Arvutieetika (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
TARTU KOLLEDŽ
Nimi
Matrikli number
Arvutieetika
Referaat
õppeaines insenerieetika
õpperühma kood
Eriala nimetus
Üliõpilane: „10“ Detsember 2011.a . Nimi
Juhendaja : „ “ 2011.a. emeriitprof. Matti Liiske
Tartu 2011

Autorideklaratsioon

Käesolevaga tõendan, et olen antud referaadi koostanud iseseisvalt ning selle alusel ei ole varem arvestust taotletud.
Kõik allikmaterjalid on vormikohaselt viidatud.
Nimi. Allkiri
Eetika on küll filosoofia haru, kuid puudutab meid igapäevaselt kõiki ning tõstatab dilemmasid, millisel viisil ja põhjusel inimesed midagi teevad. Eetika jaotub teoreetiliseks ja praktiliseks eetikaks. Teoreetiline eetika jaotab teod „heaks“ ja „halvaks“ või „õigeks“ ja „valeks“ ehk siis kirjeldav ja normatiivne , praktiline eetika on eetika rakendamine praktiliste probleemide käsitlemisel.
Üha rohkem on hakanud meid kõiki ümbritsema arvutimaailm. Juba 1970 a hakati kasutama terminit „arvutieetika“, mis tähendab rakenduseetika ala ja tegeleb eetiliste küsimustega, mida arvutikasutus endaga kaasa tõi.[1] 1976 aastal tõstatas Walter Maner (Old Dominion University) arvutieetika probleemid oma Meditsiinieetika kursuses öeldes, et" on olemas täiesti uued eetilised probleemid, mida ei oleks olnud ilma arvutiteta". Ta tegi ettepaneku tekitada eraldiseisev rakenduseetika haru nii nagu on meditsiinieetikal või ärieetikal. See haru käsitleks infotehnoloogia poolt tekitatud või mõjutatud eetika probleeme. Üliõpilaste nõudmisel sai sellest eraldiseisev loengukursus.[11]
Informatsioonieetika on veidi uuem ja laiem mõiste. 21. sajandil ei tähenda arvuti enam üht kindlat masinat ega küberruum vaid internetti. Me tegutseme küberruumis ka näiteks krediitkaardiga makstes või salvestame oma andmeid ükskõik millisesse digitaalses andmepangas. Tekkinud on informatsioonitööstus, mis hõlmab peale arvutite enda alla kogu telekommunikatsiooni , televisiooni jne. Arvutieetika eesmärk on analüüsida arvutitehnika olemust ja sotsiaalset mõju ning samuti uurida, mil viisil on eetiline arvutit kasutada. Informatsioonieetika üritab mõista, kuidas siduda arvutitehnika ja inimlikud väärtused nii, et tehnika kaitseks inimesi, mitte ei tooks neile kahju. [2]
Arvutid on asendamatud nii töös, suhtlemises kui ka meelelahutuses. Arvutisõltuvus mõjutab meie suhteid ja huvisid ning kohustusi. [4] Väheneb sotsiaalne suhtlus ja üha vähem mängib rolli kehakeel ja muu mitteverbaalne suhtlus. Kui veel mõnda aega tagasi käis elav vestlus kööginurgas või postkastis olid ajalehed või ajakirjad ning õhtuti mindi teineteisele külla, siis nüüdseks loetakse uudiseid internetist, kohvinurga jutu asemel kasutatakse internetiportaale ja lapsedki ei mängi õues palli vaid istuvad arvuti taga. [7][4] Ei saa öelda, et see muudab inimesed päris sotsiaalselt isoleerituks, ent tekitab palju muid probleeme. Näiteks Internetis kajastatud informatsioon võib olla nii tõde kui vale. Kui reaalses elus enamasti on võimalik kontrollida, kas tegemist on tõega või mitte, siis interneti või meedia puhul on see üsna võimatu. [3]
Interneti üheks peamiseks omaduseks on vabadus. Vabadus väljendub eelkõige kontrolli puudumises. Vabadus on hinnaline, kuid mitte kunagi absoluutne. Absoluutne ei ole ka sõnavabadus.[12] Me kaldume arvama , et sõnavabadusele kui põhiõigusele lisandub internetis õigus öelda mida tahes, kuna ütlejat pole võimalik tuvastada. Nii ongi levinud praegu, et paljud laimavad ja ütlevad halvasti kellegi kohta, mõtlemata, kuidas see võib mõjutada isikut, kelle kohta öeldakse. Sageli inimesed kasutavad ära ka anonüümsuse eelist, püüdes olla võrgusuhtluses näiteks see, kes ta tegelikult ei ole või kelle suhtes võib olla reaalses eluseelarvamusi – näiteks puuetega inimesed.[1] Samuti peituvad anonüümsuse taha ka pedofiilid, kes suhtlusportaalides veenavad lapsi tegema midagi siivutut. Uuringutes on selgunud, et näiteks iga teine alaealine rootsi tütarlaps on kogenud täiskasvanute võrgutamiskatseid [5]
Arvutiga seonduvad probleemid johtuvad enamasti kas info töötlusest või info kasutamisist. Kui tuua näitena sõjatööstust ja militaarsete eesmärkidega infot, millest selle kasutaja on teadlik, tekivad paratamatult eetilised probleemid. Samuti sellest, kuidas informatsiooni tajume ja mil viisil mõjutab see psüühikat. Mitmesugused juhendid, mis on internetis vabalt saadavad , õpetavad meid tegema magusast küpsetisest kuni tuumapommini. Keegi aga ei mõtle, milliseid tagajärgi võib tuua sellise info sattumine valedesse kätesse [4]
Üks suurimaid eetilisi probleeme on arvutikuriteod. Internetis tegeletakse palju pettustega, mis puudutab eetikaküsimust väga teravalt. Pakutakse palju kaupu, mida tellides selgub , et raha on küll makstud, aga kaup kohale ei jõua. Pakutakse tööd välismaal ning kui ollakse raha maksnud ja kohale sõidetud, selgub, et pole tööd ega ka seda firmat olemas, kes töövahendust pakkunud on.[1] Arvutikuritegude hulka kuulvad kahtlemata arvutiviirused , häkkimine, kräkkimine, internetijälgimine jms. Niinimetatud „kurjad“ programmid panevad proovile arvuti turvalisuse. Tihti on arvutikuritegude taga kasutajatele usaldusväärsed inimesed, kellel on juurdepääs arvutisüsteemile. Seega on arvuti turvalisus seotud arvutikasutajate usaldusega.[8] Üheks arvutimaailma eetilise küsimuse tõstatamiseks on häkkerid ja kräkkerid. Väidetavalt eristab neid kahte tüüpi häkkerieetika, kus peetakse kinni moraalsetest ja eetilistest külgedest.[13] Häkkerid murravad kellegi arvutisüsteemi selleks luba omamata ja varastavad andmeid ning korraldavad vandalismiakte. Samas on osad häkkerid, kes lihtsalt uurivad süsteemi põhimõtteid ja uudishimutsevad, ise end nimetades vabaduse kaitsjateks ja suurkorporatsioonide vastu võitlejateks. Nad väidavad, et ei kahjusta midagi ja on ühiskonnale kasulikud turvariskide avastajad . Tekib küsimus, kas mõned sissemurdmised saavad olla eetilised, ning kui saavad, siis kuidas eristada moraalselt sobimatut sissemurdmist. [8]
Üks vaidlustatumaid teemasid arvutieetikas on intellektuaalse omandi õigused ja piraatlus. Litsentseerimine ja patenteerimine toob kaasa väikefirmadele raskused ja konkurentsi ja vähendab kättesaadavate programmide hulka. Samas on õigus autoril hüvitisele töö eest või ettevõttel kasumile investeeringute katteks [8] Tarkvara kopeerimine omaniku loata on enamasti seadusvastane, kuid omanikusuhtega tuleb ette mitmeid küsimusi: mis annab õiguse väita, et tema on just millegi omanik. Näiteks kui mingi programmi loojaid on mitu, siis kuidas kindlaks teha, kellele kui suur osa täpselt kuulub? Igas tarkvaras on teadmisi ja ideid, mis võiksid olla kasulikud kõigile, kuid kõigil pole ilmselt võimalik lunastada ligipääsu kõikidele programmidele. Autoriõiguse arusaamad erinevad maailma lõikes üsna palju. Vähemarenenud piirkondades muretsetakse esmatoimetuleku pärast rohkem kui arenenud aladel ning kaalutlused intellektuaalse omandi pärast on sekundaarsed. Heaolu kasvades aga hinnatakse väärtused ümber, rõhutatakse rohkem indiviidide heaolu ja autoriõigus muutub olulisemaks küsimuseks.[9]
Eetiline vastutus on kõikidel arvutiprofessionaalidel. Neil on suured teadmised ja nad on autoriteetsed. Neil on märkimisväärne mõju teistele, sealhulgas paljudele asjadele, mida inimesed väärtustavad ja peavad olema eriti vastustundlikud, püüdes vältida erinevaid huvikonflikte. [8] Nii infotehnoloogia Liit kui ka Eesti Infotehnoloogia Selts on kirjutanud eetika koodeksi, mis aitab mõista ning hallata eetilist vastutust. Koodeks annab turvatunde nii arvutispetsialistile kui ka ühiskonnale. Arvutiprofessionaal peaks olema esimene , kes tunneb ära eetilised probleemid ja pakub neile lahendust ning mõistab ka probleemide tekkimise põhjuseid ja võimalikke alternatiive. [10]
Arvutimaailmaga seonduv eetilisus on seotud ka arvuti või programmide vigadega ja sellest tulenev kahju võib olla äraarvamatu. Inimeste privaatsed andmed võivad sattuda valedesse kätesse.[4] Eestis on ilmselt üks viimase aja enim kõneainet pakkunud Geenivaramu projekt, kus paljud kriitikud on tõstatanud küsimuse eetilisuse kohta, kuna kergesti võivad andmed sattuda valedesse kätesse. Geenivaramu andmekogu ei hoita internetiga ühendatud arvutites. See ei käi aga perearstide arvutite kohta, kus hakatakse hoidma geenidoonorite ja nende sugulaste isikuandmeid ning andmeid terviseseisundi , harjumuste, põetud haiguste ja ravimite tarvitamise kohta. Üldjuhul ei kujuta need andmed endast tõesti mingit saladust. Ohtlik on aga nende andmete koondumine ühte kohta. Kui mõni häkker sellistele andmepankadele ligi pääseb, võib nende andmete levitamine siiski kahjustada geenidoonorite huve.[14]
Ilmselt võib kokkuvõtvalt öelda, et arvutitehnika ning interneti arenguga peaks käsikäes käima ka arvutieetika levitamine ning kasvatus. Tänu inimeste usalduslikkusele, saavad pahatahtlikud indiviidid väga kurjasti kasutada tehnika arengut.
Kasutatud kirjandus
1. Eetikaveeb . Sõnavabadus ja tsensuur . Tartu Ülikooli eetikakeskus . Kättesaadav: http://www.eetika.ee/194462 [01.12.2011]
2. Eetikaveeb. Arvuti- ja informatsioonieetika. Tartu Ülikooli eetikakeskus. Kättesaadav: http://www.eetika.ee/arvutieetika [01.12.2011]
3. Luik, P. Sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas., Tartu Ülikool, 2009. Kättesaadav: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/9127/1/sots_probleemid_virtuaalmaailmas.pdf [01.12.2011]
7. Eetikaveeb. Arvuti ja ühiskond. Tartu Ülikooli eetikakeskus. Kättesaadav: http://www.eetika.ee/219914 [01.12.2011]
4. Caplan, E. S. Preference for online social interaction: A theory of problematic internet use and psyhosocial well-being. Communication Research, 2003.
5. Tiks, O. Rootsis üritatakse internetipedofiiliat seadusega keelata. Postimees , 2007. Kättesaadav: http://www.tarbija24.ee/230407/esileht/valisuudised/256714.php [01.12.2011]
6. Eetikaveeb. Privaatsus ja jälgimine. Tartu Ülikooli eetikakeskus, Kättesaadav: http://www.eetika.ee/220615 [01.12.2011]
8. Bynum, T. Computer and Information Ethics. 2011 spring edition . Kättesaadav: http://plato.stanford.edu/entries/ethics-computer/ [01.12.2011]
9. Eetikaveeb. Intellektuaalne omand ja autorikaitse. Tartu Ülikooli eetikakeskus. Kättesaadav: http://www.eetika.ee/220039 [01.12.2011]
10. Eesti Infotehnoloogia Seltsi kutse-eetika koodeks. Kättesaadav: http://www.eits.ee/index.php?section=ws_eits_est&ws_id=9 [01.12.2011]
11. Moore, J. H. What is Computer Ethics?, 1985.
12. Jõesaar, A. Vabana sündinud. Arvutimaailm, 2009, nr 12.
13. Himanen, P. Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim. Tallinn, 2003.
14. Sutrop, M. Geenivaramu ja eetika. Eesti Päevaleht, 2002, 10. jaanuar.