50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 7 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-06-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
7 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mew
Õppematerjali autor
ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8
roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Ladina keelne nimetus Pelobates fuscus Mudakonn Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Ladina keelne nimetus Rana arvalis Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu o
Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede- äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti.
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised
päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70... 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rohukonn, 2011) Rabakonn (Rana arvalis) Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. 19 Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, ka
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid