"Maimu" - iga peatüki kohta kokkuvõte (0)

…………………..
………
„ Maimu “
Referaat
…….. 2011
Karksi
Priiusepäike oli looja läinud, eestlased olid peremehe ameti omal pärismaal kaotanud, uued – võõrad peremehed valitsesid kodumaa pinnal.
Karksi lossimägi on iseenesest juba kui kindluse kohaks loodud. Ta on kui ümmargune kupp, mis ainult ühest küljest kindla maaga on ühendatud. Oru poolt küljest on mägi nii kõrge ja äkiline, et ülestungimine peaaegu võimatu. Sellepärast oli kindlusel ainult ühest küljest vaenlase pealtungimist karta , ja seda oli võimalik sügava kraavi läbi raskeks teha. Aastas 1298 leedulaste valitseja Viiten enese Riia linna kodanikkudega ja peapiiskopi, Johann von Schweriniga ühendas ja Liivimaale ordumaid rüüstama tungis, purustas see sõjavägi kõigepealt Karksi lossi ja kiriku. Alles Neuenburgi all said leedulased lüüa ja aeti Liivimaalt välja.
Karksilastele tõi leedulaste sõjasõit pealegi nii palju head, et Karksi loss 60 aastat varemetesse jäi ja ühtki rüütlit neid tülitamas ei olnud.
Vaheajal katsusid ka Sakala eestlased mässu tõsta, aga asjatult . Katse läks nurja ja mäss rõhuti maha, veel enne, kui vaenutuli lõkkele jaksas lüüa.
Karksi eestlased ka ei maganud, sest nemadki olid eestlaste mässunõust osa võtnud. Nad olid veel enam teinud ja leedulaste poolt lõhutud Karksi lossi, kus juba enne rüütlilossi ehitust nende eneste kindel koht oli seisnud, jälle üles kohendanud. Siin lootsid nemadki, kui Sakala meeste nõu korda läheks, rüütlitele vastu hakata.
Aastal 1357 jõudis karksilaste teadmata ja ootamata tubli salk rüütleid Karksisse, mahajäetud ordu kindlat kohta uuesti üles ehitama.
Parvena tungisid kohkunud eestlased naiste, laste ja loomadega lossi poole. Ta ratsutas juba raudriides, tugevate täkkude seljas põgenejate kannul. Vastu hakkamine oleks asjata olnud.
Karksi lossi uute peremeeste suurem mure oli nüüd kohta äravõitmata kindlaks kantsiks ümber ehitada. Igapäevaga läks asi edasi. Rahvast sunniti seal uue ehituse juures orjama.
Ristitute hulgas oli endise põgenema pääsenud rahvavanema Venda abikaasa Lehte. Teda oli kuni siiamaani vangis peetud. Talle anti ristimisel uus nimi – Katariina.
Kadrina Tulp
Juba esimese suve lõpul pärast sakslaste Karksi jõudmist oli lossi ehitus, mida tulid rutul ja valjul töörahva tagasisundimisel edendati, nii kaugele jõudnud, et alusmüürid pandud ja esimeste tornide jalad juba maapinnast üles kerkisid.
Oli jumalaorjus, kus nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas. Ta ihkas surra ning surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu.
Katariina silmas olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, - müür tema ümber tõusis kaelani, - Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. – Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha. Ta oli nüüd elusalt maetud.
Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, - ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja – oh! Müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavalae, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa; tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.
Rahvasuus on ühe Karksi lossi tornirusule tänapäevani Kadrina Tulp nimeks jäänud. Teatakse öelda, et sinna Kadri nimeline naine olla elusalt müüritud, et ta “kirikuvõtmeid kannaks
Maimu
“Täna on sul kahed kohused. Täna on sul hirmsam võlg tasuda – su rahva viletsus ja su naise surm.” Tugevalt kui raudse pihiga pigistas Kaski sõbra kätt. “ puhka , vanem! Sa oled väsinud. Homme juba mõtled teisiti.”
Aga Venda raputas uskumatult pead. Küll oli, nagu oleks tema silmades tuleleek põlema löönud ja ta vaksa kõrgemaks tõusnud, aga – see oli kõik üürikeseks.
Seal astus perenaine rõõmust hiilgavate silmadega sisse. “Tulge nüüd äiakest vaatama,” kilkas ta.
Tema käte vahel paistis valges vaibas ja kirjutes mähkmetes lapse väikene peakene, nagu koidukarva õienupp.
Ja hellalt nagu oleks oodata võinud, sirutas Venda oma suured käed välja, last perenaise käest vastu võtma. Nagu õrnemat asja, mis igal hellemal puutumisel karki võiks minna, hoidis ta teda ja tõstis oma suu lähedale, ilma et oma suure habemega last oleks suudelda julgenud .
Vanapagan
Rahvasuus hüütakse koobast Mägiste põrgukauaks ja räägitakse, et selles ennevanast vanapagan elanud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides jumalasõna laulusid hakanud laulma, ei ole vanapagan seda pahandust enam välja suutnud kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!“ Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinud kui enne.
Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elab vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob. Aegamööda sai Mägiste mets lossielanikkude meelest veelgi kardetavamaks. Ühed ütlesid, seal elab vanapagan, teised jälle, seal elab hirmus nõid. Ebausk ja hirm nõiduse ees oli suur, - nõnda ei olnud Vendal midagi karta. –
Maimu sirgus aasta-aastalt pikemaks ja pikemaks, ilma et ta kellegi muu omavanusega kokku oleks puutunud, kui ainult oma piimavenna, Kaski poja Jutikuga. Temaga oli ta sagedasti mänginud ja nad armastasid teineteist kui õde ja vend.
Munk
Muudatust – kui ka väikest – tõi lossi elanikkude hulka uus liige, noor munk Bernhard . See li ühe vangi sattunud endise eesti vanema poeg, kes aga vangipõlves oli üles kasvanud, juba poisikesena kloostri oli antud ja seal oma endisest usust, kellest ja kommetest täitsa oli võõrutanud ja mungaks tehtud. Ta oli pika sirge kasvuga, sügavate mustade silmadega, kust imeline läige kees . Lossi elu paistis talle jõle, ordurüütlite ja pappide priiskamine oli temale läila, kuid tema meeleparanduse-jutlused kukkusid kui kivile ; naer oli neile vastuseks .
Näkk
Uus järv ei olnud veel kuigi vana, kui selle kohta juba rahvasuus jutt tekkis: järves elab näkk. Mitugi eestlast, isegi rüütlid ütlesid järve kaldal mõnikord ülikena võõrast neidu näinud lahtiste kullakarva juustega kas ujuvat või kaldal istuvat ja laulvat, kuid iga elava hinge liginemisel kui vits vette kaduvat. See ei võinud muu olla kui näkk, kes sakslaste usu järgi oma haleda ja ilusa lauluga inimesi hukatusse meelitavat. Eeslaste usk ütles niisamuti vete sügavustes veejumalaid, vete-ema, Ahtit ja Vellamo neitsit elavat.
Munk Bernhard juhtus temaga kokku ning sai aru, et see ei olnudki näkk, vaid inimene. Näkk küll kartis teda algul, kuid hiljem ta siiski harjus ära ja sai aru, et mungas pole ohtu.
Neitsi oli oma endise mänguseltsilise Jutiku unustanud. Ka tema südames hõõgus tundmus , nii õrn ja magus, aga – ta ei teadnud selle tundmuse nime.
Põllemägi
Sügis oli jõudnud ning Maimu ei leidnud enam oma isa koopa ees ootamas, vaid selle asemel oli ta raskes palavikus. Mitu nädalat oli Venda oma jõu ja söögiisu kadumise üle kaevanud. Nii oligi tulnud vanema aeg lahkuda sealt ilmas. Ta lasi Maimul kutsuda kutse saajad ning sai öelda ka oma viimased sõnad, et Kaski saaks vanemakohused endale ning et ta kannaks hoolt ka tema lapse eest.
Vastu Mägiste koobast, üle oru teisel kaldal, seisab küngas, kõrge ja ümmargune. Siin seisab hunnikus hulk suuri kive, kuna neid ümbruses mitte liialt pole leida. Kivid on inimeste käte läbi siia kokku veeretatud. Rahvas hüüab mäge Põllemäeks, ja kivilademiku kohta käib järgmine muinasjutt: vanapagan tahtnud Põllemäelt kuni Mägiste põrguhauani kivisilda üle oru ehitada. Kui ta esimese põlletäie kividega Põllemäele jõudnud, laulnud kukk ja vanapaganal kukkunud hirmuga kivid põlle seest maha ning sild jäänud ehitamata. – Nõnda rahvajutt , mis küll mõne muu kohajutu järgi on sündinud. Tõepoolest on kiviladem vist mõni muistne matusekoht, nagu neid siin ja seal leida.
Eeden all maa
Bernhard ootas iga päev neidu, kuid ta ei tulnud. Munk oli kurb.
Maimu oli peale isa surma meeleheitel koopasse jäänud. Kaski ja tema perenaise palved, kes valmis olid temale oma majas asupaika andma, ei olnud teda sealt meelitada suutnud. Tütarlaps ei raatsinud lahkuda paigast , mis tema meelest isa mälestuse läbi pühendatud ja kus ta oma lapse- ja nooruspõlve päevad oli elanud.
Maimu ruttas üle oru – Põllemäele. Isa tuhariismete ette, mida kivikangur varjas, heitis ta kummuli maha ja hüüdis: „Isa, kuule mind! Ma küsin sinult: oled sa rahul sellega, mis su tütar teinud ja teha tahab? Anna mulle märki! Valgustage minu vaimu, oh jumalad, et ma oma isa vastust mõistaksin!“ Ja põlvitades jäi neiu vaga südamega ootama.
Näe, mis liblendas üle kivikangru õhus, kui väike valge täpikene, kui elab õis? Lähemale ja lähemale lendas see, - valge liblikas , hiline sügisene laps, laskis enese silmapilguks Maimu käele ja liblendas siis jälle ära.
„Ma tänan sind isa, ma tänan teid, jumalad, et teie mu palvet kuulsite ja mulle rahumärgi andsite!“ Hüüdis neitsi.
Kokkuräägitud ajal ja kohal said peid ja mõrsja metsas kokku. Nende silmad hiilgasid, nende südamed tuksusid, nad teadsid, et neid nüüd miski enam ei lahutanud. Nende tee viis koopasse.
Eeden all maa – kust võtab jutukirjutaja keelt ja mõtteid, et seda Eedenit kujutada, mis kaks noor inimest enestele on valmistanud? Ta vaikib parem.
Annemäel
Kolmandal päeval peale Kaski koopas käimist, hommiku puhtel, koputati raskel rusikal koopa ukse pihta ja äratati mees ja naine üles. Tundmata mees seisis lävel ja kuulutas tõsiselt näol ning käskival häälel: „Rahva nimel, sina endine munk Bernhard ja sina endise vanema Venda tütar Maimu: vanem on käskinud ja vanem kutsub teid avaliku kohtu ette. Olete teie aga kangekaelsed ja tõrgute käsu vastu, siis leiab teis rahva käsi. – Käskjalg on rääkinud.“
Maimu ja Bernhard viidi Annemäele rahva ette. Kõik arvasid, et nad on salaja olnud koos ja peaksid olema tegelikult lahus. Nii oli tüli Annemäel ja kõik rääkisid üksteisi vastu.
„Võta see kuiv kepikene kätte ja vannu meile siis ,et kui see, mis sa ütelnud, tõsi ei ole, siis langegu sinu liha kui see mätas ja kuivagu sinu luud kui see kepikene, kui veel vanaisa päike nende peale paistab! Vannu!“
Ja munk tegi, nagu kästud.
Rõõmsalt tungis rahvahulk noorpaari ligi, Kaski oli esimene, kes nende käsi pigistas.
Tõsine vanapagan
Venda surm ja Kaski valimine oli kustumas tule lõkkele õhutanud; rahutud meeled ei jõudnud ennast küllalt varjata. Seda oli kubjas Kurat tähele pannud . Mitte kogemata ei olnud temagi Annemäele juhtunud ja salaja metsavarjus rahva koosolekust osa võtnud. Imeks pannes nägi ta siin juba mitu päeva kadunud preetrit oma noore naise eest kostvat ja kuulis , et preester enam preester olevatki.
Maimu viidi vangitorni, sest seda sõimati nõiaks, kuigi ta ise ei teadnud, mida see nõid tähendab. Teda sunniti tunnistama, et ta on nõid, kuid ta ei öelnud sõnagi. Keegi ei tohitnud teda päästa. Isegi mitte Jutik ei päästnud teda.