Loomade sigimiskäitumine (1)

Loomade sigimiskäitumine

Loomade käitumise vastu on loodusteadlased huvi tundnud juba üsna ammu . Aastasadade vältel realiseerus see huvi peamiselt erinevate loomade mitmekesiste käitumisavalduste kirjeldamises. Loomade käitumise seletamisel ja põhjendamisel lähtusid varased looduseuurijad tihti loomade käitumise sarnasusest inimese enda käitumisele, mistõttu loomadele omistati, sageli põhjendamatult, samu tundmusi ja käitumismotiive kui on omased inimestele.
Vaatamata kogu näilisele lihtsusele on paari heitmine üheaegselt väga keerukas nähtus kui ka olulisim tegur, mis kindlustab liigi säilimise. See nõuab samast liigist partnereid , kus mõlemad peavad olema viljakad ja üheaegselt valmis kopuleeruma. Nende tingimuste täitmiseks leidub kõigil liikidel mitmesuguseid tõhusaid vahendeid, et erinevast soost isendeid paarimise ajaks kokku viia. Siia kuuluvad vastavad meeleelundid , vaheldusrikkad paarimismängud või liigiomased käitumisavaldused (Mänd, 1998).
Kevad on armastuse aeg, õnne sünonüüm. Varakevadel mutuva varblaste „hommikused nõupidamised“ lööminguteks: isavarblased ajavad ennast üksteise ees puhevile ning tülitavad ebaviisakalt emaseid. Kaklused sagenevad – lahingut lüüakse iga vähemagi sobiliku pesaehituse nurgakese pärast. Kui korter on soetatud, satub ta veel suuremasse erutusse ja säutsub järelejätmatult emaste tähelepanu äratamiseks. Tuleb ette, et emavarblane lendab lbi kogu küla pesad . Kui ta on korteri valinud pannakse talle peale kõik linnuabielu õigused ja kohustused. Kaitseb väga hoolikalt oma pesa. (Starikovitš, 1990).
Hangelinnud ootavad ära emste saabumise. Kui viimased on kohale jõudnud, siis isalinnud kõigepealt tõrjuvad emaseid, suhtuvad neisse vaenulikult (arvati, et ei tunne ära, kes saabus). Kuid mängeldes toimub kõik edasi – ta ajab saba ja tiivad laiali, demonstreerides oma toredat musta-valgekirjut sulestikku. Seejärel pöördub ta emase juurde tagasi sageli uuesti ähvardades, jookseb siis aga jällegi saba ja tiibu laitutades mnema. ( Tinbergen , 1984).
Üsna harva juhtub, et emasloomad etendavad paarimismängus juhtivat osa ja et peamiselt neist sõltub seksuaalkäitumise edukas tulemus. Niisuguse ebatüüpilise käitumise erilaadseks näiteks on jaanalindude paarimismäng, kus isased on pigem kositavad kui kosijad ja seda vaatamata asjaolule, et nende sulestik on tunduvalt toretsevam – fakt, mis üldiselt viitab seksuaalsele agressiivsusele (Tinbergen, 1978).
Kuigi emased käituvad isastest vähem dramaatiliselt, on neil paaritumismängus väga oluline osa. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole nad isaste ihade passiivseks objektiks , vaid on loomuldasa ettevaatlikud ja teevad väga selget vahet, kellega paarituda. Nende seisukohast on kõik isased erinevad ja kuna iga emane tahab ainult kõige paremat saadaval olevat isendit oma järglastele isaks, siis võtab ta enesele aega, et vaadata, mida pakutav ka väärt on. Seepärast võib ka öelda, et emased lähevad seksi ostma ja isased peavad klientide peibutamiseks ennast pakkuma nagu elavad reklaamtahvlid ( Sparks , 200).
Mõnikord määrab loomade ümbruskond või elulaad need vahendid, mida isased enda üleskiitmiseks kasutavad. Näiteks linnud , kes elavad tiheda taimkattega paikades (roostikus, metsas jne) või kes on pimedas aktiivsed, kasutavad häälitsusi: hüübid tuututavad nagu udupasunid, roolinnud lasevad järjepanu voolata pikki , kaunikõlaliste stroofide jadasid, kakud huikavad ja öösorrid nurruvad katkematult. Need, kes pakuvad ennast avatud lagendikel, kus on võimalik hõlbsasti kaugele näha, annavad endast sageli märku silmatorkava sulestiku abil.
Enamikul imetajatest on terav haistmine , seepärast kasutatakse vastassugupoole peibutamiseks võrgutavaid lõhnu. Selleks et paarituda, mõned putukad siristavad – teevad omalaadset kraapivat või sirtsuvat häält (nt rohutirtsud ) - , teised aga eritavad paaliliste ligimeelitamiseks tugevat lõhna (nt lendavad paabulinnud kohale kuni 3 kilomeetri kauguselt , hoides suunda partneri lõhnatuti peale, mille ülesandeks on olla vastupandamatu peibutis ning vastassugupoole suguiha ärritaja).
Võrku kuduvate ämblikute isasloomad trummeldavad võrguniitide vastu, seda tajuvad nende partnerid jalgade kaudu. Jaanimardikad vallandavad valgussähvatusi, mõne päevaliblika tiivamustrid peegeldavad ultraviolettkiirgust ja elektrikalad suhtlevad oma elupaikade tumedas läbipaistmatus vees üksteisega, vallandades elektrienergia impulsse. (Sparks, 2001).
Tiigis peetakse naisi kalliks – mõnikord ei lase kavalerid emast embusest lahti. Isased ei kaota isegi pulmade ajal pead: niipea kui emane kudu välja laseb – ta teeb seejuures erilist häält – laseb isane ta otsemaid lahti aga et sõbranna omavoliliselt käest ei libiseks, paisuvad isase eesjala esimesel varbal niinimetatud pulmatüükad. Need karedates mõhnades asuvad erilised näärmed. Nende eritised on bakterisiidsed. Vahel kestavad konnade embused kuni kolm ööpäeva – emane millegipärast venitab kudemisega. Ja isane ootab rakkuskäsi kinni hoides. (Starikovitš, 1990).
Kokkuvõtteks võib öelda, et loomad on väga erinevad. Kõigil on oma isiklik viis sigimiskäitumises. Keegi pole kunagi kellegagi sarnane. Kuna loomariik on väga suur ja lai ei ole võimalik siia kirja panna kogu sigimiskäitumisega seostuvat. Välja sai toodud vaid minule silma jäänud käitumisviisid.
Kasutatud allikad
Mänd, R. (1998). Elukunstnikud. Teejuht käitumise ökoloogiasse. Huma
Sparks, J. (2001). Sugupoolte heitlus loomariigis. Tallinn: Varrak
Starikovitš, S. (1990). Loomaaed läve ees. Tallinn: Valgus
Tinbergen, N. (1978). Loomade käitumine. Tallinn: Valgus
Tinbergen, N. (1984). Uudishimulikud looduseuurijad. Tallinn: Valgus