Praktikumi spikker (7)

Lõimis(granulomeetriline e mehaaniline koostis)- erineva läbimõõduga osakeste suhteline esinemine mullas. 1-0,01 mm füüsikaline liiv, osakesed alla 0,01 füüsikaline savi. All 1mm peenes , üle 1mm kores . Mulla lõimise määramine pipeti meetodil, põhimõte, erinevus elementide klasifiktsioonis Katshinski ja Lääne-Euroopa klasifikatsiooni vahel. Pipetimeetodi põhimõte seisneb selles, et mullasuspensioonist (kindlast sügavusest) pipetitakse teatava aja möödumise järel kindel maht suspensiooni, määratakse selles leidunud osakeste hul ja arvutatakse see kogu suspensiooni kohta. Proovivõtmise aeg ja sügavus arvutatakse Stokes ’i valemist lähtudes. Euroopas on kruus 2mm aga K 1mm. Huumuse määramise põhimõte Tjurini meetodil.üks lihtsamaid. Põhineb mulla huumuses oleva süsiniku ja vesiniku hapendamisel väävelhappelises kroomhappeanhüdriidilahuses. Mullale lisatud kroomhappeanhüdriid on kindla kontsentratsiooninga ja seda lisatakse kindel hulk. Kroomhappeanhüdriidi liig triiditakse tagasi ferroammooniumsulfaadiga (Mohri soolaga ). Õigeid tulemsi saadakse sellisel juhul, kui kroomhappeanhüdriidist vabanev hapnik tarvitatakse ainult huumuses leiduva süsiniku hapendamiseks.Füüsikalise savi hulka? Osakesed all 0,01 mm Kui suur on keskmise liivsavimulla füüsikalise savi sisaldus? 30-40%. Mulla Eripinna ( S) määramine? Selle all mõistetakse 1 g mulla kõigi koostisosade välispinna summat m2 .Sõltub mulla mehhaanilisest koostisest ja huumuse- ning kolloididesisaldusest. Eripinna suurus on üks olulisemaid mulla karakteristikuid. Parimaks meetodiks peetakse geomeetrilist meetodit.*Kaalutakse 10g õhukuiva mulda. *Kord nädalas kontrollitakse mulla massi, seda tehakse seni kuni mulla mass muutub konstantseks. *Pärast küllastumise lõppemis kaalutakse ja kuivatakse alumiiniumtoosis olev muld 105 C temp. 2-3 tunni vältel.* Jahutatakse eksikaatoris ja kaalutakse mg täpsusega. Üldise poorsus (Pü): suurus sõltub huumushorisondis peamiselt lõimisest orgaanilise aine sisaldusest, kõlvikust ja kasutavast agrotehnikast ning sügavamates horisontides peamiselt lõimise erinevusest ja gleistumise esinemisest või puudumisest.Leetmuldade sügavamate horisontide üldine poorsus on umbes 10% madalam kui huumushorisondis. Tahkefaasi tihedus(De):nim kuiva mulla tahke faasti 1 cm3 massi grammides .Mulla De on sõltub tema koostisest, tahkete koostisosade vahekorrast ning nende tihedusest.Mulla De määramine põhineb tema poolt väljatõrjutud vedeliku ruumala määramisel .Määratakse 50-100 ml mahutavusega püknomeetris või mõõtekolvis.*Mõõtekolv täidetakse destilleeritud veega.*Kaalutakse 20 g absoluutkuiva mulda:*Mullale lisatakse u.25ml dest.vett ja keedetakse väikesel tulel.*Pärast jahutamist täidetakse mõõtekolb dest. veega,kuivatakse ja kaalutakse mg täpsusega. Mulla tihedus– (Dm)1 cm3 kuiva loodusliku ehitusega mulla massi grammides. Mulla tihedust on vaja teada tema üldise poorsuse , veevaru ja toiteelementide varu arvutamisel pinnaühiku (nt ha) kohta.*võetakse mulast terava metall silindriga kindla ruumalaga proovid , kuivatatakse 100-105C ja kaalutakse. Seda tuleb teha 4 korda ja lõpptulemuseks võtta aritmeetiline keskmine .Aktiivne happsesus – vabade vesinikiooonide kontsentratsioon mullas ja seda määratakse nii vesi- kui ka kaaliumkloriidileotises. Asendushappesus ja liikuva Al määramine(A.V. Sokolov ) happelise mulla ja neutraalsoolalahuse vahelise reaktsiooni tulemusena siirdub lahusesse peale neeldunud vesiniku ka neeldunud Al. Al kui tugeva happe ja nõrga aluse sool hüdrolüüsub. Seega asendushappesus on põhjustatud nii neldunud vesinikust kui ka Al. Määramise käigus tehakse kindlaks*üldine asendushappesus* neeldumine Alst*neeldunud vesinikust põhjus asendushappesus. Tehakse kindlaks 2x tiitrimise teel. Hüdrolüütilise happesuse määramine(H.Kappen)- leeliliselt reageeriva soolalahuse poolt mulla neelavast kopleksist väljatõrjutud vesinikioonidest põhjustatud mullaleotise happesus. Hüdrolüütiline h on alati suurem kui asendushappesus. Tähtsus: muldade lubjatarbe määramisel lähtutakse peamiselt hüdrolüütilise h suurusest (lupja doseeritakse ekvivalntselt hüdrolüütilisele happesusele. Levinuim meetod. Kasutatakse neeldunud vesiniku väljatõrjumiseks kas naatrium - või kaltsiumatsetaati. Neeldunud aluste hulka kuuluvad peamiselt kaltsium - ja magneesiumioonid ning soolakmuldades ka Naioonid. Neelamismahutavus(T)- 100 g mulla poolt neelatud asendatavate katioonide summa ja seda väljendatakse tavaliselt milligrammekvivalentides või ka massi%. Neelamismahutavus kujutab endast neeldunud aluste ja neeldunud vesiniku summat. Üldlämmastiku määramine- kuulub kõigi aminohapete koostisesse. N esineb mullas org ainena, millest ta mikrobioloogiliste protsesside tulemustena vabaneb taimedele omastaval kujul-mineraalühendina. Kjeldahli järgi: *kontsentreeritud väävelhappega mingisugust lämmastikkusisaldavat org ainet kuumutades seob väävelhape org aine O ja H, mille tulemusna aine söestub * eralduv sõsinik kui tugev taandaja taandab väävelhappe ja hapendub ise CO2 * tekkinud SO2 taandab aga org aines leiduva amiidilämmastiku ammoniaagiks. *eralduv ammoniaak annab väävelhappega ammooniumbisuldaadi. *reaktsiooni tulemusena on amiidilämmastik üle viidud mamooniumlämmastikuks. Viimasest tõrjutakse ammoniaak kontsentreeritud NaOH-ga välja ja lenduv ammoniaak püütakse kinni boorhappes. Tekkinud (NH4)3BO3 hulk tehakse kindlaks happega tiitrimisel, on ekvivalentne mullas leidunud lämmastiku hulgaga Mullavee aktiivmahutavus(Wakt, OVD)- taimede poolt omastatava vee kinnipidamise võime. Väliveemahutavus- suurim seotud ja rippuva hulk, mida muld suudab kinni pidada. Wväli- Wmm= mood taimede poolt om veehulga. Raskesti om vesi= (Wmm-Wnärb) ehk liikumatu kapillaarvesi. Keskmiselt om vesi= (Wväli-Wmm) ehk raskesti liikuv kapillaarvesi. Kergesti om vesi= (Wkap-Wväli) ehk kergesti liikuv kapillarvesi.