SUITSIDAALSUSE PROBLEMAATIKAST NOORTE SEAS (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT
Kristiina Pahk
SUITSIDAALSUSE PROBLEMAATIKAST NOORTE SEAS
referaat
Juhendaja lektor Helin Puksand
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus 2
1. Noorte suitsidaalse käitumise põhjused 3
2. Suitsiidile kalduvate noorte äratundmine 5
3. Noorukite suitsiidide ennetamine ja ärahoidmine 6
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

„Üle maailma sureb iga 40 sekundi järel keegi enesetapu läbi“— sellise uskumatuna näiva lausega alustab dr. Persaud, maailmakuulus Londonis tegutsev psühhiaater ja professor, peatükki enesetapust raamatus „Vaimne tervis“ (2007: 262, 482). Siinkohal on aga huvitav tõdeda, miks sellest nii vähe räägitakse — tänapäeval on surmaga lõppevate uudiste igakülgne kajastamine telekanalite ja ajalehtede uudiste üks põhiteemasid. Kui tõdeda, et „igal aastal teeb enesetapu rohkem inimesi, kui hukkub kogu maailma mitmesugustes konfliktides kokku (WHO 2006: 5)“, peaksid meediakanalid suitsiiditeemat täis olema. Ilmselt peetakse seda siiski tabuteemaks, millest väga rääkida ei soovita ja seda eesmärgiga, et just noorematel erinevate meediakanalite kasutajatel ei tekiks vastava valdkonna vastu liigset huvi, mis motiveeriks neid kodus televiisorist nähtut järele proovima.
Tavaliselt arvataksegi et suitsiid kui selline on pigem täiskasvanud inimeste probleem, kuna nendel on suuremad probleemid kui noortel. Seda tõestab ka statistika, mis ütleb, et lapseeas esineb suitsiide 100 ja noorukieas 10 korda harvem kui täiskasvanueas ( Mehilane 1997: 104). Siiski ei saa fakti, et neid noorukite hulgas üldse esineb, tähelepanuta jätta ning tuleb vähemalt püüda selle vastu võidelda ning mitte karta tõstatada küsimust, ega inimene, kelle pärast me muretseme, kaalub või pole äkki kaalunud enesetappu (Persaud 2007: 277). Seepärast ongi käesoleva referaadi eesmärk põgusalt tutvustada antud temaatikat ja eelkõige pakkuda välja lahendusi, kuidas saaks suitsiidide arvu noorte hulgas vähendada.
Referaat on jaotatud kolmeks peatükiks, mis keskenduvad kolmele põhiküsimusele: miks? kes? kuidas? Lähemalt siis, miks sooritatakse enesetappe, missugune inimene kaldub sooritama enesetappu ja kuidas saaks enesetappe ära hoida. Kõige täpsemalt on lahti kirjutatud just esimene teema, kuna see on just kogu temaatika alus ja ülejäänud tegevuse algatav jõud. Referaadis on kasutatud Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi eestikeelseid materjale, Lembit Mehilase materjale ning ka eesti autorite, Airi Värniku, Merike Sisaski ja Peeter Värniku, inglisekeelset raamatut „ Baltic suicide paradox“.

1. Noorte suitsidaalse käitumise põhjused

Üldiselt on inimloomuse üks põhitunnuseid soov ja püüd ellu jääda ning igast olukorrast elu ja tervisega välja tulla. Kui seda eiratakse, võiks öelda, et on tegemist hälbega — see pole normaalne käitumine. Eriti aga veel noorte puhul, kelle elu suurimad saavutused ja parimad hetked on ilmselt alles ees. Nii väidetaksegi, et noorte suitsiidi puhul on täiskasvanud või ka ühiskond jätnud midagi olulist tähele panemata või tegemata (Mehilane 1997: 104). Samas ei saa alati midagi tähele pannagi, kui vastav nooruk on pigem introvertne isik ega räägi oma tunnetest kellelegi. Kahjuks tuleb tunnistada, et selline isik või just pigem kalduda suitsiidimõtetele ning kõige olulisem olekski just teda ära kuulata ( ERSI 2006: 13).
Kui eakamate inimeste suitsiidide peamise põhjusena tuuakse tavaliselt välja depressioon (WHO 2006: 11), siis noorukite puhul on olulisemad põhjused järgmised (Mehilane 1997: 104–105):

• pikemat aega kestnud emotsionaalne pinge;
  
• kestev sotsiaalne, emotsionaalne või psühholoogiline isolatsioon ;
  
• eneseväärikuse tõsisem riivamine (rüvetus, väärkohtlemine).
  

Igasugused pinged ja probleemid käivad tegelikult inimeseks olemise juurde ning seega neid esineb igas vanuseastmes. Nii on eelmainitud noorukite suitsiidi põhjused tihedalt seotud erinevate ühiskonnas esinevate väärkäitumise nähtustega. Üle võimete kasvanud kohustuste hulk kooli ja perekonna ees võib viia emotsionaalse pingeni, mis omakorda soosib näiteks alkoholi ja mõnuainete liigtarvitamist ja see jällegi mõnikord kalduvust suitsiidile. Kui nooruk erineb millegipoolest oma klassikaaslastest, jääb ta sageli üksinda või kiusamise ohvriks, sest sageli pole lapsed nii tolereerivad erinevuste suhtes kui täiskasvanud. Selliselt tekkinud isolatsioonil võivad vahel olla vägagi kurvad tagajärjed. Füüsilised faktorid on muidugi kõige rohkem emotsionaalsust esile kutsuvad põhjused noorte suitsiidi puhul — kui noor inimene on näiteks koduvägivalla ohver, võib talle tekkida tunne, et ta on midagi väga valesti teinud ja kõigile oleks parem, kui teda siin maailmas enam olemas ei oleks.
Suitsiidile kalduv noor tahab sellise käitumisega vahel ka midagi tõestada ja oma lähedasi mõjutada ning ka omale tähelepanu tõmmata (Mehilane 1997: 105). Nagu eespool mainitud , on selline noor sageli endassetõmbunud ja eraklik isik ning loomulikult saaks ta tähelepanu osaliseks , kui suitsiidi teeks või ka üritaks teha. Terve kool ja väiksema koha puhul ka terve küla räägiks temast, kuid tegemist poleks ju enam positiivse tähelepanuga. Kui suitsiidikatse äparduks, suhtutaks temasse veelgi ettevaatlikumalt ja pigem hoitaks eemale ning õnnestunud suitsiidi puhul ei saaks mingisugusest soosivast tähelepanust lahkunu suhtes enam rääkidagi, sest temani ei jõua see tähelepanu nagunii enam kunagi. Rääkides suitsiidiakti puhul millegi tõestamisest, siis saab nooruk seeläbi vaid tõestada oma sõnu, kui oli eelnevalt näiteks sõpradele oma kavatsuse kohta midagi maininud ja viimased omakorda selle välja naernud. Kui need sõbrad hiljem vähegi mõistaksid olukorra tõsidust, ei muutuks selleks ajaks lahkunute kirjas olev sõber nende jaoks mitte kangelaseks, vaid pigem kurjategijaks. Kõige raskemalt saavad suitsiidi läbi mõjutada loomulikult perekonnaliikmed ja eriti vanemad, kes tunnevad , et nad peavad oma laste tegude eest vastutust kandma ja kipuvad ennast kõiges süüdistama (ERSI 2005: 5). Võiks isegi julgelt väita, et kõik suitsiidi sooritanud inimesed on olnud liiga enesekesksed ja isekad, et näha, millist kaotusvalu nende käitumine nende lähedastele põhjustab. Pole olemas suuremat valu, kui tunneb oma lapse kaotanud ema, ning siinkohal peaks suitsiidile kalduv noor mõtlema just temale ja mitte ainult iseendale — ühe piinade lõpetamisega teise piinad ju alles algavad.
Lisaks vaimsetele ja emotsionaalsetele teguritele võivad mõneti enesetapu sooritamist soodustada ka füüsilised tegurid, näiteks geneetiline eelsoodumus ja füüsilised haigused (vähk, HIV, krooniline valu), aga ka suitsiidiks vajalike vahendite hea kättesaadavus. Nimelt kuuluvad kõige enamlevinud enesetapu meetodite hulka lisaks poomisele ja kusagilt allahüppamisele ka tulirelvade ja ravimite kuritahtlik kasutamine (Persaud 2007: 265). Viimaste meetodite rakendamist takistaks kindlasti see, kui noortel ei oleks kodus ligipääsu tulirelvadele või ohtlikele ravimitele (WHO 2006: 10). Siiski tuleb tunnistada, et kui noorel on kindel soov oma elu lõpetada, leiaks ta kindlasti vajalikud vahendid ka kodust, näiteks köögis olevate terariistade hulgast. Õigupoolest ei olegi eriti võimalik füüsilist keskkonda nii muuta, et noor suitsiidi ei sooritaks. See pärast tuleb aga aidata teda vaimselt: kõigepealt märgata noort, kellel on kalduvus suitsidaalsele käitumisele ning seejärel püüda temaga ise rääkida või veelgi efektiivsem meetod oleks ta vastavate spetsialistide juurde saata.

2. Suitsiidile kalduvate noorte äratundmine

Suitsiid on tegu, mis toimub kiiresti, kuid protsess, mis viib suitsidaalse mõtlemiseni, jällegi võrdlemisi aeganõudev. Tavaliselt ei ole enesetapp lihtsalt spontaanne idee, vaid seda valmistatakse mõtetes pikemalt ette. Seega on kogu ühiskonnal eriti tähtis ülesanne näha inimest, kes võiks sellele kuidagigi kalduda, sest üldjuhul suitsiidi plaaniv inimene räägib või mainib oma kavatsust eelnevalt kellelegi (WHO 2006: 11). Samas tuleb ka aru saada, et teismelise jaoks on normaalne mõelda aeg-ajalt eksistentsiaalsetele küsimustele ja tunda hingevalu eneseleidmisel ning seega ei tasu ka päris igaühte kahtlustama hakata (ERSI 2006: 12).
Kõigepealt tuleks eristada kahte tüüp enesevigastamist: 1) need, mis on katsed surra ja 2) need, mis ei ole, kuid mille puhul võib inimene siiski kogemata hukkuda. Seejuures saab väita, et naised kalduvad rohkem enesevigastamisele, aga enesetappe teevad rohkem mehed, sest nende meetodid on ohtlikumad ja efektiivsema toimega (Persaud 2007: 264– 265) Noortest rääkides ilmneb, et noorukid võtavad kergekäelisemalt ette suitsiidikatseid, kui täiskasvanud ja ka korduskatseid esineb nende seas sagedamini. Lisaks tuleks veel mainida, et tüdrukutel esineb suitsiidimõtteid 4–5 korda ja suitsiidikatseid 3–4 korda sagedamini kui poistel, kuigi poiste suitsiidiprotsess on aga lühem kui tüdrukutel, mis tähendab, et kui ta sellest juba mõelnud on, siis ta selle ka varsti ellu viib (Mehilane 1997: 105–106). Lähtudes eelnevast statistikast , võib öelda, et suitsiidile kalduvus ei ole kuidagi sooga määratud, kuna see esineb nii poiste kui ka tüdrukute seas.
Nagu eelnevalt mainitud, on suitsidaalne noor enamasti eraklik, kuid lisaks sellele esineb tal lootusetuse ja lõksusolemise tunne. Ta on sageli endassetõmbunud, käitub impulsiivselt ja tema mõttemaailmas on vaid must ja valge pool. Väga tihti kasutavad suitsiidile kalduvad isikud selliseid laused nagu „Ma ei jaksa enam edasi minna“ (Persaud 2007: 266, 268). Tal võib olla ka väga madal enesehinnang või samas ka ennast liialt kritiseerida ning kergesti ärrituda (Mehilane 1997: 105). Arvestades kõike eelnevat , tuleb välja, et suitsidaalset noort ei olegi nii lihtne ära tunda, aga kui seda mitte teha või vähemalt püüda teha, võivad tagajärjed olla juba tagasipöördumatud.

3. Noorukite suitsiidide ennetamine ja ärahoidmine

„Mõnel maal on ikka veel seadusevastane suitsiidi üritada ja mõned religioossed kommuunid näevad enesetapus pattu “ (Persaud 2007: 263). Siinkohal võiks võrdluseks tuua Eesti, kus näiteks 2001. aastal toimus vanusegrupis 0–14 neli enesetappu ja vanusegrupis 15–24 lausa 42 enesetappu, millest 36 olid sooritatud meeste poolt (Värnik 2003: 40–41). Lisaks on tänu erinevatele laiahaardelistele uurimustöödele selgunud , et Venemaa kõrval toimub just Balti riikides rohkem suitsiide, kui mujal maailmas (Värnik jt 2010: 55). Kuna Eesti on nii väike riik, ei tohiks ju need näitajad nii kõrged olla ja selle jaoks saab tegelikult igaüks meist veidikenegi abiks olla.
Kõigepealt tuleks kindlasti teada, et suitsiidist mõtlevas inimeses on alati mingi osa, mis tahab ellu jääda ning seda tõestab ka fakt, et paljud inimesed, kelle suitsiidikatse pole õnnestunud, on tegelikult väga õnnelikud, et ellu jäid (Persaud 2007: 268). See, mida saab tavainimene suitsidaalse inimese jaoks ära teha on järgmine (ERSI 2006: 14):

• teda ei tohiks üksi jätta ega hukka mõista ning ka kohe hakata ta meelt muutma ;
  
• tuleks välja selgitada, millist suitsiidimeetodit ta kaalub;
  
• tuleks püüda välja pakkuda alternatiivvariante.
  

Kui aga olukord tundub tõsisem, tuleks ühendust võtta spetsialistiga, kes tavaliselt analüüsib patsiendi üldiseid psüühikahäireid ja alustab seejuures nooruki varajasest lapsepõlvest, mille puhul peaks nooruk ise leidma koha, kus on rajalt kõrvale astunud (Mehilane 1997: 106). Lisaks tuleks aidata noorel püstitada uus elu eesmärk, kui ta vanast on näiteks loobunud või soovitada talle mõnda harrastust, mis hoiaks ta mõtted mujal ning pakuks samal ajal ka vaheldust (Värnik 2003: 105).
Üldiselt saab ka ühiskond kaasa aidata suitsiidijuhtumite vähenemisele, tugevdades psüühikahäirete ravimisvõimalusi, parandades puudustkannatavate kogukondade heaolu, võimaldades ööpäevaringselt konsultatsiooni psühhiaatriga ja pakkudes paremaid ravivõimalusi mürgitusjuhtumite korral (Persaud 2007: 270). Veelgi enam — tuleks korraldada spetsiaalseid kursusi meditsiinitöötajaile ja pedagoogidele, et nad oskaksid käituda olukordades , kus neil tuleb tegemist teha suitsidaalse noorega (Värnik 2003: 104). Lisaks on olemas näiteks „Eluliin“, kuhu suitsiidile kalduv noor võib alati helistada ja emotsionaalset abi saada. Telefonile vastavad vabatahtlikud, kellest mõned on samu tundeid ise kunagi kogenud ja mõistavad abivajajat ehk veelgi paremini (Värnik 2003: 100). Kindlasti ei tohiks noor karta pöörduda ka kooli psühholoogi või oma perearsti poole, sest esmatähtis on ikkagi abi saada — seda siis ükskõik, millisest abiallikast. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole suitsiidile kalduv noor inimene õnneks veel väga sageli esinev nähtus, kuid kui selle nähtuse üksikutesse juhtumitesse või ka veel toimumata juhtumitesse suhtutakse ükskõikselt, siis võib see nähtus muutuda igapäevaseks ja see kohe kindlasti pole ühe jätkusuutliku ja heaolu ühiskonna eesmärk.

Kokkuvõte

Niivõrd tõsine teema, kui seda on noorte inimeste enesetapp, ei tohiks kedagi külmaks jätta, sest samal ajal, kui hävineb üks väljaarenemata isiksus teda ümbritsevate lähedaste jaoks, hävineb see sama väljaarenemata isiksus ka kogu ühiskonna jaoks. Suitsiid on justkui võitlus saatusega ja õigemini suitsiidi sooritaja võit saatuse üle.
Vast kõige olulisem on alati mäletada tuntud ütlust: „Enesetapp on sageli jääv lahendus ajutisele probleemile“. Ei ole selliseid nähtusi, nagu väljapääsmatu olukord, on vaid selline tunne, et enam ei suudeta edasi minna. Suitsiidile kalduvad inimesed on aga sageli nõrgema närvikavaga ja nemad võivad seda tunnet tõsiselt võtta ning sellest johtudes ka käituda. Kui aga leida õigel ajal abi, ei peagi ehk kasutama drastilisi meetodeid .
Suitsidaalsele noorele võivad abi anda selleks spetsiaalselt ettenähtud asutused või telefoninumbrid, arstid ja psühholoogid ning miks mitte ka lähedased, sest vahel piisab vaid oma sisemiste sügavamate tunnete rääkimisest sõbrale. Oluline on siinjuures ka see, et see sõber oleks teadlik, kuidas suitsidaalsesse inimesse suhtuda ning mida on ja mida pole õige talle soovitada. Kui ärakuulajale jääb lõpuks tunne, et kaaslasel on kindel nõu oma tegu korda saata ja tema sinna enam midagi ära teha ei saa, tuleks sellest kuhugi teavitada. Vastasel juhul saab üks surelike seast lahkudes oma murest lahti, teine aga peab terve oma edasise elu elama küsimusega: „Miks ma ometi midagi ette ei võtnud?“

Kasutatud kirjandus

ERSI (Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut) 2005. Enesetappude ennetamine: suitsiidiohvri leinajatele eneseabigruppide algatamiseks. Tallinn.
ERSI (Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut) 2006. Enesetappude ennetamine: infomaterjal pereliikmetele ja sõpradel. Kuidas toime tulla raskuste ja kriisidega. Tallinn.
Mehilane, Lembit 1997. Mis on koolilapsel muret? Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.
Persaud, Raj 2007. Vaimne tervis. Kasutaja teejuht. Tänapäev.
Värnik, Airi; Sisask, Merike; Värnik, Peeter 2010. Baltic suicide paradox. Tallinn University Press
Värnik, Airi 2003. Suitsiidi-uuringud. Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituut: Tallinn.
WHO (World Health Organisation ) 2006. Enesetappude ennetamine: abiks nõustajatele. Tallinn
8