loodusliku ehitusega mulla massi grammides. Mulla tihedust on vaja teada tema üldise poorsuse, veevaru ja toiteelementide varu arvutamisel pinnaühiku (nt ha) kohta.*võetakse mulast terava metall silindriga kindla ruumalaga proovid, kuivatatakse 100-105C ja kaalutakse. Seda tuleb teha 4 korda ja lõpptulemuseks võtta aritmeetiline keskmine .Aktiivne happsesus vabade vesinikiooonide kontsentratsioon mullas ja seda määratakse nii vesi- kui ka kaaliumkloriidileotises. Asendushappesus ja liikuva Al määramine(A.V.Sokolov) happelise mulla ja neutraalsoolalahuse vahelise reaktsiooni tulemusena siirdub lahusesse peale neeldunud vesiniku ka neeldunud Al. Al kui tugeva happe ja nõrga aluse sool hüdrolüüsub. Seega asendushappesus on põhjustatud nii neldunud vesinikust kui ka Al. Määramise käigus tehakse kindlaks*üldine asendushappesus*neeldumine Alst*neeldunud vesinikust põhjus asendushappesus. Tehakse kindlaks 2x tiitrimise teel
neutraliseerida, milleka tiitritakse happe ülejääk tagasi NaOHga. Kulunud happe hulk annabki lubiväetise neutraliseerimisvõime. Arvutustel kasutame leelisust ( mida väljendatatakse protsentides ) võrdväärsena CaCo 3sisaldusega Aktiivne happesus- nimetatakse ka mulla reaktsiooniks. Põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. pH- vesinikioonide konsentratsiooni tähis. See määratakse 1N KCl leotisest. Asendushappesus- H5,6 , see näitaja on alati suurem kui akt.happesus. neutraliseerib pool lubiväetise normist mis on välja arvutatud hürol. Happesuse põhjal. Hüdrolüütiline happesus- H8,2 , näitab mulla neelamiskompleksi kuuluvate vesinikioonide hulka. On oluliselt suurem kui akt happesus ja asendushappesus. Kasutatakse lubjatarbe arvutamisel . Lubajatbe määramise viisid: Akti.happesus- lubjatakse mulla mille ph on väiksem kui 5,5 Lõimis- mida raskem lõimis seda rohkem lubiväetist
Aeglaselt toimiv väetis. Niraatioon neg füüsikaline neeldumine, likuv ja kiire. Lämmastik leostub mullas pm nitraatidena. 20. Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine- Aktiivne happesus- pH lubjatakse mullad mille pH on alla 5,5 mida happelisemad seda suurem kogus ja mida raskem lõimis. ; Hüdrolüütiline happesus- H8,2 mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka caco3 t/ha H8,2xDm; Asendushappesus H5,6 cmol/kg ; Küllastusaste- neelnudnud aluste osakaal neelavas kompleksis; Mullaprofiili ehitus ja kihisemine- selgelt välja kujunenud leethorisont on happelise mulla tunnus(keemine puudub) karbonaatsus viitab lupjamise vajaduse puudumisele.; Indikaatortaimed (happelised väike oblik, põldrõigas,põldkanike jne ; lubjarikkal: põldsinep,kollane karikakar, lubikas jne ) Kaltsiumi võime tõrjuda mulla neelavast kompleksist välja vesinik. Tuleb lähtuda lubjatarbest,
pH=-log [H+] Mulla pH määratakse kas vesileotisest (pHH2O) või tavaliselt 1 N KCl leotisest (pHKCl). Samast mullast määratud pHKCl arvuline väärtus on madalam kui pHH2O väärtus. Kui pHKCl on 5,1, siis pHH2O on ca. 6. pHKCl ja mulla reaktsiooni vaheline jaotus: pHKCl Mulla reaktsioon kuni 4,5 -tugevalt happeline 4,6...5,5- mõõdukalt happeline 5,6...6,5 -nõrgalt happeline 6,6...7,2- neutraalne üle 7,2- leeliseline 25. Mulla asendushappesus. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 26. Mulla hüdrolüütiline happesus. Tähistus on H8,2. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Hüdrolüütiline happesus on oluliselt suurem kui aktiivne ja asendushappesus. Hüdrolüütilist happesust kasutatakse lubjatarbe arvutamisel 32. Mullavee liigid. Keemiliselt seotud vesi. Savimineraalide, huumuse, kristallide (näit. kipsi) koostises. Ei ole taimede poolt
Näitab mulla viljakust. Summaarselt neeldunud ioonide hulka. 25. Küllastusaste Kui küllastusaste(V) on alla 10%, siis on vajab muld lupjamist. 26. Mulla aktiivne happesus on põhjustatud vabadest H ioonidest, mis paiknevad mullalahuses. pHKCl skaala: alla 4,5 tugevalt happeline 4,6 – 5,5 mõõdukalt happeline 5,6 – 6,5 nõrgalt happeline 6,6 – 7,2 neutraalne muld üle selle leeliseline muld 27. Mulla asendushappesus Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 28. Mulla hüdrolüütiline happesus Hüdrolüütilist happesust on vaja, et arvutada lubjatarve. Oluliselt suurem kui aktiivne ja asendushappesus. 29. Mulla puhverdusvõime Mulla võime vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni muutusele. Mida rohkem on mullas kolloide, seda suurem on mulla puhverdusvõime. 30. Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus
(nitrifikatsiooniprotsess on pidurdunud). Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb lugeda sedagi, et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada. 20. Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine- Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 ;Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. Asendushappesus (H5,6). Küllastusaste . Mullaprofiili ehitus ja kihisemine .;Indikaatortaimed • Happelisel mullal: põllul – väike oblikas, põldrõigas, põldkannike jt., rohumaal – jusshein, maarjahein, jänestarn, keratarn jt. • Lubjarikkal mullal: põllul – põldsinep, humal-lutsern, kollane karikakar, rohumaal – lubikas, raudtarn jt. Merglit ja kriiti kasutati lupjamiseks 2000 aastat tagasi. XVI - XVII sajandil kasutati Lääne-Euroopas
pH aastaringselt sama < pH muutub suve jooksu (tulemus ei ole sama. 7 Lubjatakse pHkCl 5,5 Taimedele sobib enamasti nõrgalt happeline ja/või neutraalne muld. 2. HÜDROLÜÜTILINE HAPPESUS - H8,2 täpsem eelmisest, praegu kasutatakse vähe. Lubjatarvet arvutatakse: (peab olema mg.ekv/100g mulla kohta) H 8,2 x Dm (lasuvustihedus). Lasuvustihedus Dm=1,50-0,035 x Huumuse % Meie muldades on Hu2 H8,2 x 1,5 = lubjatarve, CaCO3 tarve ha kohta. 3. ASENDUSHAPPESUS H5,6 mulla võime vahetada mulla tahkes faasis leiduvate ioonide mingit osa ekvivalentse hulga lahuse ioonide vastu; peam. Vahetatakse katioone. Asendushappesus näitab kõige kahjulikumat osa potentsiaalsest happelisusest = aktiivne H ja liikuv Al. Meetodil puudub praktiline väärtus kuna H 5,6 neutraliseerib pool lubjaväetise koostisest, mis on välja arvutatud H8,2 korral. Alternatiiv lupjamise normi vähendada aga suurem pind lubjata, sel juhul tuleb
25. Mulla aktiivne happesus- Aktiivne happesus põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni. Happelise reaktsiooni korral on ülekaalus H+, neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH- hulk võrdne ja pH=7. Vesinikioonide kontsentratsiooni tähistatakse pH. Arvuline väärtus näitab vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivset kümnendlogarotmi: pH=-log [H+] 26. Mulla asendushappesus põhjustavad need mulla neelduvad kompleksis olevad vesinik ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 27. Mulla hüdrolüütiline happesus. Hüdrolüütiline happesust põhjustavad need vesinik ja alumiiniumioonid, mis mulla kolloididelt väljatõrjuvad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tähistus on H8,2
pHKCl = 5,6; pHH2O = 7,0à neutr. pH arvuline suurus: pHKCl < 3,5 – väga tugevasti happeline 3,6-4,5 – tugevasti happeline 4,6-5,5 – mõõdukalt happeline 5,6-6,5 – nõrgalt happeline 6,6-7,2 – neutraalne 7,3-8,4 – leeliseline muld >8,5 – tugevasti leeliseline Varjatud happesus ehk potensiaalne happesus, seda põhjustavad mullakolloididel neeldunud vesinikioonid. Jaguneb kaheks: 1)mulla asendushappesus – moodust. KCl poolt välja tõrjutavad vesinikioonid ehk saab välja arvutada lubjatarvet 2)hüdrolüütiline happesus Mulla vesi Muld sisaldab alati vedelas, tahkes või gaasilises olekus vett. Mullavesi on pidevas liikumises mulla, taime ja atmosfääri vahel, mulla veevaru on pidevalt muutuv. Taimele on vaja 1 : 300...1200. Liigne vesi mullas on kahjulik. Tähtsus: vajalik kivimite murenemisel, mõjutab orgaaniliste ühendite sünteesi ja lagunemist
aktiivne reaktsioon- tingitud mulla lahuses lahustunud hapetest ning nende sooladest potentsiaalne reaktsioon- tingitud neeldunud katioonide ja karbonaatide sisaldusest happesus- tingitud mullas leiduvast ja kolloididel neeldunud vesinikust ja alumiiniumist jaguneb: aktiivne- tingitud mullalahuses esinevatest vesinikioonidest potentsiaalne happesus- tingitud mulla kolloididel neeldunud vesinik ja alumiinium ioonidest asendushappesus- mulla potentsiaalne happesus, mida on võimalik määrata mulda neutraalsoolalahusega töödeldes hüdrolüütiline happesus- võimalik määrata hüdrolüütiliselt leeliselise lahusega. Leeliselisus- ehk aluselisus on tingitud mullas olevatest leelismetallide karbonaatidest ja kolloididel neeldunud metallide katioonidest.. tahke faasi tihedus, -De- - mg/m3- on 1m3 mulla tahkete osakeste absoluutkuiv mass megagrammides lasuvustihedus, - Dm
vesinikioonid. pH – vesinikioonide kontsentratsiooni (g/l) negatiivne kümnendlogaritm pHKCl, pHH2O, pHCaCl2 Muldade jaotus pHKCl alusel: • <4,5 – tugevalt happeline • 4,6…5,5 – mõõdukalt happeline • 5,6…6,5 – nõrgalt happeline • 6,6…7,2 – neutraalne • >7,2 – leeliseline Potentsiaalse happesuse põhjustavad mulla kolloididele neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid • Hüdrolüütiline happesus (H8,2). • Asendushappesus (H5,6). Happelisi muldi tuleb lubjata süstemaatiliselt 4-7 aasta järel. Mulla happesust suurendavad negatiivne kaltsiumibilanss, füsioloogiliselt ja bioloogiliselt happeliste väetiste kasutamine, happevihmad ja mullas tekkivad happelised ühendid (huumushapped, juureeritised) Mulla happesuse mõju taimedele: • Mulla pH mõjutab taimede fermentsüsteemi ja selle kaudu taimede kogu ainevahetust, kasvu ja arengut.
PH on mullalahuses dissotsieerunud vesinikioonide kontsentratsioon. Lupjamist vajavad need mullad, mille pHKCl (mulla potentsiaalne reaktsioon) on alla 5,5. Mulla potentsiaalset happelisust iseloomustavad omadused on neeldunud vesinikust ja alumiiniumist põhjustatud asendushappelisus ja hüdrolüütiline happesus. Hüdrolüütiline happesus väljendab mulla kogu happesust ning esineb kõigis muldades, mille pH on alla 8,2 ning tema kaudu arvutatakse lubjatarve mullas. Asendushappesus esineb muldades, mille pH on alla 5,6 ning on põhjustatud liikuvast alumiiniumist. Asendushappesus tuleb lupjamisega kõrvaldada, kuna see ei lase taimedel normaalselt toituda ja vett saada. Füüsikalistest omadustest on tähtsamad mulla lasuvustihedus, poorsus ja eripind. Üldpoorsus näitab mullas olevate pooride summat protsentides mulla üldmahust, iseloomustab vee ja õhu liikumise tingimusi mullas. Eripind on tähtsaim omadus. See
Arvuline väärtus näitab vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivset kümnendlogarotmi. pH=-log [H+] Mulla pH määratakse kas vesileotisest (pHH2O) või tavaliselt 1 N KCl leotisest (pHKCl). Samast mullast määratud pHKCl arvuline väärtus on 0,4...1 ühiku võrra madalam kui pHH2O.väärtus. Kui pHKCl on 5,1, siis pHH2O on ca. 6. Muldade liigset happesust on võimalik vähendada lupjamisega. Happeliste muldade lubjatarvet väljendatakse CaCO3-na t/ha kohta. 34. Mulla asendushappesus. 2) Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: asendus- ja hüdrolüütiline hapesus. Asendushappesust põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (näit. KCl) lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 35
pHH2O = 6,0 ja 2) pHKCl = 5,1 pHKCl skaala: alla 4,5 tugevalt happeline 4,6 5,5 mõõdukalt happeline 5,6 6,5 nõrgalt happeline 6,6 7,2 neutraalne muld üle selle leeliseline muld 2) POTENTSIAALNE hapesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H ja Al ioonidest. Seda võib nim. mulla tahkeks baasiks a) asendus happesus H5,6 mg ekr/100g(muld). Mulda segatuna tõrjub K välja nõrgema. Seotuid Al, H. Selle meetodiga on võimalik eraldi välja tuua Al asendushappesus. b) hüdrolüütiline happesus H8,2. Na või Ca atsetaadilahusega. H8,2 alati suurem, kui H5,6. hüdrolüütilist happesust on vaja, et arvutada lubjatarve. Puhverdusomadused- mõistakse mulla vüimet vastu panna ükskõik millise teguri poolt esilekutsutud reaktsioonimuutustele. Põhjustavad tema NEELAV kompleks, nõrkade happete soolad koos vastavate hapetega ja karbonaadid. Reaktsiooni happendumist pidurdavad neeldunud alused. Mida suurem on mulda neeldumismahutavus, küllastusaste ja
mullas. Mullahappesust saab reguleerida väetamise, lupjamise ja viljavahetusega. Aktiivne happesus-põhjustajaks on vesinikioonid mullalahuses. Mulla aktiivset happesust väljendab mulla reaktsioon, mida kirjeldatakse logaritmilise suuruse pH kaudu. Selle järgi jagunevad mullad tugevalt, mõõdukalt ja nõrgalt happelisteks Potentsiaalne happesus- põhjustavad neeldunud vesiniku- või alumiiniumiioonid ning dissotseerumata happed. Asendushappesus-on põhjustatud neutraalsooladelahuste poolt, mis tõrjuvad mulla koostisest välja vesinik- ja alumiinuimioonid. Need samad alumiiniumioonid on kahjulikud enamusele kultuurtaimedele. Hüdrolüütiline happesus-Hüdrolüütilist happesust põhjustavad läbi aluseliste soolade hüdrolüüsi mulla koostisest väljatõrjutud ioonid. Kajastab mulla kogu happesust Leeliselisus-on keemilise ühendi võime moodustada teatavas keskkonnas (tavaliselt vees)
ja karbonaatide sisaldusest mullas. 23. happesus - mulla happesus on tingitud mullalahuses leiduvatest vesiniku ioonidest ning kolloididel neeldunud vesiniku ja alumiiniumi ioonidest. 24. aktiivne happesus - on tingitud mullalahuses esinevatest vesinikioonidest. Mulla vesinikioonid määravad ära mulla pH. 25. potentsiaalne happesus - tingitud mulla kolloididele neeldunud vesiniku ja alumiiniumi ioonidest. 26. asendushappesus - mulla potensiaalne happesus, mida ona võimalik määrata mulda neutraalsoola lahusega töödeldes. 27. hüdrolüütiline happesus - Kui töödelda mulda hüdrolüütililiselt leeliselise soola lahusega (CH3COONa), tõrjuvad nende soolade katioonid neelavast kompleksist välja kogu seal neeldunud vesiniku ja allumiiniumi. 28. Leeliselisus - mulla leelisisus on tingitud mullalahuses olevatest leelismetallide karbonaatidest ja
25. Mulla aktiivne happesus- Aktiivne happesus põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni. Happelise reaktsiooni korral on ülekaalus H+, neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH- hulk võrdne ja pH=7. Vesinikioonide kontsentratsiooni tähistatakse pH. Arvuline väärtus näitab vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivset kümnendlogarotmi: pH=-log [H+] 26. Mulla asendushappesus põhjustavad need mulla neelduvad kompleksis olevad vesinik ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. 27. Mulla hüdrolüütiline happesus. Hüdrolüütiline happesust põhjustavad need vesinik ja alumiiniumioonid, mis mulla kolloididelt väljatõrjuvad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tähistus on H8,2
(head osakesed) 25. Mulla happesuse liigid ja reaktsioon. mulla reaktsioon(happesus, leeliselisus) mulla hapesus on põhjustatud vesinik ja allmiiniumiioonidesst mullas jaotatakse: 1) aktiivine happpesus- põhjustavad mullalahises vabalt esinevad vesinikioonid. vesinikioonide hulk e konsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni 2)potensiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H Ja Al ioonidest jaguneb kaheks: asendushappesus ja hüdrolüütline happesus 26. Mulla puhverdusvõime. mulla puhverudsvõime on mulla võima vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutud reaktsiooni (ph) muutusele. mida rohkem on mulas kolloide seda suurem on mulla puhverdusvõime 27. Tahke faasi tihedus ja mulla lasuvustihedus. tahke faasi tihedus- määratakse grammides 1 cm3 tahke faasi kohta. Mulla puhul tahke faasi tihedus sõltub mulla mineraalsest koostisest
mõõdame destilleeritud vee suspensioonis. Me võime pH-d mõõta pH- meetriga, kuid me mõõdame pH-d sageli välja universaalindikaatoriga. 2) Potensiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H ja Al ioonidest. Seda võib nim. mulla tahkeks baasiks a) asendus happesus H5,6 mg ekr/100g(muld). Mulda segatuna tõrjub K välja nõrgema. Seotuid Al, H. Selle meetodiga on võimalik eraldi välja tuua Al asendushappesus. b) hüdrolüütiline happesus H8,2. Na või Ca atsetaadilahusega. H8,2 alati suurem, kui H5,6. hüdrolüütilist happesust on vaja, et arvutada lubjatarve. Osad taimed on indikaator taimed nt. põldudel ja aias näitavad happesust väike oblikas, põld-nälghein(see näitab, et põld on ka äärmiselt toitaine vaene), põlkannike, põldrõigas(Lõuna-Eestis). Heinamaal näitab hapesust maarjahein. Rabataimed on kõik hapesuse indikaatortaimed
üle 7,2 leeliseline 2. Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: a) asendushappesust põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (näit. KCl) lahuste ioonidega. Tähistus on H5,6. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Asendushappesus on alati suurem kui aktiivne happesus. b) hüdrolüütilist happesust põhjustavad need vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt on reaktiiviks naatrium- või kaltsiumatsetaadi leotis. Tähistus on H8,2. Väljendatakse mg ekv/100 g mulla kohta. Hüdrolüütiline happesus on oluliselt suurem kui aktiivne ja asendushappesus. Liivmuldades võib see olla
pH KCl = 5,6; pHH2O = 7,0à neutr. pH arvuline suurus: pHKCl < 3,5 väga tugevasti happeline 3,6-4,5 tugevasti happeline 4,6-5,5 mõõdukalt happeline 5,6-6,5 nõrgalt happeline 6,6-7,2 neutraalne 7,3-8,4 leeliseline muld >8,5 tugevasti leeliseline Varjatud happesus ehk potensiaalne happesus, seda põhjustavad mullakolloididel neeldunud vesinikioonid. Jaguneb kaheks: 1)mulla asendushappesus moodust. KCl poolt välja tõrjutavad vesinikioonid ehk saab välja arvutada lubjatarvet 2)hüdrolüütiline happesus Mulla vesi Muld sisaldab alati vedelas, tahkes või gaasilises olekus vett. Mullavesi on pidevas liikumises mulla, taime ja atmosfääri vahel, mulla veevaru on pidevalt muutuv. Taimele on vaja 1 : 300...1200. Liigne vesi mullas on kahjulik. Tähtsus: vajalik kivimite murenemisel, mõjutab orgaaniliste ühendite sünteesi ja lagunemist mullas,
Mulla happesus jaotatakse: Aktiivne hapesus ja potentsiaalne hapesus. 1) Aktiivne happesus põhjustavad mullalahuses vabalt esinevaid vesinikioonid. Vesinikioonide hulk ehk kontsentratsioon mullalahuses määrab ära mulla reaktsiooni. 2) Potentsiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H+ ja Al+3 ioonidest. Nimetatakse ka mulla tahke faasi happesuseks. Jaguneb kaheks: a) Asendushappesus põhjustavad need mulla neelavas kompleksis olevad vesinik- ja alumiiniumioonid, mis on asendatavad neutraalsoolade (nt KCl) lahuste ioonidega. Tähis H5,6. Väljendatakse cmol kg kohta. Asendushappesus on alati suurem, kui aktiivne happesus. b) Hüdrolüütilist happesust põhjustavad need H+ ja Al+3 ioonid, mis on mullakolloididelt väljatõrjutavad tugeva aluse ja nõrga happe sooladega. Tavaliselt
Vedelate lämmastikväetiste eeliseks tahkete ees tuleb lugeda sedagi, et nad on odavamad ja neid on kergem ühtlaselt laotada. 20. Muldade lubjatarbe määramise võimalused ja lubiväetiste kasutamine Lubjatarbe määramise meetodid: · Aktiivne happesus. Lubjatakse mullad, mille pHKCl on <5,5 · Hüdrolüütiline happesus (H8,2) Eelmisest suhteliselt täpsem, sest ta näitab ka mulla kolloididel neeldunud vesinikioonide hulka. · Asendushappesus (H5,6). · Küllastusaste · Mullaprofiili ehitus ja kihisemine · Indikaatortaimed Lubiväetiste toime seisneb temas sisalduva kaltsiumi võimes tõrjuda mulla neelavast kompleksist välja vesinikku. Sobivad sellised, mis sisaldavad CaO-d või CaCO3. Ei sobi CaCl2 ja CaSO4, kuna vähendavad potentsiaalset happesust, kuid suurendavad aktiivset happesust. Muldade lupjamisel tuleb lähtuda nende lubjatarbest. Kui majanduslikult ei ole võimalik
4,6 5,5 mõõdukalt happeline 5,6 6,5 nõrgalt happeline 6,6 7,2 neutraalne muld üle selle leeliseline muld 2) Potensiaalne hapesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H ja Al ioonidest. Seda võib nim. mulla tahkeks baasiks a) asendus happesus H5,6 mg ekr/100g(muld). Mulda segatuna tõrjub K välja nõrgema. Seotuid Al, H. Selle meetodiga on võimalik eraldi välja tuua Al asendushappesus. b) hüdrolüütiline happesus H8,2. Na või Ca atsetaadilahusega. H8,2 alati suurem, kui H5,6. hüdrolüütilist happesust on vaja, et arvutada lubjatarve. Neelamismahutavus, mida tähistatakse T ja väljendub mg-ekr/100g(muld). Näitab mulla viljakust. Summaarselt neeldunud ioonide hulka. Muld seob nii katioone, anioone, Ca, Mg, Na, NH 4, H, Al jne. Jaotatkse neeldunud katioonid kaheks: 1) neeldunud H ja Al tähist H. 2) neeldunud alused tähist S
V=S/T*100 (%) Mida väiksem on mulla küllastusaste, seda rohkem on muld vaesunud alustest ja halvem on viljakus. Kui V<50%, siis muld vajab tugevat lupjamist. Kui V=50...75%, siis muld vajab mõõdukat lupjamist. Kui V>75, siis muld tavaliselt lupjamist ei vaja. 34. Mulla happesuse liigid ja reaktsioon. Mulla happesus jaotatakse: Aktiivne hapesus (põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid) ja potentsiaalne happesus, mis jaguneb a) asendushappesus b)hüdrolüütiline happesus. Muldade liigset happesust on võimalik vähendada lupjamisega. Happeliste muldade lubjatarvet väljendatakse CaCO3-na t/ha kohta. Mulla reaktsiooniks nimetatakse vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsiooni vahekorda. Neutraalse reaktsiooni korral on H+ ja OH--ioonide hulk võrdne, happelise reaktsiooniga mullas on ülekaalus vesinikioonid, leeliselise reaktsiooni korral aga hüdroksiidioonid. 7 35. Mulla puhverdusvõime.
Praktikas määratakse happesust vesinik või neutraalsoola lahusest. pHKCl = 5,6; pHH2O = 7,0 neutr. pH arvuline suurus: pHKCl < 3,5 väga tugevasti happeline 3,6-4,5 tugevasti happeline 4,6-5,5 mõõdukalt happeline 5,6-6,5 nõrgalt happeline 6,6-7,2 neutraalne 7,3-8,4 leeliseline muld >8,5 tugevasti leeliseline Varjatud happesus ehk potensiaalne happesus, seda põhjustavad mullakolloididel neeldunud vesinikioonid. Jaguneb kaheks: 1. mulla asendushappesus moodust. KCl poolt välja tõrjutavad vesinikioonid saab välja arvutada lubjatarvet 2. hüdrolüütiline happesus Neeldunud Al määratakse mg/100 g kohta (sest ta on niivõrd kahjulik). Mullapuhverdusvõime on mulla omadus vastu panna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutavatele reaktsiooni muutustele. Mulla füüsikalised ja füüsikalis-mehhaanilised omadused Omadustest sõltub saagi suurus. Maade kuivendamisel ja niisutamisel peab arvestama füüsikaliste omadustega
Praktikas määratakse happesust vesinik või neutraalsoola lahusest. pHKCl = 5,6; pHH2O = 7,0 neutr. pH arvuline suurus: pHKCl < 3,5 - väga tugevasti happeline 3,6-4,5 - tugevasti happeline 4,6-5,5 - mõõdukalt happeline 5,6-6,5 - nõrgalt happeline 6,6-7,2 - neutraalne 7,3-8,4 - leeliseline muld >8,5 - tugevasti leeliseline Varjatud happesus ehk potensiaalne happesus, seda põhjustavad mullakolloididel neeldunud vesinikioonid. Jaguneb kaheks: 1. mulla asendushappesus - moodust. KCl poolt välja tõrjutavad vesinikioonid saab välja arvutada lubjatarvet 2. hüdrolüütiline happesus Neeldunud Al määratakse mg/100 g kohta (sest ta on niivõrd kahjulik). Mullapuhverdusvõime on mulla omadus vastu panna ükskõik millise teguri poolt esile kutsutavatele reaktsiooni muutustele. Mulla füüsikalised ja füüsikalis-mehhaanilised omadused Omadustest sõltub saagi suurus. Maade kuivendamisel ja
neutraalne, üle 7.2- leeliseline. 2)potensiaalne mullahappesus- kajastab mulla kolloididel neeldunud vesinik ja alumiiniumioone. Tinglikult on see nagu mulla tahke faasi happesus. Aktiivse ja potensiaalse happesususe vahel on tihe seos, kui mulla lahus on happeline, siis on ka kolloidi´del palju vesinik ja alumiiniumioone. Potensiaalset happesust väljendatakse mg ekvivalentides /100g. See jaguneb: a) asendushappesus, tähistatakse H5,6 ja saadakse, kui mulda mõjutatakse ühe normaalse kaaliumkloriidi lahusega see tähendab nõrga aluse ja tugeva happe soolalahusega. Kaalium tõrjub neelavast kompleksist välja seal neeldunud alumiiniumi ja nõrgemini seotud vesiniku. Lõuna-Eestis on oluline mõõta liikuvat alumiiniumi, sest see alumiinium toimib paljudele taimedel toksiliselt. b) hüdrolüütiline happesus H8,2 see saadakse teada, kui mulda müjutatakse Ca
Fe3+ sisaldavad mineraalid muunduvad, lagunevad. Ühendid ei püsi enam koos Leetumine areneb järk-järgult: Mulla mass kaotab oma poorsuse, suureneb tihedus, halveneb vee läbilaskvus 1. neeldunud aluste asendamine kolloididel mulda tekkib asendushappesus (pH<5) Gleistumine ise soodustab edasist gleistumist, vee kogunemist põhjus tagajärg muutuvad 2. Kolloididele läinud H+ tungib miner. kristallvõresse ja vabastab seal Al3+, mineraal Fe2+ võib ära liikuda laguneb. Ka Fe tekitab vulvaate Vulvaatseid komplekse nim. org. keemias kelaatideks. Nii kui gleimuld saab õhku hapendub Fe2+ tagasi Fe3+ - heledal foonil roostetäpid
annaabi.ee 
