A. Kitzbergi \"Libahunt\" sisukokkuvõte (0)

Tammaru perenaine ja peremees , sulane Jaanus , perepoeg Margus, perre võetud kasulaps Mann (Mari), vanaema.
Peremees ja sulane Jaanus on läinud kiriku käsul vaatama, kuidas pekstakse ja hukatakse sealtkandi nõida-libahunti. Ilm oli väga külm ja tuisune, teised ootasid neid ärevusega koju. Kui tulid, siis jutustasid, mis nad näinud olid. Hukkamise juures oli ka väike laps, kes ema peksmise peale metsa ära jooksis. Kui Peremees ja Jaanus koju jõudsid, tuli mõne aja pärast ka ärajooksnud laps nende juurde. Ta oli väga kõhn ja hirmunud ega rääkinud sõnagi. Perenaine andis talle süüa ja pani tuppa magama. Peremees ja Perenaine otsustasid ta enda juurde jätta, kuna külmaga võõrast last ei saada ju minema ning ega see ka päris selge polnud, kas ta ema ikka nii suur nõid oligi või oli rohkem külajutt.
10 aastat möödub, Mari, Margus ja Tiina (leidlaps) on juba täiskasvanud. Tiina on tõmmut verd, Mari ja Margus heledama naha ja juustega. Metsas marjul. Maril torbik marju täis, Tiina aga imetles metsa ilu ja rääkis loomadega , temal polnud aega marju korjata. Mari on Tiina peale kade, kuna Margusele paistab Tiina meeldivat. Margus ajab Tiinat taga, Tiina aga õrritab ja mängib temaga. Tiina teab, et Margus võib-olla isegi tahaks teda omale naiseks , aga Tammaru pere soovib, et Margus võtaks Mari. Ja Margus isegi on kahevahel ega julge oma perele vastu hakata. Tammarud justkui natuke kardavad Tiinat, kuna ta on nii teistmoodi, teist tõugu. Tiina on aga oma tõu üle uhke, tema peab end vabaks inimeseks ja ärritub igakord, kui talle räägitakse, et ta pole seda „õiget tõugu“.
Mari kuuleb pealt, kuidas Margus ja Tiina metsas räägivad ning kuidas Tiina Margust usutab, mis pere temast arvab ja kas tema ema pärast tedagi nõiaks peetakse. Tiina ei taha, et Margus temast halba arvaks. Mari arvab aga, et Tiina on ainult ühe asja peale väljas, et Margus ära võrgutada ja endale saada. Mari ütles Tiinale, et ta kord nägi, kuidas Tiinast libahunt sai ja ta Pähni talu varsa ära viis, et see oli kindlapeale Tiina. Et Tiina oli mitu päeva seda varssa imelikult vaadanud ja pärast polnud kolm päeva söönud. Aga kui Tiina jätab Marguse rahule, siis ta kellelegi Tiina saladust ei räägi. Tiina on väga jahmunud, et Mari temast nii arvab, ning ta sees kihvatab – et nüüd siis arvatakse ikkagi, et tema on ka libahunt. Tiina marulise reaktsiooni peale ehmub ka Mari, et mis ta nüüd ometi plätras.
Küla jaanituli – noored ja teised panevad jaanilõket valmis ja arutavad omavahel seda kuulujuttu, et Tiina ikka libahunt on ja et Mari rääkis ning ise oma silmaga nägi. Osa arvab, et see on tühi lori ja ebausk, osa aga usub kindlalt. Jaanitulele saabuvad ka Mari, Tiina, Margus ja Tammaru peremees-perenaine. Mängitakse ringmängu, kus Margus peab paariliseks leidma kas Tiina või Mari. Lõpuks saab ta paariliselt Tiina, Mari saab paariliseks Märdi. Mari on tulivihane ja perenaisele see ka ei meeldi, osa inimesi arvab, et Tiina on oma väega Marguse ära nõidunud. Mari ütleb nüüd Tiinale, et too on libahunt ja ütleb seda nii, et kõik kuulevad. Tiina hakkab nutma, Margus püüab teda lohutada ja inimesi manitseda, aga jaanilised on juba hoos . Tiina nutt muutub vihaks. Ta kisab, et ise loete end inimesteks, aga olete hullemad kui kiskjad ise. Ütleb, et ongi nimme libahunt, parem olla hunt huntide keskel kui inimene nende hullude keskel. Tiina lööb pea selga ja läheb nende juurest ära metsa – hunt on vaba ja teeb, mis tahab. Jaanituli kustub ja mets muutub väga mustaks, inimesed on ära hirmutatud. Mari ürituab Margust lohutada, aga Margus ajab ta minema, ta ei saa aru, miks Mari Tiina ära ajas ning oma lolli unenägu teistele rääkis. Mari jälle ei saa aru, kuidas Margus nõnda Tiina küljes kinni on. Margus lubab aga Tiinat mitte jätta, olgu see või sada korda libahunt.
Tiina on juba neli päeva ära olnud (tavaliselt on ta ikka kolmandal päeval tagasi tulnud), Margus on murest murtud ja pere peale pahane, et need kõik seda libahundilori usuvad. Margus ja vanaema räägivad südamest südamesse. Vanaema ütleb Margusele, et ta mõistab ta tundeid. Kuid ema-isa jutt on õige, et Tiina ei sobi Margusele, et kokku ei sobi nii erinevad. Ja et Tammaru tõug on alati võtnud omale elukaaslasi omade seast, Tiina veri on aga võõras. Et Tammaru tõug ongi alandlikult oma rasket elu elanud ja koormat kandnud ning orjalik. Et nemad pole ka saanud seda, mida süda soninud on. Ning Tammaru veri ongi puhtaks jäänud. Et kõik on ikka kollaste peade ja siniste silmadega , et nii on lihtsalt õige.
Tiina tuleb koju. Margusel on hea meel, aga pererahvas ei lase teda Tiinale ligi. Kuid perenaine ja peremees ei võta teda enam tagasi – peremees on tulivihane ta peale ja perenaine ei usu kohe üldse enam seda juttu , et Tiina end suurest meeleheitest ja vihast inimeste vastu meelega libahundiks nimetaks. Tiina vihastab uuesti, et mis ema ja isa need inimesed küll on, et toitu on andnud, aga armastanud ei ole. Tiina kutsub Margust endaga, et mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole, aga Margus on suures segaduses ega tule, ta arvab, et on ikka teine võimalus kui ärajooksmine.
Viis aastat edasi – Tammaru perenaine ja peremees on surnud kõhutõppe, vanaema veel elab, Jaanus on ka sulane edasi ning Marist on saanud Marguse naine, ent lapsi neil pole. Margus väljas hilja peale jäänud, Mari ootab teda koju. Vanaema tunneb, et õnnetus on lähedal, ta on ärevil ja kahetseb, et ta Tiinale võimalust ei andnud „inimeseks saada“. Et ta tema saatuses ise süüdi on, et inimesed olid ta vastu sellised. Margus olla tahtnud suurel reedel noaotsast hundile leiba anda, siis muutuvat see inimeseks ning needus kaob, aga Mari oli noa talt käest löönud. Mari ja Marguse suhted ei ole head. Margus tuleb koju, turtsakas ja vihane , õiendab Mariga. Väljas uluvad hundid ja üha majale ligemal. Margus võtab püssi, et neid hirmutama minna, väljas kostab lask ja naise karjatus. Margus on kogemata Tiina maha lasknud. Ta tassitakse tarre , kus ta jõuab Margust tänada, et see ta piinad lõpetas ning ütleb, et ta armastab teda. Margus on meeleheitel, Tiina sureb .