lk 30) kommenteerib ta. Sellega nõustub üks poiss. Vana naine ei taha aga alla anda ning üritab inimesi ikkagi mõjutada ning enda juttu uskuma panna, püüdes oma jutus Tiinat veel hirmsamana ja õõvastavamana kujutades. Oma juttu veel huvitavamaks ja tähelepanutõmbavamaks tehes kasutab ta lauseid nagu: „Kõik ilma inimesed teavad, et ta libahundiks käib ja et kõik see ramm murtud lammaste soojast verest tuleb!“ (lk 30), „..Silmad põlenud peas ja veripunane keel hammaste vahelt väljas.“ (lk 31) Ta kasutab enda jutus palju kõnekujundeid, viimases kahes lauses on näha nii isikustamist („silmad põlenud peas“) kui ka epiteeti („veripunane keel“). Kõnekujundeid selleks, et tema jutul suurem mõju inimeste üle oleks.
Peatselt peale vana naise sõnavõttu algab nukumäng, millest ka Tiina teiste mõjutusel osa võtab. Mängust võtavad osa Tiina, Mari, Margus ja Märt. Margus ja Tiina meeldivad teineteisele ning Margus soovib seetõttu väga Tiina kinni püüda. Mängu ajal hakkavad talle aga survet avaldama pealtvaatajad, kes kõik talle ikka ütlevad, et ta Mari kinni püüaks. „Margus, lõika, ära jäta Marit Märdile!“ hüüab I poiss Margusele. (lk 37) Siin-kohal on taaskord näha Tiina väljatõukamist. I poisi lausest saab järeldada, et too arvab , et Tiina ei ole kõlbulik Margusele, Mari on Tiinast palju parem. Margus aga ennast kõrvalolijate arvamusest heidutada ei lase ning suunab enda tähelepanu siiski Tiina kättesaamisele. Isegi perenaine ja peremees , kes on ju tegelikult Tiina kasuvanemad, tolle üles kasvatanud ei soosi Tiinat ning on Marguse peale vihased , et too Mari asemel Tiinat kätte üritab saada. „No mis see nüüd olgu!“ (lk 37) kostab perenaine pahaselt Margusele. Margus ei hooli aga ei millestki muust kui Tiinast. Lõpuks õnnestub tal Tiina kätte saada ning Mari jääb seega Märdiga ning mäng saab lõpu. Mari on meeletult vihane Tiina peale, et too Marguse valituks sai. Suur kadedusevimm valitseb Mari sees, nii suur, et ta seda sees ei suuda hoida ning Tiinale vihaselt „Libahunt“ kähistab. (lk 38) Siin võtabki aset kolmas väljatõukamine kolmandas vaatuses . Inimestes võtab sisimas võimust karjainstinkt ning mängijate ümber hakkavad kõik samuti „Libahunt“ ütlema ning paari hetkega on terve atmosfäär täidetud vihaga Tiina vastu. Selleks et muuta Tiina olukorda veel drastilisemaks, on Kitzberg lisanud, et Tiina on nüüd keskele üksi jäänud ja kustuva tule kuma paistab veel ainult tema peale. See süvendab veel tema väljatõugatu rolli. Tiina on šokiseisundis ning üht-äkki lihtsalt murdub selle suure surve all ning hakkab ohjeldamatult nutma. Ainuke kes teda kaitsma hakkab on Margus, kes palub, et Tiina nutmise lõpetaks. Peale selle pöördub Margus ka inimeste poole ning kritiseerib neid nende käitumise eest. Selle peale aga muudab olukorra veel hullemaks Tammaru Peremees, kes pahaselt Marguse poole pöördub lausudes „No mis sina’s nüüd? Sinule on keegi midagi ütelnud või?“ (lk 39) Järgnedes Tammaru Peremehe sõnadele visatakse rahva seast Tiina jalgade ette vana viisk mille peale kostavad rahva seast uued pilkesõnad „ Susi , säh, silmapaik! Kui sa meie karja tuled, pane see silma ette – susi, säh, silmapaik!“ Nüüd on aga saavutanud Tiina viha maksimumi ning ta lausa leegitseb seest. Kasuisa sõnad ning jalatsi viskamine ja sellele järgnenud sõnad olid Tiina viimaseks piisaks karikas . Kurbus muutus ta sees ümber vihaks. Teoses on kättejõudnud kulminatsioon. Esimesed vihast hõõguvad sõnad ta suust on meeleheitlikud „Mis te tahate minust!“ „ Inimeseks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!“ jätkab Tiina emotsionaalselt. (lk 39) Retoorilise küsimusega kritiseerib Tiina inimesi kes usuvad et ta libahunt on, et nad uskuda ei suuda, et Tiina tegelikult inimene on, justkui meeledki tahteski uskuda, et Tiina libahunt on. Tiina halvustab inimesi nende käitumises ning kõrvutab enda kõnes inimesi hundile, tuues välja positiivseid omadusi, mis on huntidel, kuid mis tema arvates on puudulikud inimesel. Seda teeb ta selleks, et näidata inimestele, kui vastikult nad temaga käitunud on. Hunt kui sümbolloom selles raamatus on mitmetähenduslik. Tiina kui hunt – vaba, julge ja sõltumatu esindab hundi kui looma häid omadusi. Tiinat ja tema ema hukkamõistev kogukond aga halbu. Karjainstinkti ajel tegutsedes on nad ise kui murdev ja halastamatu hundikari, kes hävitab julmalt ja üksmeelselt endast teistsuguse.
Ta lõpetab oma jutu mõttega, et tema vastupidiselt pilkajatele on vaba ning teeb mis tahab, läheb kui tahab, lausub veel, et ta põlgab neid ning seab seejärel sammud uhkelt metsa poole.
Tiina sõnavõtt oli meeletult mõjuv inimestele ta ümber, kõik tarretusid ning kuulatasid tähelepanelikult mida tal öelda oli. Siis, kui Tiina metsa poole minema hakkas ei järgnenud talle keegi, inimesed olid justkui tema jutu mõju all. Peale seda kui Tiina juba metsa sügavustesse oli kadunud, kostus peale vaikust Vanema Naise ehmunud hääl „Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda head!“ (lk 40) Tiina metsajooksmisele ei järgnenud mingisugust murelikkustunnet või kahetsust. Inimesed olid saavutanud enda eesmärgi, Tiina oli väljatõugatud. Ainukene, kes Tiina pärast muret tundis, oli Margus. Marguse vanemad olid selleks hetkeks otsuse juba teinud, Tiina oli nende perekonnast täielikult väljatõugatud. „ Ammu oleks vaja olnud tüdruk silma alt ära saata! (lk 40) on esimesed perenaise sõnad peale Tiina metsa minemist. „Nojah, ära saata! Kuidas sa teda äkki ära ajad? Aga ega muud nõu üle jää! Kes siis seda nüüd uskus, et ta tõega – (käsi laotades) oma heategijatest ka ei hooli ja poega rahule ei jäta!“ on peremehe vastus enda naise lausele. Tõsi ju on, et tänu perenaisele ja peremehele on Tiina elus, nemad on need, kes kasvatasid ta üles, pakkudes talle kodu ja süüa. Nüüd aga kui Tiina juba naiseks on sirgunud ning tema iseloom välja on kujunenud, mõistavad kasuvanemad, et Tiina on liialt erinev, liialt metsik ja temperamentne , et teda aktsepteerida. Eriti suur põhjus väljatõukamiseks on see, et nende kallis poeg Margus soovib Tiinat endale naiseks võtta. Mõte, et nende poeg abiellub kellegi niivõrd teistsugusega hirmutab neid meeletult. Põhjused toob hästi välja vanaema neljandas vaatuses, kus ta räägib Margusele Tammarude suguvõsast ning seletab tollele, miks perenaine ja peremees niivõrd Tiina vastu on. „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega ; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Siit tuleb välja veel üks põhjus, miks Tiinat tema erinevuse pärast välja tõugatakse. Kuigi küll peamiseks on kindlasti tema tuline temperamentsus, kuid samuti mängib ka rolli tema välimus. Tiina on tõmmuverd neiu , ei ole tema selline nagu tema kasuõde Mari. „Me olime pikaldased ja aeglased. Meie teenisime jumalat ja orjasime mõisa kartuse ja värisemisega; elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. Kui me laulsime, olid meie laulud rasked ja kurvad. Helgeid aegu meil ei olnud, kirge meie ei tundnud , - uute orjahingekeste ees oli meil hirm ...“ jutustab vanaema Margusele Tammarude minevikust, mis seletab paljutki selle kohta, miks nad just sellised külmad ja ebatolerantsed teistsuguste vastu on. Raske orjaminevik on nad selliseks vorminud.