Arvutiviirused ja eetika (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
METSANDUS - JA MAAEHITUSINSTITUUT
Eesnimi Perekonnanimi
Matrikli nr. XXXXXX
Pealkiri
Referaat
Õppeaines Insenerieetika
TE.0271
Eriala
Üliõpilane: 2014.a ...............Eesnimi Perekonnanimi
Juhendaja : 2014.a ..............emeriitprof. Matti Liiske
Tartu 2014

Autorideklaratsioon

Käesolevaga tõendan, et olen antud referaadi koostanud iseseisvalt ning selle alusel ei ole varem arvestust taotletud.
Kõik allikmaterjalid on vormikohaselt viidatud .
Nimi Allkiri
Angela Lüll

Arvutiviirused ja eetika

Arvutikasutajate arvukus on viimasel kümnendil kasvanud tohutu kiirusega. Sama kiiresti on tekkinud juurde ka probleeme isikuandmete ja arvutikaitsega. Käesolevas referaadis keskendub autor arvutiviirustele ja sellega seonduvale eetikale. Autor toob välja ka mõned tuntumad arvutiviirused . Seejuures arutleb autor arvutikasutajate heaolu piiramise üle häkkerite ja kräkkerite poolt. Ühtlasi toob autor välja võimalused arvutiturveks.
Õigekeelsussõnaraamat (1999) ning Laanemäe (2000, 2003) on eetika mõiste võrdsustanud kõlblusõpetuse, –normide ja moraaliga. Eetika on juhend, mis määrab ära õige ja vale piirid. Ühtlasi kehtestab eetika erinevate poolte vahelised suhted, milles on alati üks domineerivam osapool. Mõiste arvutieetika võeti kasutusele 1970. aastail (TÜ Eetikakeskus ). Arvutieetika tegeleb eetiliste probleemidega, mis on päevakorrale tulnud arvutite laiema levikuga maailmas.
Arvutieetika problemaatika on seotud infotöötluse ja –kasutamisega (Laanemäe 2003, lk 68). Siinkohal tasub märkimist, et tegelikult on paberkandjal informatsioon tunduvalt turvalisem, kui digitaalsel kujul olev informatsioon ( Praust 1997, lk 172; Laanemäe 2003, lk 68). Arvutites olev informatsioon on salvestatud arvuti mällu. Siinjuures on informatsiooni väärtus väga erinev. Näiteks tudengi arvutis olev õppematerjal omab palju väiksemat väärtust kui mõne firma andmebaas . Eriti väärtuslik on siinjuures riiklike andmebaasides olev informatsioon, mida nii mõnedki persoonid sooviksid vaadata ja omada.
Võõraste andmebaaside omamiseks ning nende uurimiseks on erinevaid põhjuseid. Näiteks konkureeriva firma soov teada saada võistleva firma plaane. Andmete saamiseks teiste firmade andmebaasist piisab vaid arvutisüsteemile ligipääsemisest kasutades selleks erinevaid terminale , sideliine ning võrke (Praust 1997, lk 172). Kusjuures kõige enam pääsetakse arvutitele ligi, kui ollakse Interneti võrguühenduses. Siinkohal tasub mainida häkkereid ja kräkkereid.
Häkkeriteks peetakse noormehi, vanuses 14-21 eluaastat , kellel on keskmisest kõrgem intelligentsuse tase ( Hanson 1994, lk 59). Samas ei pruugi keskmisest kõrgema intelligentsuse tasemega inimesed hiilata igas eluvaldkonnas. Enamasti on nad head vaid teatud aladel. Kõiki häkkereid ei saa halbadeks pidada. Nimelt on pahatahtlikke häkkereid kuni 1% kõigist häkkereist (Hanson 1994, lk 59; Praust 1997, lk 173). Neid nimetatakse kräkkeriteks.
Kräkkerite jaoks ei kehti häkkerite eetikanormid. Kräkkerid nuhivad ringi erinevates arvutisüsteemides omakasu eesmärgiga (Praust 1997, lk 175). Andmebaasidele ligipääsenud, võivad nad sealset informatsiooni kopeerida, muuta ning isegi kustutada . Kusjuures digitaalkujul oleva info kopeerimise tulemusena on originaal ja koopa identsed.
Siinkohal võiks arutleda, millistesse andmebaasidesse võib kräkker omakasu eesmärgil sisse murda. Näiteks on võimalik, et inimene on kohtulikult karistatud ning seetõttu ei ole tal võimalik välismaal tööle asuda . Selleks palkab ta kräkkeri, kes siseneb politseiandmebaasi ning kustutab sealt vastava isikuga seotu. Häkkerid aga võivad hoopiski politsei andmebaasi turvalisust tõsta, häkkides sinna sisse ning seeläbi leides nõrga turvalisuse astmega kohti. On ju üldtuntud tõde, et andmebaasid tugevus võrdub selle kõige nõrgema lüliga. Keskendume nüüd arvutiviirustele.
Arvutiviiruste ajalugu sai alguse 1986. aastal Pakistanis. „Arvutiviirused on väikesed programmijupikesed, mis „kleepuvad olemasolevate programmide külge ja käivituvad siis, kui käivitada põhiprogramm“ (Praust 1997, lk 180). Viiruseid loovad inimesed on enamasti matemaatika või informaatika kõrgharidusega (Laanemäe 2003, lk 80). Viiruste loojad ei halda loodud viiruse levikut, kuna arvutiviirus paljuneb iseenda kopeerimise teel ( Kaseorg & Leping 1998, lk 121), on selle levikt raske jälgida. Arvutiviirused võivad edasi kanduda erinevate seadmetega, mis arvutiga ühendatakse või Interneti ühenduse olemasolu korral. Kindlasti tasub mainimist, et muutmata kujul, ei saa ühes operatsioonisüsteemis töötav viirus tööle hakata teises, kuid Wordi viirused toimivad erinevais operatsioonisüsteemideski (Laanemäe 2003, lk 78 ja lk 79).
Arvutiviiruseid on väga mitmesuguseid. Osad neist aktiveeruvad koheselt, osad aga teatud aja tagant või kindlatel kuupäevadel. Samuti on nende kahju tekitamise aste erinev. Näiteks on on loodud selliseid arvutiviiruseid, mis võivad protsessori töö lõplikult seisata, samas kui teised lasevad näiteks igakordsel teatud programmi avamisel mõistatuse lahendada. Samas on tehnoloogia ja arvutitehnika arendes arvutiviirused muutunud üha ebameeldivamateks. Näiteks võib juba väike viirus põhjustada miljonitesse eurodesse ulatuvaid kahjusid. Siinkohal tooksin välja mõned enam huvipakkuvamad ja levinumad arvutiviirused.
Üks tuntumaid programme , mis võib kahju tekitada on kindlasti Trooja hobune. See viiakse huvialuste persoonide arvutitesse. Peale seda, kui programm on arvutist vajaliku informatsioon saanud, edastatakse see viiruse (troojalase) saatjale ning viirus hävitab iseennast . Kusjuures tihti ei pruugi infosüsteemide valdajad arugi saada, et neid on kahjustatud troojalaste poolt (Praust 1997, lk 180). Teisena võib välja tuua ussi. Uss ( worm ) on viirus, mis koormab arvutid järk-järguliselt, kuni arvuti lakkab töötamast tekkinud ülekoormuse tõttu. Siinkohal tasub mainimist fakt, et Trooja ning uss on alati seotud kindla isikuga, kellel on teiste suhtes halvad kavatsused. Viirus seevastu levib algsest autorist sõltumatult (Laanemäe 2003, lk 77). Üks tuntumaid viiruseid on Michelangelo , mis käivitub 6.märtsil ning hävitab ülekirjutamise teel kogu boot- ketta (Kaseorg & Leping 1998, lk 121 ja lk 122).
Arvutiviiruste vastu on siiski võimalik oma andmebaase ja infosüsteeme kaitsta. Olemas on mitmesuguseid viirusetõrjeprogramme, mis on suutelised iseendid Interneti olemasolu korral täiendama (Laanemäe 2003, lk 80) ja uuendama. Osad arvutiviirused on väga raskesti tõrjutavad samas kui teiste jaoks piisab ka kõige elementaarsemast kaitsest (näiteks kontodelt välja logimine). On oluline kaitsta oma arvuteid viirusetõrjeprogrammidega, kuna viirus ei hoiata oma tulekust ette ning tekitatud kahju võib olla tunduvalt kulukam , kui üks viirusetõrje programm. Ühtlasi ei tasu käia pornosaitidel ning tuleb hoiduda piraattarkvara kasutamisest ( Kirna 2009, lk 67). Lisaks sellele ei tasu avada võõrastelt isikutelt tulnud kirju, kuna ka neis võivad peituda viirused. Kusjuures, elektronposti abil levitatakse kõige rohkem viirusieod tänapäeval (Abel et al. 2011, lk 186). Samas kindlasti ei ole olemas ühtegi arvutikasutajat, kes ei oleks kasutanud piraattarkvara.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et häkkerid on inimesed, kelle üheks ülesandeks on leida turvalisuse nõrgimad lülid ja neile tähelepanu juhtida. Kräkkerid on inimesed, kes kräkivad võõrastesse infosüsteemidesse , et sealset infot omakasu eesmärgil kasutada. Neile ei kehti häkkerieetika reeglid. Arvutiviirused jagunevad kahte kategooriasse. Esiteks need, mis on seotud kindla inimesega algusest lõpuni (uss ja troojalased ) ja teiseks on viirused, mis levivad olenemata nende algsest loojast (Brian jne). Arvutiviirusi on väga erinevaid ning neid luuakse juurde iga päev. Seetõttu on väga oluline kaitsta oma arvutit viirusetõrjeprogrammide abil.

Kasutatud kirjandus

Abel, P., Andašev, A. & Solovjov, S. 2011. Meie arvuti õpik. Tallinn. 223 lk.
Hanson, V. 1994. Häkkerid, kes nad õieti on? Arvutimaailm nr 3, lk 59.
Kaseorg, M. & Leping, V. 1998. Informaatika I. Viirused, lk 120-122.
Kirna, A. 2009. Arvutikaitse ABC. Troojalased, lk 66-67.
Laanemäe, A. 2000. Eetika alused. TTÜ. 152 lk.
Laanemäe, A. 2003. Insenerieetika. TTÜ. 168 lk.
Praust, V. 1997. Infoühiskonna aabits. Aidake! Pahalased tulevad, lk 169-184.
Õigekeelsussõnaraamat. 1999. Eesti Keele Instituut, Tallinn, lk 117.

Kasutatud Interneti allikad

Tartu Ülikooli Eetikakeskus. Arvuti- ja informatsioonieetika. [ http://www.eetika.ee/et/133135 ]. Viimati kasutatd 14.11.2014