Autoagressiivne käitumine noorukieas (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Haridusteaduste instituut
AUTOAGRESSIIVNE KÄITUMINE NOORUKIEAS
referaat
Juhendaja :
Tartu 2016
SISUKORD
SISUKORD...............................................................................................................................2
SISSEJUHATUS .....................................................................................................................3
Autoagressiivsest käitumisest....................................................................................................4
Enesevigastuste tagamaad ........................................................................................................4
Psühhosotsiaalsed tegurid.........................................................................................................5
Ravivõimalused.........................................................................................................................6
Suitsiidikatse ja enesevigastamise erinevused............................................................................7
Teadlikustamine ja teadlikkus....................................................................................................7
KOKKUVÕTE.........................................................................................................................8
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................9
SISSEJUHATUS
Käesolev referaat räägib autoagressioonist ehk tahtlikust enesevigastamisest. Antud käitumine noorte seas on väga aktuaalne , kuid irooniliselt on see tembeldatud ka tabuteemaks, millest ühiskonnas väga ei räägita. Tegemist on emotsionaalselt väga raske probleemiga, mis peaks olema rohkem päevavalgel. Referaadi eesmärk on tõstatada tähelepanu autoagressiivsele käitumisele, sest taolise käitumise all kannatavad noored on tihti "nähtamatud" ning teised nende ümber samuti teadmatuses. Olles ise oma tutvusringkonnas selle probleemi all kannatavate inimestega kokku puutunud, julgen väita, et see on teema, millest peab rohkem rääkima.
Antud referaadis toetun põhiliselt E. David Klonsky põhjalikule uurimusele "The functions of deliberate self-injury: A review of the evidence ", Keith Hawtoni ja Anthony Jamesi uurimusele " Suicide and deliberate self harm in young people" ning " Koolinoorte vaimse tervise" kokkuvõtvale raportile. Referaadis on viidatud ka SEYLE projektile, psühholoog Marje Oja tööle "Autoagresiivne käitumine noorukieas", Robert Youngi , Michael van Beinumi, Helen Sweetingi ja Patric Westi uurimusele "Young people who self-harm" ning kahele probleemiga seotud projektile.
Autoagressiivsest käitumisest
Autoagressiivne käitumine on tahtlikult oma keha vigastamine, moonutamine ja valu tekitamine, kuid ei pruugi avalduda enesetapusoovis. Antud käitumine on pikaajalise stressi poolt põhjendatud äärmuslik väljund, emotsioonide väljendamine drastilisel viisil, sest teistmoodi ei osata. Sellist käitumist kasutatakse pingete maandamiseks, sisemise hirmu kontrollimiseks ning ümbritsevast keskkonnast tekkivate segaduste väljendamine enese kaudu. Enese tahtlik vigastamine võib väga kergesti muutuda sõltuvuseks. (Värnik jt, 2015). On arvamusi , mis väidaks, et tüdrukud tegelevad enesevigastamisega rohkem, kuid tegelikud uurimused näitavad, et nii autoagressiivselt käituvate tüdrukute kui ka poiste number on suhteliselt tasakaalus. Soost sõltuvalt varieeruvad aga enesevigastamise viisid, näiteks tüdrukud kipuvad end rohkem lõikuma ja poisid pigem põletama või peksma. (Klonsky ja Muehlenkamp, 2007).
Autoagressiivne käitumine võib väljenduda väga mitmel erineval kujul, kuid kõige tüüpilisemad on just randmetele ja käsivartele vigastuste tekitamine, kuid samuti ka kõhu ja teiste kehaosade vigastamine "Vigastuste liikideks on lõikamine , torkamine teravate esemetega (nõelad, kudumisvardad, kirjaklambrid jne); põletamine sigareti, tulemasina või tikuga; terava esemega sõnade või muude märkide kritseldamine kehale; kriimustamine/kratsimine nii, et selle tagajärjeks on olnud armid või verejooks; oma haavade paranemise takistamine; enda hammustamine viisil, mille tagajärjeks on verejooks; oma pea või muu kehaosa löömine millegi vastu nii, et see on verevalumeid tekitanud." Üldiselt kategoriseeritakse autoagressiivseks käitumiseks kõike seda, mida sooritatakse tahtlikult ning eneseteadlikult enda vigastamise või füüsiliselt haiget tegemise tulemuse saavutamiseks. (Värnik jt, 2015).
Enesevigastuste tagamaad
Enesevigastamiste juhtumid on viimaste aastatega aina suurenenud, kuid tagamaad taolisele käitumisele on segased või vähetuntud. (Young, Beinum, Sweeting ja West , 2007). Iga nooruk on erinev ning põhjused antud äärmuslikule käitumisele samuti erinevate tagamaadega. Keith Hawton ja Anthony James on teinud uurimuse, mis vaatleb tahtliku enesevigastuste tekitamist noorte seas. Nad leidsid , et tahtlikult mingil eluperioodil vigastavad end 7-14% noortest . Olgugi et mõned autoagressiooni all kannatavad inimesed väidavad, et tahavadki taolise käitumisega surma, on uurimus näidanud, et tegelikult väljendatakse sellega pigem kannatusi ning soovi põgeneda probleemsetest olukordadest. Isegi, kui enesevigastamine lõppebki surmaga, ei ole see üldjuhul siiski planeeritud. (Hawton ja James, 2005).
Jennifer J. Muehlenkamp on väga hästi kokku võtnud David E. Klonsky uurimuse autoagressiivse käitumise kohta enda artiklis "Self-Injury: A Research Review for the Practitioner." Klonsky on välja toonud põhjused, miks inimesed end tahtlikult vigastavad. Tema uurimuse kaudu on üheks tähtsaimaks põhjuseks enesevigastamisel eneseregulatsioon ehk negatiivsete ja tugevate tunnete väljendamine. Emotsioonid nagu viha, ärevus ja frustratsioon esinevad enne enesevigastamist ning taolise käitumise tagajärjel mainitud emotsioonid justkui kaoksid või saaksid mingisuguse leevenduse ja inimest valdab rahulolutunne. Olgugi et on olemas teatud psühholoogilised ja bioloogilised seletused , mis näitavad, kuidas enesevigastamine negatiivseid emotsioone leevendab, ei ole selle mehhanismid siiski täielikult mõistetavad. (Muehlenkamp, 2007, Klonsky, 2006: 229 kaudu)
Teisalt toob Klonsky välja termini enesekaristus. Ta leiab, et paljud uurimuses kajastatute enesevigastamiste tagamaad seisnesid eneseviha või enesekaristuse suhtes. Paljud taolise põhjuslikkusega noorukid kannatasid enesevihkamise ja madala enesehinnangu all. Põhjused väljendusid tihti soovis ennast karistada või väljendada viha enda suhtes. Eneseregulatsioon ning - karistamine on kaks kõige enimesinevat põhjust, miks noored end vigastavad. Klonsky mainib ära ka vähemesinenud, kuid mitte-vähemtähtsad põhjused nagu soov teistega samastuda, soov saada tähelepanu, soov tunda midagi, soov hoiduda suitsiidist ning soov tunda ärevust/elevust. (Muehlenkamp, 2007, Klonsky, 2006 kaudu).
Psühhosotsiaalsed tegurid
Aastatel 2009-2011 toimus Euroopa 11 riigi seas projekt nimega SEYLE ehk Saving and Empowering Young Lives in Europe (Säästame ja võimestame noori elusid Euroopas), mille eesmärgiks üldiselt oli noorte tervise parandamine läbi riski- ja suitsidaalse käitumuse vähendamise. (SEYLE, 2009). "Koolinoorte vaimse vervise kokkuvõtvas raportis" on väga hästi välja toodud SEYLE uuringuga kogutud tulemused. Antud uuring on tõsiseltvõetavam kui palju teised, kuna käsitletud on 11 Euroopa riiki. (Värnik jt, 2015)
Antud uurimuse tulemina on "Koolinoorte vaimse tervise kokkuvõtvas raportis" välja toodud autoagressiivsete noorte psühhosotsiaalsed tegurid. Enesevigastamise psühholoogilist tausta on ennegi uuritud ning olulised on selle juures isiksuse jooned, perega seotud tegurid (vähene vanemlik tähelepanu, vanemate töötus), inimestevaheliste suhete kvaliteet, soov vältida karistust või saada tähelepanu. (Värnik jt, 2015, SEYLE, 2009-2011 kaudu). SEYLE uuringus leiti soolisi vastasmõjusid teguritega, mis on seotud vanemate kaasatusega noore ellu ja alkoholi ning mõnuainete tarvitamisega. Värnik ja teised leiavad tänu SEYLE uuringule, et tugev seos vanemate tähelepanu puudumise ja autoagressiivse käitumise vahel naissoost osalejate puhul näitab soospetsiifilist haavatavust hoolitsuse puudumise või halva läbisaamise suhtes vanematega. Seejuures näib samuti alkoholi ja mõnuainete tarvitamine tüdrukute puhul kujutavat suuremat tahtliku enesevigastuste tekitamise riski võrreldes meessoost eakaaslastega. (Värnik jt, 2015, SEYLE, 2009-2011 kaudu).
Klonsky on seoseid leidnud ka lapsepõlves väärkohtlemise osas, kuid nende kahe korrelatsioon omavahel ei ole niivõrd tugev. Klonsky määratleb psühhosotsiaalsete tegurite alla ka inimese negatiivset emotsionaalsust, sest inimesed, kes tunnevad päevas rohkem viha, ärevust ja frustratsiooni, on suurema tõenäosusega kaldunud tahtliku enesevigastamise poole. Veel leiab Klonsky tähtsana olevat ka defitsiiti emotsioonide käsitlemises ja enesehalvustamist. (Muehlenkamp, 2007, Klonsky, 2006 kaudu).
Ravivõimalused
Taaskord on Muehlenkamp tabavalt ning konkreetselt oma artiklis välja toonud Klonsky uurimuse tulemid, milles käsitleb viimane ka kõige paremini toimivaid ravivõimalusi. Uuringute tulemustena leidis Klonsky, et kõige paremini on seni töötanud kognitiivsed-biheivioristlikud teraapiad. Siia alla kuuluvad probleemide lahendamise teraapia, murdelise käitumise teraapia ja standardne biheivioristlik - kognitiivne teraapia. Olgugi et nendel kõigil kolmel teraapial on omad unikaalsed omadused, jagavad nad siiski ühiseid terapeutilisi tehnikaid. Näiteks õpetatakse tahtliku enesevigastamise funktsionaalse hindamise kasutamist, et informeerida ravivõimalustest, õpetada spetsiifilisi osukusi (probleemide lahendamine, kannatuste tolereerimine , enesekindlat kommunikatsiooni) kasutades käitumuslikku sekkumist ja rakendades kognitiivset ümberstruktureerimist. Olgugi et ei ole teada, mis täpselt muutusi põhjustab, on antud teraapia tulemused olnud märgatavad ning efektiivsed. (Muehlenkamp, 2007, Klonsky, 2006 kaudu).
Teiseks toon Klonsky ravivõimalusena välja psühhodünaamilise teraapia, mille põhimõte seisneb vanade suhete "töötluse" ning uute isikutevaheliste ja positiivsete suhete loomisel. See omakorda suurendab teadvust ja eneseväljenduse mõju, keskendudes inimese minapildi loomisele. Kolmandaks on Klonsky välja toonud ka farmakoteraapia ehk ravimite kasutamise, kuid antud ravivõimalus ei ole näidanud efektiivsust tahtliku enesevigastuste vähendamise mõjul. (Muehlenkamp, 2007, Klonsky, 2006 kaudu).
Young ja teised on endi uurimuses "Young people who self-harm" välja toonud põhjused, miks noored on tahtliku enesevigastamise lõpetanud. Kõige sagedasem põhjus oli noore inimese teadvustamine , kui kahjustav ja mõttetu on tema tegevus ning kui palju teeb selline käitumine haiget teda ümbritsevatele inimestele. Sageduselt teine põhjus seisnes selles, et tegelikult oli antud inimese puhul tahtlik enesevigastamine ühekordne nähtus. Kolmandaks järgnes suutlikkus probleemidega paremini toime tulla, meeldivam enesetunne või elus mingi eesmärgi leidmine. Kõige vähem oli noori, kes said abi väljastpoolt (meditsiin, perekond, tuvastamata allikas). (Young jt, 2005)
Suitsiidikatse ja enesevigastuse erinevused
Psühholoog Marje Oja on välja toonud suitsiidikatse ja enesevigastamise erinevused, sest tihtipeale peetakse neid samadeks tegevusteks. Oja leiab, et suitsiidikatse tekitab empaatilist reaktsiooni, kuid tahtlik enesevigastamine tekitab lähedastes ärevust ja vastumeelsust. Suitsiidikatse puhul mõjutab positiivselt antud inimest stressi vähendamine keskkonnast, kuid autoagressiooni puhul puuduvad nähtavad muutused. Kui enesevigastuste tekitamise järel järgneb inimesele tavaliselt kergendustunne, siis enesetapukatse puhul seda ilmselgetel põhjustel ei järgne. Väga loogiliselt saab siit ka järeldada, et suitsiidikatset sooritaval inimesel on pidevad enesetapumõtted ning tema eesmärgiks ongi elu lõpetamine, mis on vastupidine autoagressiivse käitumise puhul, kus elu lõpetamine ei ole (tavaliselt) eesmärgiks. Antud aspektide tõttu on ka suitsiidikatset sooritaval inimesel surmaoht kõrgemal kui tahtlikul enesevigastajal. (Oja, 2015).
Teadlikustamine ja teadlikkus
Olles tutvunud referaadi käsitlemiseks vajaliku materjaliga ning teades ka isiklikult inimesi, kes enesevigastamisega tegelenud on, julgen väita, et inimeste teadlikkus antud teemast on väike. Probleemiks autoagressiivsuse teadlikustamisel on see, et kannatajad tihti ise ei taha, et inimesed nende ümber teaksid ning tavainimesed ei soovi ise ka väga antud teemaga kokku puutuda. Julgen seda väita, sest on ilmselge, et selline teema on väga delikaatne , probleemne ning üleüldiselt äärmiselt isiklik. Kui kannataja soovib enda murest kellelegi rääkida, siis on väga raske leida inimest, kes teda hukkamõistmise asemel lihtsalt mõistaks. Olen kuulnud tavainimeste arvamust enesevigastamise kohta, justkui tegemist oleks millegi väga iseka ning tähelepanu nõudva tegevusega . Tavainimesel on raske mõista kannataja olukorda, kui pole antud olukorrast teadlik ning raskemaks teeb veel asjaolu, kui kannataja ise ka ei saa päris täpselt aru, mis teda antud tegevuse juurde ajendas. Selle muutmiseks on viimasel ajal tekkima hakanud aina rohkem üritusi, programme ning lausa ülemaailmseid päevi, mis tahtliku enesevigastamise teadvustamisele on pühendatud. On olemas selline asi nagu "Semikooloni projekt", kus tahtliku enesevigastamise all kannatavad või selle all kunagi kannatanud inimesed joonistavad enda kehale semikooloni, andes sellega teada, et nad on võitlejad ning nende lugu ei ole veel läbi. Antud projekt ei ole seotud ainult enesevigastamisega, vaid ka suitsiidiga ja mentaalsete haigustega. Põhimõte on näidata inimestele, et kõik enda kehale semikooloni joonistanud inimesed oleksid mingi hetk võinud lõpetada enda loo, kuid valisid teise tee - elu. Semikooloni projekt on väga inspireeriv ning emotsionaalne, andes kannatajatele lootust paremateks aegadeks. ( Project ... , 2016).
Üle kümne aasta on olemas ka tahtliku enesevigastamise teadlikkuse tõstatamisele pühendatud päev nimega SIAD (Self Injury Awarness Day), mis toimub iga aasta esimesel märtsil. "Raising awareness about self-injury is incredibly important. Awareness leads to understanding and empathy, banishing judgment and fear , and reducing the number of people who feel alone and suffer in silence. Raising awareness is about educating people who do not self-injure, and reaching out to people who do." (Life ... , 2016). Tegemist on rahvusvahelise päevaga, millel on väga üllas eesmärk tuua tähelepanu niivõrd raskele probleemile. Ka Eestis oleks vaja reklaami ja tähelepanu sellisele päevale, et inimesed end antud probleemialaselt harida saaksid, andes noortele tunde, et nad pole üksi ja maailma igas nurgas on olemas keegi, kes neid mõistab.
KOKKUVÕTE
Tahtliku enesevigastamise puhul on tegemist äärmiselt rusuva ning tõsise probleemiga, mis tänases päevas vägagi aktuaalne on. Autoagressiivse käitumise all kannatavale noorukile võivad viidata mingid märgid, kuid tihtilugu on see noor oma probleemidega väljasolevale inimesele siiski "nähtamatu". Inimeste teadlikkus sellisest käitumisest on samuti väga pinnapealne ning kindlasti mitte tõsiseltvõetav. Psühholoog Marju Oja mainis, et tahtlik enesevigastamine tekitab vanemates/lähedastes vastumeelsust ning seda ilmselt põhjusel, et nemad lihtsalt ei mõista sellist käitumist. Taoline autoagressiivne käitumine tuleks inimestele rohkem mõistvaks ning arusaadavaks teha. Sellise käitumise parem tundmine on eelkõige kasuks lapsevanematele ja õpetajatele, kuid mitte ainult neile. Antud haiguse puhul on lapsel eelkõige vaja tunnet, et temast saadakse aru ning ollakse toeks , selle eelduseks on aga teadlikkus. Autoagressiivse käitumisega lapsed tihtilugu ei räägi kellelegi enda muredest, sest häbenetakse ja kellelegi rääkides tihti mõistetakse neid hukka. Antud referaat tõi ka välja vanusevahemiku, viisid, psühhosotsiaalsed tegurid ning ravivõimalused tahtliku enesevigastamise kohta, mis loodetavasti on silmaavajaks lugejatele. Antud referaadi eesmärk ongi tuua valgust niivõrd raskele probleemile, et noored meie ümber ei peaks üksi enda muredega elama.
Kasutatud kirjandus
Beinumi, M., Sweetingi, H., Young, R. ja West, P. (2007). Young people who self-harm. British Journal of Psychiatry, 191, 44-49.
http://bjp.rcpsych.org/content/bjprcpsych/191/1/44.full.pdf
Hawton, K ja James, A. (2005). Suicide and deliberate self harm in young people. British Medical Journal, 330(7496), 891–894.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC556165/
Klonsky, D. (2007). The functions of deliberate self-injury: A review of the evidence. Clinical Psychology Review, 27, 226-239.
http://www2.psych.ubc.ca/~klonsky/publications/functions_2007.pdf
Life Signs kodulehekülg, Kasutatud 14.05.2016 http://www.lifesigns.org.uk/
Mark, L., Mitendorf, A., Rebane K., Sisask, M., Vaikma, J., Värnik, A. ja Värnik, P. (2015). Koolinoorte vaimne tervis. Kokkuvõttev raport. Tallinn, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut.
http://www.suicidology.ee/public/files/koolinoorte_tervis_15.06.2015_veebilehele.pdf
Oja, M. (2015). Autoagresiivne käitumine noorukieas. PowerPoint esitlus. Tallinn, SA Tallinna Lastehaigla .
http://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/24.04.15_Autoagressioon_2015_M.Oja.pdf
Project Semicolon kodulehekülg, Kasutatud 14.05.2016 http://www.projectsemicolon.org/
SEYLE kodulehekülg, Kasutatud 12.05.2016 http://www.seyle.eu/