Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "ANATOOMIA 17. LOENG". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
gaas, hemoglobiin, gaasivahetus, osarõhk, kapillaarid, hemoglobiini, alveoolides, osarõhkude, veri, oksühemoglobiin, hingamine, arteriaalne, ülikiire, puhtas, diferents, hapnikul, hemoglobiiniga, seotult, astmeks, hbo2, hapnikuvaegus, teadvuseta, halvab, ülikiiresti, osalevaid, mürgistus, kaaliumtsüaniid, mürgitamineVI. HINGAMINE 1. Hingamiselundid  ehitus ja iseärasused lastel. Hingamiselundite hulka kuuluvad ninaõõs, kõri, hingetoru e trahhea, bronhid (jagunevad peenemateks osadeks  bronhioolid, mis lõppevad kopsu alveoolidega, mis on väga õhukese seinaga ja mille seintes paiknevad kopsukapillaarid  nii arteriaalsed kui venoossed kapillaarid, mille kaudu toimub gaasivahetus), kopse ümbritsev kopsukelme e kleura, hermeetiliselt suletud kleura õõs, hingamislihased (roietevahelised lihased, sisemised lihased ja välised lihased ja diafragma  lahutab rindkereõõnt kõhuõõnest), Hingamise abilihased( kõhulihased, õlavarrelihased, trapetslihas). Iseärasused lastel  ninaõõs on kitsas, limaskest on õrn ja veresoonte rikas, kuna imik ei oska läbi suu hingata, siis nohu on temale tõsiseks katsumuseks
A.Vahtramäe 2011 1 Hingamise füsioloogia Hingamise on füsioloogiline protsess, mille käigus organism omastab välisõhust hapnikku ja vabaneb ainevahetuse käigus tekkinud süsihappegaasist. See protsess koosneb põhiliselt kolmest osast: 1. Välimine hingamine See on õhu liikumine piki hingamisteid alveoolidesse ja alveoolidest atmosfääri - ventilatsioon. Siia kuulub ka gaasivahetus alveoolide ja vere vahel  toimub gaaside difusioon. Seega on siin haaratud gaasivahetuse need osad, mis toimuvad hingamisteedes, kopsudes. 2. Gaaside transport S.o. hapniku transport verega kudedesse ja süsihappegaasi transport verega kudedest kopsudesse. 3. Sisemine e. koehingamine s.o. gaasivahetus kudedes kapillaarvere ja kudede vahel - difusioon - ning rakusisene hingamine. Hingamise mehhanism Sissehingamise (inspiirium) mehhanism:
Hingamiselundkond (konspekti koostamisel on kasutatud allpoolnimetatud autorite väljaandeid). Hingamist saab vaadelda organismi ja raku tasandil (rakuhingamine), viimane on käsitletav kui toitainete bioloogiline oksüdatsioon. Hingamine organismi tasandil on gaasivahetus organismi ja väliskeskkonna vahel. See on otsesemalt seotud hingamislihaste tööga ning õhu liikumisega kopsudesse/kopsudest välja. Hingamine saab toimuda hingamiselundite ja vereringeelundkonna koostööna: kopsudes toimub vere rikastumine hapnikuga ja vabanemine CO2-st, teistes kudedes vastupidine protsess. Rakuhingamisel kasutatakse O2 toitainete lagunemissaaduste oksüdatsiooniks, mil vabanev energia salveatatakse ATP (adenosiintrifosfaadi) keemilistesse sidemetesse
rinnak-roidmine pindmik. 2 koda ja 2 vatsakest. Nende vahel koja-vatsakese klappid ja kõõluskeelikud. Enne aorti ja kopsutüve asetsevad poolkuuklappid. Südamesse suubuvad.... paremasse kotta: pärgurge, ülemine ning alumine õõnesveen (keha venoosse vere). Vasakusse kotta: 2paremat+2vasakut kopsuveeni (arteriaalne veri). Südamest lähtuvad... vasakust vatsakesest aort. Paremast vatsakesest kopsutüvi, kust venoosne veri suubub edasti kopsuarteritesse. Südame funktsiooniks on tagada pidev vere ühesuunaline ringlus organismis. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism Südame erutustekke- ja erutusjuhtesüsteemi kuuluvad sinuatriaal ja atrioventrikulaarsõlm, His’I kimp, His’I kimbu mõlemad sääred ja erutusjuhtesüsteemi lõppharudena Purkyne kiud. Erutus tekib südames siinussõlmes, temas endas tekkivate impulsside mõjul (automatism)
erutuse tekkelja levikul;mõjutab rakkumembraanide K ja Na juhtivust, vajalik lihaskontraktsiooni elektromehaanilisel sisestusel, võimaldab transmitteri vabanemist sünapsites, osaleb vere hüübimisel, on ensüümidele aktivaatoriks, sekundaarne virgatsaine rakufunktsioonide juhtimisel. *Fosforhappesoolad(1 g) on asendamatud luukoe moodustamisel ja energiarikaste ühendite sünteesil. Olulised fosfaadid: ATP, cAMP, kreatiinfosfaat, DNA, cGMP. *raud (15 mg- N; 10 mg-M)vaja hemoglobiini ja müoglobiini ja oksüdatsiooniprotsessides osalevate ensüümide ja mõnede valkude sünteesil. Rauda eritatakse vähe, hoitakse ringluses, kasutatakse korduvalt. *Ensüümide koostises olevad: *tsink  vereloomes ja SV, lipiidide ja valkude ainevahetuses ja *koobalt . *iood vajalik kilpnäärme H-de sünteesil. *väikestes kogustes: mangaan, magneesium, vask, fluor,... Maksas peamised funktsioonid vee ja mineraalainete vahetuses: toimimine veedepoona,
renalis c) vv. pulmonales Kopsuväratit läbivad: a) a.pulmonalis b)v.portae c) a.renalis d) vv.pulmonales Maksaväratit läbivad: a) Ureter b) V.portae c) Ductus hepaticus communis d) Ductus cysticus Süstoolsest ja diastoolsest rõhust saame rääkida arterites, näiteks õlavarrearter, unearter 7 Hemoglobiini hapniku küllasust näitab: a) oksühemoglobiini kontsentratsiooni suhet kogu hemoglobiini kontsentratsiooni b) hemoglobiini sisaldust grammides 1 liitris veres c) methemoglobiini suhet kogu hemoglobiini kontsentratsiooni d) hemoglobiini sisaldust milligrammides 1 liitris veres. Vereplasma valkude ülesanneteks on (2p): a) hemoglobiini trantsport b) osalemine organismi happe-leelistasakaalu säilitamisel c) tagada vereplasma viskoossus Vali õige(d) vastus(ed) ja täida lüngad. Tsellulaarset immuunsust tagavad rakud on: a) B-lünfotssüüdid b) T-lünfotsüüdid c)
Paistis silma olemasolevate teadmiste süstematiseerimisega ja taotlusega luua neist terviklik pilt. *ANDREAS VESALIUS (1514  1564)  tegutses Itaalias. On avaldanud "7 raamatut inimkeha ehitusest". Lahkas inimeste laipu. WILLIAM HARVEY (1578  1637)  avaldas 1608 "Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel", 1628 avastas vereringe. Kasutas eksperimentaalmeetodeid. MARCELLO MALPIGHI (1628  1694) Itaaliast. Edendas mikroskoopilist anatoomiat. Avastas kapillaarid, 1660 tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569  1660)  prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831  1894)  formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810  1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet.
lõpposas. Sisemise teguri puudus tekitab raske kehvveresuse. Soolhappe teke kattekudedes  üks teooria HCl tekkest maonäärmete katterakkudes. Verest siirdub katterakkudesse vett, mis rakus oleva ensüüm karboanhüdraasi toimel liitub süsinikdioksiidiga. Tekkinud süsihape dissotseerub. Vesinikioonid ning vereringest pärit kloriidioonid kanduvad rakusisestesse viimajuhadesse. Maomahl muutub sel teel tekkiva HCl toimel tugevalt happeliseks. Mao seinas tsirkuleeriv venoosne veri on seega aluseline, eriti pärast söömist, sest vereringest katterakkudesse sattunud kloriidioonid asenduvad vastupidises suunas liikuvate vesinikkarbonaatioonidega. Pepsinogeen ja pepsiin. Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos. Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen. Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks.
lõpposas. Sisemise teguri puudus tekitab raske kehvveresuse. Soolhappe teke kattekudedes  üks teooria HCl tekkest maonäärmete katterakkudes. Verest siirdub katterakkudesse vett, mis rakus oleva ensüüm karboanhüdraasi toimel liitub süsinikdioksiidiga. Tekkinud süsihape dissotseerub. Vesinikioonid ning vereringest pärit kloriidioonid kanduvad rakusisestesse viimajuhadesse. Maomahl muutub sel teel tekkiva HCl toimel tugevalt happeliseks. Mao seinas tsirkuleeriv venoosne veri on seega aluseline, eriti pärast söömist, sest vereringest katterakkudesse sattunud kloriidioonid asenduvad vastupidises suunas liikuvate vesinikkarbonaatioonidega. Pepsinogeen ja pepsiin. Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos. Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen. Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks.
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised  temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised  hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised  osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed  ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
Südant katab kolm kihti – endokard, müokard, epikard. Müokard on vatsakestes kolme-, kodades kahekihiline.  Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel.  Südame põhifunktsiooniks on vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Süda talitleb pumbana, mis vere kehas ringlema paneb. Suur ja väike vereringe. Südame verevarustus - Südant ennast varustavad verega vasak ja parem pärgarter, mis lähtuvad harudena aordi algusest. Venoosne veri kogutakse tagasi südameveenidesse, südameveenid omakorda kogunevad pärgurkesse ja pärgurge suubub südame paremasse kotta. Ülesandeks on varustada verega südame kõiki kudesid ja südamelihast. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Südame erutusjuhtesüsteem on moodustunud spetsialiseerunud südamelihaskiududest, mis tagavad südame automaatsed kokkutõmbed. Paremas kojas paikneb kaks sõlme:
See on peamine organismi energiaga varustav ainevahetusprotsess. Leiab aset mitokondrites. Üle 40% saadud energiast kasutatakse organismis, ülejäänu vabaneb soojusena. Hingamiselundkonna osad: nina, kõri, hingetoru ehk trahhea, bronhiaalpuu koos alveoolidega, kopsud, rinnakelme ehk pleura. Hingamiselundeid võib vastavalt talitlusele jagada hingamisteedeks ja pärishingamiselundiks (kopsude alveoolid ehk kopsusombud, neis toimub gaasivahetus õhu ja vere vahel). Kõik teised hingamiselundite süsteemi organid on hingamisteed, mille ülesandeks on sisse- ja väljahingatava õhu juhtimine. Hingamiselundite hulka tuleb arvata ka neel, sest hingamisel läheb õhk ninast kõrisse läbi neelu nina- ja suuosa. Hingamiselundite iseärasuks (suuremal osal) on nende seinte tugev luust või kõhrest skelett, mis ei lase neil kokku langeda. Nad on alati õhuga täidetud. Kõik hingamisteed on seestpoolt vooderdatud virveepiteeliga
moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. 2 Veri. Vere funktsioonid- trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada organismi sattunud võõrkehi ja haigusetekitajaid (antikehade moodustamine),
Esineb ristivöödilisus aktiin ja müosiin paikneb filamentides ja moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. Veri. Vere funktsioonid trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada
närvid, meeleorganid närviimpulsside vahendusel (silm,kõrv) Endokriinsüsteem Kõik koed ja näärmed, mis Reguleerida organismi tööd toodavad hormoone veres ringlevate hormoonide toime vahendusel Kardiovaskulaarne süsteem Veri, süda ja veresooned Varustada rakke hapniku ja toitainetega, tuua süsihappegaas ja jääkained rakust välja, säilitada organismi happe- leelistasakaalu, kaitsta
(glükogeeni) hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. KEHAVEDELIKUD 6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon. Ekstratsellulaarne ja intratsellulaarne vedelik. Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid. Kehavedelikud kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid. Kehavedeliku on päritolult näärmete sekreedid, mis sõltuvalt keemilisest koostisest täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline. Kehavedelikud jagunevad: ekstratsellulaarne(27%) koevedelik, intratsellulaarne, transtsellulaarne(1,5%), plasma, tiheda sidekoe, luu ja rakusisene(33%) vesi. Kokku 60% kehakaalust. Ainete tsirkulatsioon Vedelikuruumise sees – difusioon Vedelikuruumide vahel: Osmoos – ekstratsellulaarse ja intratsellulaarse (ekstratsellulaarne-rakk) vahel põhjustab ormoos läbi rakumembraani
KT I Füsioloogia 1. Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon. Süda on õõnes lihaseline elund, millel on kaks koda ja kaks vatsakest. Südame ülesanne on pumbata verd. Venoosne hapnikuvaene veri juhitakse südamesse, sealt liigub see kopsudesse, kus see annab ära CO2 ja saab O2 ning siis pumpab süda arteriaalset verd kogu kehasse laiali. Sel viisil saavad kõik organid/koed varustatud hapniku ning toitainetega ja samas vabaneda jääkainetest. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Automatism – koe või raku võime erutuda, temas endas tekkivate impulsside mõjul.
koed organeid. Sama funktsiooni täitvad organid moodustavad organsüsteemi ehk elundkonna. 3.Mis on homöostaas? Homöostaas on rakkudele stabiilse keskkonna tagamine. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel. Näiteks kehatemperatuuri homöostaas. Keskkonna temperatuuri tõus(stiimul- saun, trenn vms),aktiveerub hüpotalamuse temperatuuri langetamise keskus, inimese keha temperatuur tõuseb, nahk läheb soojaks(arterioolid laienevad ja kapillaarid täituvad sooja verega ja soojus kandub kehalt ära) ja tekib higistamine(higi näärmed aktiveeruvad). Higi aurab keha pinnalt ja keha temperatur alaneb ja hüpotalamuse termostaat reageerib sellele. 4.Kuidas hoitakse stabiilsena füsioloogilisi parameetreid? Näiteks hüpotalamuses aktiveerub temperatuuri langetamise/tõstmise keskus(kui keha on vastavalt kuum või külm), arterioolid laienevad/ahenevad. Ülekuumenemise vältimiseks peab inimene pidevalt
Vere füsioloogia 1. /seda osa saab raamatust!!/ Veri on sisekeskkonna 1 osa. Verd on täiskasvanul keskeltläbi 5 liitrit ja see koosneb vereplasmast ja vormelementidest. Plasma ja vormelementide suhet nimetatakse hematokritiks. Normaalselt on on plasmat rohkem (55-60%) , vormelemente (45-40%). Vormelemendid ladestuvad 24 h jooksul ise. Plasma jääb peale kollaka vedelikuna. Kui plasma ja vormelementide omavaheline suhe muutub, siis muutub ka vere viskoossus. Vedeliku kaotusel muutub veri vissoossemaks (vere suht. Osa muutb) Plasma suhteline osa võib väheneda ka siis kui vormelemente on mingil põhjusel liiga palju nende sünteesiintensiivsuse tõttu. Seda võib kohata veredopingu korral. EPO- stimuleerib punaste vormelementide liblede teket. EPO kasutamine on füsioloogilisem, kui meessuguhormoonide kasutamine. EPO hädad: 1. Seavad sportlased erinevatesse tingimustesse. Vormelemente saab liiga palju Vere plasma funktsioonid ja koostis:
FÜSIOLOOGIA: Veri 1. Vere funktsioonid 1) Transpordifunktsioon - Veri transpordib hingamisgaase  hapnikku kudedesse ja CO2 kudedest kopsudesse 2) Kaitsefunktsioon - Hüübimisvõime, mis tõkestab verejooksu väikese veresoone sulgemise teel. Homöostaas - Veri hoiab pH taseme organismis normipiires 3) Valgudepoo - Veres olevad valgud on organismile vajadusel kergesti kättesaadavaks valgutagavaraks 2. Verd iseloomustavad omadused 1) Vere maht Täiskasvanud 4,5-5L. Inimesel on verd 6-8% kehakaalust. 2) Hematokriti abil saab vererakkude ja plasma vahekorda 3. Vererakud Punaverelibled Erütrotsüüdid Valgeverelibled Leukotsüüdid Vereliistakud Trombotsüüdid 4
Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol, mille algatab selleks ajaks vatsakestesse jõudnud erutusimpulss. Vatsakeses tõuseb rõhk, mis põhjustab vere liikumist tagasi kodade suunas, atrioventrikulaarklapp sulgub ning takistab seda (sellega kaasneb esimese südametooni teke). Südamelihase jätkuva kokkutõmbe tõttu suureneb rõhk veelgi ning kui rõhk vatsakeses on suurem kui vastavalt aordis/kopsuarteris, avanevad poolkuuklapid ning veri suunatakse edasi järsu tõukega. Et takistada vere tagasivalgumist, sulguvad klapid ning algab vatsakeste diastol (sellega kaasub teise südametooni teke). Kui rõhk vatsakestes muutub väiksemaks kui kodades, avanevad taas atrioventrikulaarklapid ning veri voolab taas kodadest vatsakestesse. 4. Südame löögisagedus e. pulss. Rahuoleku näitajad, muutused kehalisel tööl. Südame normaalseks löögisageduseks peetakse 60-90 korda minutis täiskasvanud inimesel.
ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma
ning kandub südames edasi mööda erilisi lihasrakke. Kõige pealt kontakteeruvad kojad, siis vatsakesed. Erutusjuhtsüsteemi moodustavad siinussõlm, atrioventrikulaarsõlm, Hisi kimp, tema sääred ja lõppharu. Sääred moodustavad Purkinje kiude. 3. Südame tsükkel. Südamelöök jagatakse süstoliks(kokkutõmme) ning diastoliks (lõõgastumine). Südametsükkel algab koja süstoliga, mille käigus koda annab vatsakesele lisa verd (varasem veri on sinna liikunud diastoli käigus). Kodade süstol lõpetab vatsakeste täitumise faasi. Sellele järgneb kodade diastol (mis on oluliselt pikem kodadesüstolist). Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol, mille algatab selleks ajaks vatsakestesse jõudnud erutusimpulss. Vatsakeses tõuseb rõhk, mis põhjustab vere liikumist tagasi kodade suunas, atrioventrikulaarklapp sulgub ning takistab seda (sellega kaasneb esimese südametooni teke). Südamelihase
FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk  5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon  vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat reaktsiooni säilitada põhineb tema puhveromadustel ja erituselundite talitlusel. Puhveromadused  on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Veres on 4 puhversüsteemi: 1. karbonaatpuhversüsteem 2. fosfaatpuhversüsteem 3
ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma
õõnesveenidena paremasse kotta,seal,vereringe madalarõhuga osas,milleks peamiselt venossne süsteem ~60% ringlevast verest. 5. Elastsus e summutusfunktsioon,südamest väljuvad suured arterid(aort,kopsuarter),elastsus tagab vererõhu püsimise ja vere liikumise diastoli ajal. 6. Suntfunktsioon,arterite-veenide vahelised ühendused,kui koepiirkonna verevajadus väheneb,sulguvad prekapilaarsed sfinkterid(sulgurlihas?) ja veri suunatakse ilma kapilaare läbimata veenidesse. Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev.Kõige kõrgem rõhk aordis,madalaim suurtes õõnesveenides,nende diferents liikumapanevaks rõhuks.Vasaku vatsakese väljutusfaasil aordis ja südama lähedal arterites vererõhk max e süstoolne rõhk 120, diastoli lõpuks aordis min aordi rõhk e diastoolne rõhk 80mmHg. Vererõhk oleneb vereringes olevast vere mahust,vere viskoosussest, südame minutimahust,veresoonte (eriti
kotta,seal,vereringe madalarõhuga osas,milleks peamiselt venossne süsteem ~60% ringlevast verest. 5. Elastsus e summutusfunktsioon,südamest väljuvad suured arterid(aort,kopsuarter),elastsus tagab vererõhu püsimise ja vere liikumise diastoli ajal. 6. Suntfunktsioon,arterite-veenide vahelised ühendused,kui koepiirkonna verevajadus väheneb,sulguvad prekapilaarsed sfinkterid(sulgurlihas?) ja veri suunatakse ilma kapilaare läbimata veenidesse. Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev.Kõige kõrgem rõhk aordis,madalaim suurtes õõnesveenides,nende diferents liikumapanevaks rõhuks.Vasaku vatsakese väljutusfaasil aordis ja südama lähedal arterites vererõhk max e süstoolne rõhk 120, diastoli lõpuks aordis min aordi rõhk e diastoolne rõhk 80mmHg. Vererõhk oleneb vereringes olevast vere mahust,vere viskoosussest, südame
8. Ülevaade vererakkude talitlusest. Punalibled – nende füsioloogiline roll. Valgeliblede jaotus ja nende füsioloogiline roll. Vereliistakute füsioloogiline roll. Hüpertoonik – vesi välja 22 Isotooniline – vesi sisse ja välja – norm Hüpotooniline – vesi sisse Kliiniline näide : sirprakkuline aneemia - autosoomne retsessivne haigus, mida põhjustab hemoglobiin beeta valgus punkt mutatsioon (SNP). Geen asub11 kromosoomi lühikese õla (p) 15.5 regioonis. Hemoglobiin beeta valk on 146 ah pikk ja molekulaarkaal on ~15,867 Da. SRA puhul asendab HBB valgu kuuendas positsioonis hüdrofoobne valiin hüdrofiiliset glutamiinhapet • Seda tingib SNP, mille puhul kuuenda koodoni keskel T asendab A • SNP muudab GAG koodoni (kodeerib Glu) GTG koodoniks (kodeerib Val) Leukotsütaarne valem ehk leukogramm A. Granulotsüüdid
Isegi kui organism ei söö, joo tekib metaboolset vet ja kaotab väga palju vett (lisaks veele ka elektrolüüdid). Väljund – väljahingatav veeaur, piim (lehm), uriin, väljaheide, higi. Aurustumine hingamisteedest ja keha pinnalt on vältimatu. Dehüdratatsioon – kui veekaotus ületab kehasse lisanduva vee. 10% vee kaotust kehamassist on eluohtlik (va kaamlid). Samal ajal kaotab keha neerude töö tulemusena ka elektrolüüte. Organismi sisekeskkond – koevedelik, lümf, veri – võimaldab KK tingimusi hoida stabiilselt üksikutele rakkudele optimaalsel tasemel (sisekeskkonna homöostaas). 2. Veri. 2.1. Mõiste ja koostis. Veri - vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis ringleb kinnises soonestikus. Koosneb vereplasma ja vormelemendid – erütrotsüüdid (punalibled), leukotsüüdid (valgelibled), trombotsüüdid (vereliistakud). 2.2. Hematokrit : mõiste, määramine, füsioloogiline tähtsus.
3.2. Tugikoed Siia koerühma kuuluvad väga erineva ehituse ja talitlusega koed. Nende ülesandeks on moodustada erinevatele elunditele tugistruktuure. Tugikoed: - sidekude - rasvkude - luukude - kõhrkude Kõige suurem erinevus tüüpide vahel on seotud eelkõige rakuvaheainega. Sidekoed moodustavad elundite ja nende osade vahel nö. täidiseid, ümbriseid ja kihte, sidudes nad ühtseteks tervikuteks. Sidekudede alla kuulub ka põhimõtteliselt veri ja lümf, aga seda vaatleme edaspidi. Sidekudede rakuvaheaine on pehme koostisega ja kiududerikas. Rakke on vähe ja need asetsevad laialipaisatult. Trauma puhul tekkivate haavade paranemisel täitub haav kõigepealt sidekoega ja on võimalik, et kahjustunud kohale jääbki sidekoeline arm. 13 Rasvkoes on palju rakke ja vähe rakuvaheainet. Rasvarakkudesse koguneb rasvatilgakesi.
Lümf on koostiselt sarnane vereplasmale, keskmine valgusisaldus 10...20 g/l on aga vereplasma omast tunduvalt madalam. Mineraalainete sisaldus on enam-vähem sama kui vereplasmaski. Erinevatest piirkondadest pärit oleval lümfil võib olla väga erinev koostis. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valku ja seedetraktist soolehattude lümfikapillaaridesse imendunud lipiide. Ööpäevas tekib lümfi umbes 2 liitrit. Inimese kehamassist moodustab veri 6...8%, seega on 70 kg kaaluva täiskasvanud inimese organismis ligikaudu 5 liitrit verd. Veri koosneb vereplasmast ja verelibledest ehk hemotsüütidest. Vereplasmas on 90...91% vett, 6,5...8% valku (valkusid on 65...80 g/l, neid jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks, viimaste hulgas on ka fibrinogeeni) ja ligikaudu 2% madalmolekulaarseid aineid (Na+, K+, Ca+, Mg+, Cl-, HCO3-, HPO4-, HSO4-). Vereplasma on selge
polüküllastamata rasvhapete kasuks oma toidusedelis. KARDRIDOVASKULAARNE SÜSTEEM Süda kardia kr, cor ld. Soon vas Id (vascularis soone-) - Poolkuuklapid - Aordiklapp - Kopsutüveklapp - Kojavatsakesed e aortiventrikulaarklapid e hõlmklapid e puriklapid - Mitraalklapp e vasak kojavatsakeseklapp e bikuspiraalklapp - Trikuspidaalklapp e parem kijavatsakeseklapp PÄRGAARTERI VEREVARUSTUS Vatsakeste süstolis katavad avatud aordiklapi hõlmad sissepääsu pärgarteritesse. Veri pääseb nendesse ainult diastolis, kui klapihõlmad suletud. REFLEKTAARSUS ·Kui südame tsükli kestus on 1...0,85 s, siis kestab absoluutne refraktaarsus umbes 0,20 sekundit. Sellelejärgneb erutuvuse järkjärgulise taastumise e suhtelise refraktaarsuse periood kestusega 0,02...0,05 s, mille jooksul võib uue erutuse esile kutsuda normaalsest tugevamate ärritajatega. Kogu refratkaarsuse periood kestab seega ca 0,25 s.
Inimese füsioloogia kuidas organism funktsioneerib. Täiskasvanud in on 70% vesi organismis. Kudedevahelises, rakkude vahelises koostises. Organismi vesi on vesilahus. Sisekeskkond- veri, lümf, koevedelik. Kindel koostis. Veri on sidekude. Koostis jag kaheks- vererakk, vereplasma. Kindel ül. Vereplasma 55% verest. Koosneb veest, lahustunud toitained. Rasvad lümfi. Vereplasma kaudu trasporditakse veres sinna kus organism neid kõige rohkem vajab. Hormoonid reguleerivad kogu organismi talitlusi ja reguleerivad organismis toimuvat. Trasporditakse erinevaid antikehi, mis tagavad meie organismis immuunsuse. Trasporditakse edasi muid aineid. Verel on 3 ül. 1. trantspordi funkts
annaabi.ee 
