Kas me oleme internetis kaitstud? Essee (0)

Tartu Ülikool  Sotsiaal- ja haridusteaduskond Ühiskonnateaduste instituut NIMI Kas me oleme internetis kaitstud? Essee Õpioskused ülikoolis (SHZU.00.005) Juhendajad:  Tartu 2014


   Privaatsusele on igal inimesel õigus nii seaduse kui ka eetiliste kommete kohaselt. Eesti  Vabariigi Põhiseaduse 26. paragrahvis on öeldud, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu  puutumatusele (Eesti Vabariigi Põhiseadus, 2014). Internetiajastu toob kaasa varasemast  suuremad võimalused rikkuda inimeste privaatsust. On teada, et noored ehk Y-generatsioon  kasutavad internetti tunduvalt rohkem kui vanem põlvkond, alustades juba varajasest east. Siit tekib aga küsimus, kas me üldse oleme internetis kaitstud?    Privaatsus on eriti noorte jaoks enesekehtestamise ning oma identiteedi loomisel esmatähtis  tingimus (Eetikaveeb, 2014). Selle tõttu peaksid noored internetis eriti hoolikalt käituma, et  nende õigusi ning privaatsust ei kuritarvitataks. Ühe enam kuuleme aga lugusid sellest, kuidas veebipõhine suhtlus tundmatuga sai ootamatu pöörde või lekitati internetti kõigile nägemiseks kellegi telefonis olnud pildid. Viimane juhtum leidis aset vähem kui mõned kuud tagasi, mil  tuntud avaliku elu tegelaste pildid, mille nad ilmselgelt vaid endale vaatamiseks teinud olid,  internetti üles riputati. Häkkerid olid sisse murdnud inimeste iCloud'i kasutajatesse ning neid  vägivaldselt ära kasutanud. See sündmus ei toimunud aga mitte Eestis vaid Ameerikas.  Selline juhtum näitab, kui kaitsetud me interneti ning kurjategijate ees tegelikult oleme. Olles  ise noor, siis tean ma, kui põnev on internet ja mingil hetkel tundub see hea ideena enda kohta võimalikult palju infot jagada. Reaalsus on see, et iga tegu internetis jätab oma jäle ning  paratamatult teavad inimesed meist rohkem kui me seda tahaksime. Olgu see siis ehatahtlikul  teel saavutatud või mitte.     Väga tõsiseks probleemiks internetiajastul on küberkiusamine. Paljude arvates on  küberkiusamine ületähtsustatud ning mõned leiavad lausa, et sellist asja polegi olemas. Ma  leian siiski, et küberkiusamine on interneti privaatsusega väga tihedalt seotud ning ülimalt  probleemne teema, mis vajab lahendamist. Saan näiteks tuua  Amanda Toddi juhtumi.  Amanda Todd oli 15-aastane tüdruk Kanadast. Teda tutvustati internetis inimesega, kes pika  aja vältel suutis veenda tüdrukut veebikaamera ees pluusi seljast võtma. Tüdruku sõbrad  väitsid, et see oli šantažeering, osad aga väitsid, et tüdruk tegi seda vabatahtlikult. Aasta  hiljem pandi pilt internetti üles ning kiiresti muutus see viraalseks. Amanda langes koheselt  kiusajate ohvriks. Olukorda ei parandanud ka koolivahetus ning 10. oktoobril 2012 lõpetas  Amanda Todd oma elu enesetapuga (NOBullying, 2014). See on üks väga paljudest  küberkiusamise juhtumitest, mis on surmaga lõppenud ning kummalisel kombel ei pea  inimesed ikka veel seda tõsiseks probleemiks vaid väidavad, et küberkiusamist saab lõpetada  lihtsalt arvuti välja lülitamisega. Inimesed aga ei mõista, et sellist juhtumit ei saa lihtsalt välja  lülitada või ära kustutada, see mõjutab inimest kogu tema järgneva elu ning osad lihtsalt ei ole


selle talumiseks piisavalt tugevad. Järjekordne näide, kuidas meie teod teiste inimeste elusid  mõjutada võivad.    Seni oleme selgeks saanud, et internetis ei ole keegi kaitstud. Toon aga esile järgmise  punkti. Kes on  selles süüdi, et meie privaatsust rikutakse? Mingil määral saame selles vaid  iseennast süüdistada. Inimesed on internetiajastu ise loonud ning selle mugavuste kõrval  peame ka arvestama ohtude ning tagajärgedega. Maailm on täis kuritahtlikke inimesi ja enese  ning perekonna kaitseks tuleb ette võtta erinevaid meetodeid. 2014. aastal peaksid inimesed  juba kursis olema virtuaalmaailma võimalike ohtudega. Seega, privaatsus on suhteline. Tihti  sisestavad inimesed enda andmed erinevatele veebilehtedele ega loe kasutustingimusi. Hiljem  avastades, et nende andmed on kusagil tundmatul veebilehel, arvavad nad, et nende õigusi  ning privaatsust on rikutud. Nii see aga ei ole. Sellise juhtumi puhul on inimene ise süüdi, et  ei lugenud hoolikalt läbi kasutustingimusi (Tuisk, M. 2014). Teisalt vaadates on see kui  eetikakoodeksi rikkumine. Kasutustingimusi pannakse absoluutselt igale saidile meeletult  ning pika jutuna. Usun, et see on justkui mõeldud nii, et inimene ei viidaks aega selle  lugemise peale ning nõustuks pimesi kasvõi oma hinge maha müüma. Ükskõik, kuidas seda  vaadata, on privaatsus suhteline ning järjekordselt jääb mulje, et internetimaailmas seda  praktiliselt ei leidugi.     Eraldi küljest vaadatuna, saame meie ise endale oma privaatsustsooni luua. On olemas  kõikvõimalikke viise, kuidas enda andmeid peita. Facebook lubab isikutel valida, milliseid  andmeid nad soovivad avalikult näidata ning milliseid mitte. Oma andmete kuvamine on  inimeste vaba valik ning paljud veebilehed küsivad üle, kas inimene on nõus enda andmete  siirdamisega ühelt saidilt teisele. Laadides üle fotosid, me saame valida, kes neid näevad ja  kas üldse näevad. Ma usun, et 10 aastat tagasi ei võtnud inimesed online-privaatsust nii suure  tõsidusega kui praegu. Me kuuleme ja näeme, milliseid ohte toob kaasa enda andmete  jagamine ning oleme selle tõttu muutunud ettevaatlikumaks. Pew Research Center’s Internet  projekt tegi uuringu, mis näitas, et üle poolte Ameerika teismelistest on alla laadinud  telefonile või tahvlile mingi mobiilirakenduse ning üle poolte neist väldivad teatud rakendusi  privaatsuspoliitika tõttu. 26% teismelistest on desinstalleerinud mingi mobiilirakendue, kui  see on hakanud avaldama soovimatuid andmeid.  Eriti hoolikad on privaatsuse ning andmete  avalikustamise suhtes noored tüdrukud, keelustades näitamast, kus nad hetkel asuvad. Mary  Madden väitis, et teismelised on esirinnas nende hulgas, kes suudavad välja nuputada  privaatsuse käsitlemise keeruka maailma enda telefonides või teistes seadmetes (Guynn, J.  2014). Siit ka vastuväide minu eelnevale tekstile, et noored ei mõista virtuaalmaailma ohtusid 


ning oska vastavalt käituda. Peab tõdema, et ollakse vägagi teadlikud enda tegudest ning  online-keskkonnas valitsevatest ohtudest.     Kokkuvõttes ei saagi ma enda algsele küsimusele ühest vastust, kuna nii privaatsus kui  kaitstuse tunne on suhteline. Tuleb välja, et me oleme internetis kaitstud, kui me seda tahame  ning internetis ümber oskame käia. Kaitstud on need, kes mõistavad virtuaalmaailma  keerdkäike ning tunnetavad nende ohtusid.         


Viited algallikatele 1) Põhiseadus (2012). Paragrahv 26,  Põhiseadus. Kasutatud 18.11.2014 
http://www.pohiseadus.ee/pg-26 2) Privaatsus ja jälgimine, Eetikaveeb. Kasutatud 18.11.2014 http://www.eetika.ee/et/194463 3) NoBullying (2012). The Amanda Todd Story, 21. aprill, NOBullying. Kasutatud 
20.11.2014 http://nobullying.com/amanda-todd-story/ 4) Tuisk, M. (2012). Privaatsus internetis - mis see on ja kuidas seda mõista? Digitark, 19. 
juuli. Kasutatud 20.11.2014 http://www.digitark.ee/privaatsus-internetis-mis-see-on-ja-
kuidas-seda-hinnata/ 5) Guynn, J. (2013). Many teens actually take their online privacy seriously, survey finds. Los
Angeles Times, 22. august. Kasutatud 21.11.2014 
http://articles.latimes.com/2013/aug/22/business/la-fi-tn-report-teens-are-tops-in-protecting-
their-online-privacy-20130821