7 maailmaimet (2)

Parksepa Keskkool

ANNI VÕRO- 6B
7 Maailmaimet
Referaat
Juhendaja :
L .Luik
Parksepa 2006

Püramiidid

Esimeseks vanaaja maailmaimeks peetakse Egiptuse püramiide. Pole veel olnud inimest, kes poleks nende ees hämmastusest tardunud. Üldse on Egiptuses püramiide umbes seitsekümmend, võib olla ka kaheksakümmend. Algul oli neid rohkem, kuid mõned neist neelas kõikehävitav aeg, teised langesid kõrbeliiva ohvriks. Nende täpset arvu on raske määrata. Veel päris hiljuti , 1952.aastal, avastas egiptuse arheoloog Mohammed Zacharia Honeim Sakkaras senitundmatu püramiidi.
Püramiidid kõrguvad sajakilomeetrise ketina Niiluse oru kõrbest eraldaval kaljusel platool Kairost kuni Faijumi oaasini. Nende seas on ka suurim ja kuulsaim - XXVII sajandil e. Kr. elanud vaarao Hufu (kreeka keeles Cheops) püramiid. Cheopsi püramiidi kõrval seisab teine suur püramiid - vaarao Chephreni hauamonument . Egiptuse püramiidide püstitamiseks kulunud kividest oleks võinud ehitada või remontida kõik elumajad, mis hävisid sõdade ajal Euroopas alates kolmekümne aastasest sõjast kuni Teise maailmasõjani, ligi kolmesaja aasta jooksul. Oma Egiptuse-sõjakäigu ajal arvutas Napoleon Bonaparte välja, et kolme Giza püramiidi kividest oleks saanud ehitada ümber terve Prantsusmaa kolme meetri kõrguse ja kolmekümne sentimeetri paksuse müüri.
Philon luges seitsme maailmaime hulka Memphise püramiidid, enamik autoreid püramiidid üldse, väiksem osa Giza püramiidid, aga kõige norivamad peavad imeks ainult Cheopsi Suurt püramiidi. Praegu loetakse vanaaja esimeseks maailmaimeks kolme Giza püramiidi Kairo lähedal.
Püramiidide ehitamine sai alguse soovist kaitsta vaaraode mumifitseeritud kehasid ja väärtuslikke hauapanuseid hävimise ning rüüstamise eest. Seega võib püramiide lugeda lihtsalt iidseteks hauakambriteks. Mis puutub aga püramiidide tekkeloosse, siis söandada sellest jutustada võrdub samaga, kui kirjeldada päikesetõusu või kevade algust, nagu tabavalt märkis Leonard Gotrell oma raamatus "Unustatud vaaraod ".
Esialgu katsid egiptlased haua kiviplaatidega, või müürisid selle kinni. Edaspidi ehitati hauakivi kohale maapealsed ruumid - kujunes mastaba . Nii hakkasid maapealset osa nimetama väljakaevamistel osalenud fellahhid, kuna see meenutas neile koduukse kõrval seisnud istepinki ( araabia keeles mastaba). Selle nimetuse all ongi need haudehitised teaduses tuntud.
Vanimad mastabad pärinevad 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa- alusest kambrist ( hauakamber ja hauapanuste kamber ) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Seepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
Rikaste haudehitised muutusid lõpuks juba templite sarnaseks. Ja kõige vägevama ja rikkama egiptlase - vaarao - hauakambrist sai ka kõige suurejoonelisem ehitis - püramiid.
Esimene samm üleminekul traditsioonilisest mastabast püramiidiks oli Dþoseri astmikpüramiid Sakkaras. Selle ehitise põhjaks on 125 korda 115 meetriste külgedega ristkülik ja ta näeb välja nagu kuus üksteisele asetatud järjest väiksemat mastabat. Praeguseks umbes 4700 aasta vanuse ehitise arhitekt oli legendaarne teaduse ja kirjanduse kaitsja, vaarao esimene minister Imhotep. Dþoseri püramiidi ehitamisel kasutati esmakordselt kiviplokke.
Teine samm oli Honeimi leitud Sehemheti püramiid. Selle ehitamiseks kasutati kohaliku kivimurru halli lubjakivi , millest tahuti samade mõõtudega plokid, nagu neid tarvitati tema isa Dþoseri haudehitiselgi, kuid konstruktsiooni muudeti. Nagu ka hilisematel püramiididel, oli sellel ruudukujuline alus (120 korda 120 meetrit) ning hauakamber asus täpselt püramiidi keskpunktis , diagonaalide lõikumiskohal. Ehitus jäi aga pooleli , nähtavasti vaarao ootamatu surma tõttu. Valmis sai ainult esimene aste.
Astmikpüramiide ehitati Egiptuses umbes saja aasta jooksul - kogu 3. dünastia valitsemise ajal. Selle dünastia viimase vaarao Huni püramiid Medumis jäi valitseja surma tõttu pooleli ning selle lõpetas tema järglane, 4. dünastia esimene vaarao Snofru . Püramiid on tublisti kannatada saanud, kuigi esialgu oli selle kõrgus ligi 118 meetrit ning ehitusel tarvitati juba palju suuremaid kiviplokke kui Dþoseri püramiidi juures. Nende ülesvinnamiseks tuli rajada vastavad muldkehad (kallakteed), millede jäänuseid on püramiidi juurest ka leitud ja sellega kinnitatud Diodorose ammuse teate õigsust, et tolleaegsed ehitajad toimetasid kiviplaadid üles muldkehade abil, kuna nad muid seadmeid ei tundnud .
Snofru lasi ehitada veel kaks püramiidi praeguse Dahðuri lähedale. Esimest neist, nn. murdpüramiidi, nimetatakse ka "valgeks" püramiidiks. Umbes poole kõrguseni tõusevad ehitise seinad 50º 41' nurga all, siis aga muudavad kallakut ja suunduvad tipuni 42º 59' kaldenurgaga. Ligi kaks kilomeetrit " valgest " põhja poole asub " roosa " püramiid, mis on esimene säilinud tõeline püramiid ja millega lõpeb ka püramiidi arhitektooniline evolutsioon . Siitpeale on kõigil püramiididel korrapärane geomeetriline kuju. Rohkem kui 100 meetri kõrgune Snofru "roosa" püramiid on kõigi püramiidide, sealhulgas ka Giza püramiidide esiisa.
Esimesed üksikasjalikumad teated püramiididest pärinevad kreeka ajaloolaselt Herodotoselt, kes külastas Egiptust V sajandil e. Kr. Kõik preestritelt kuuldu pani ta kirja oma "Ajaloo" teises raamatus. Herodotose teateid on nüüd kinnitanud ka tänapäeva teadlased.
Zeusi kuju
Poleponnose poolsaare lääneosas, Olümpia pühal maal, asus neljas maailmaime - kreeka silmapaistvaima skulptori Pheidiase loodud Zeusi kuju. See on ainus maailmaime, mille autor oli üks inimene.
Zeusi hiigelkuju kõrgus Zeusi templi peasaalis, olles elusuurusest seitse korda suurem. Kuju välimusest teame ainult ühe Elises välja antud mündi ja Pausaniase mitte kuigi põhjaliku kirjelduse järgi. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli range ja heatahtlik, pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha . Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind - kotkas. "Ka jumala sandaalid on kullast, samuti rüü, mis figuuride ja lilledega, nimelt liiliatega inkrusteeritud on," märkis Pausanias.
Vaatajat hämmastas kõigepealt kuju suurus. Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmeil oli kuju 12,5 meetrit kõrge. Osa antiikautoreid kinnitab seda, osa vähendab mõõte, kuid kõige tagasihoidlikumate andmete järgi oli skulptuuri kõrgus ilma aluseta vähemalt 9 meetrit. Strabonile näis tempel selle võimsa figuuri jaoks liiga väike. Kuju oli "nii suur, et kuigi tempel oli küllaltki avar, tundus, et kunstnik rikkus mõõtude kooskõla, sest ta kujutas Zeusi istumas, pea peaaegu lage puudutamas, seetõttu tekkis mulje, et kui Zeus püsti tõuseb, siis tungib ta pea läbi katuse."
Teiseks hämmastas kõiki kullast ja elevandiluust valmistatud kuju hind. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta kätel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Polnud juhus, et kõik, kel seda Pheidiase meistritööd näha õnnestus, kinnitasid, et nende ees polnud mitte jumala kujutis, vaid jumal ise. Kullast ja elevandiluust oli valmistatud ka Zeusi troon , mille kõrget leeni, kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ning jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt. Trooni alumised küljed kaunistas maaildega Pheidiase vennapoeg kunstnik Panainos.
Pheidiasele valmistas palju muret kuju valgustamine. Kuna kreeka templitel puudusid aknad ja valgus pääses sisse ainult ukse kaudu, siis oli lae alla ulatuva Zeusi pea varjus . Pärast pikki mõtisklusi ja katsetusi õnnestus Pheidiasel probleem teravmeelselt lahendada. Põrand kuju ees kaeti tumesinise eleusise kiviga ja sellest raiuti nelinurkne süvend. Sinna valati oliivõlil baseeruv segu, mis kaitses kuju vandlist osasid niiskuse eest. Seejuures langes siledalt õlipinnalt peegeldunud valgus figuuri peale ja õlgadele. Palverändureile näis, et Zeus ise kiirgab jumalikku valgust.
Usaldusväärset koopiat Zeusi kujust ei ole. Originaalilähedased peaksid aga olema keiser Hadrianuse ajal Elises vermitud müntidel leiduvad Zeusi kujutised. Mündil kujutatud jumala õlipuupärjaga kaetud lokkis juuksed langevad kuklale, paljastades kõrva. Kõrge ja lai laup ning tihedad kulmud meenutavad jumalate ja inimeste valitsejat, samal ajal kui näo alaosa ja suu viitavad rahu ja maheduse jumalale, nagu märkis Dion Chrysostomos.
Artemise tempel
Antiikaja tähtsamaid kaubalinnu Efesos asus Kaaria rannikul Väike-Aasias. Linna asutasid XII sajandi lõpus e. Kr. joonialased, keda peetakse kreeka hõimudest vanimaks. Kreeka pärimuse kohaselt maabus varsti pärast Trooja sõda Väike- Aasia rannikul viimase Ateena kuninga Kodrose poeg Androklos ja rajas sinna linna, kindluse ja templi. Arheoloogid tegid kindlaks, et XI sajandil e. Kr. oli sellel kohal tõepoolest kreeka linn.
Peale Efesose rajasid kreeklased nendel kaugetel aegadel Väike-Aasia rannikule veel mitmeid linnu, nagu Mileetos (linna olevat asutanud Androklose vend Neilos), Halikarnassos, Knidos ja aastal 1000 e. Kr. Smürna (praegune Ismir).
Arheoloogiliste ja ajalooliste andmete alusel oli Efesos juba VIII - VII sajandil e. Kr. tuntud linn, seistes koos Mileetose ja Halikarnassosega kogu kreeka maailma poliitilise ja majandusliku elu eesotsas.
VII sajandi keskel e. Kr. kukutati viimane Efesose kuningas ja võimule pääses türannia, mis oli vahevorm võimu üleminekul aristokraatialt demokraatiale.
Türannia ajal muutus Efesos veelgi suuremaks ja uhkemaks. Kiirevoolulise Kaystrose, varjulise Pionose ja järsunõlvalise Koressose (tänapäeval Bülbül-dag - Ööbikumäed) vahelises kolmnurgas asetsesid laiad tänavad ja ilusad majad. Põhjamüüris olevast Koressose väravast algas peatänav, mis suundus lõuna poole. paremat kätt jäi linna keskel asuv viiesaja meetri laiune ja seitsmesaja viiekümne meetri pikkune meresadam, vasemale saja meetri kõrgune Pionose mägi, millel valendasid jõukate kodanike villad . Edasi möödus peatänav suurepäraste skulptuuridega ehitud staadionist, kuni jõudis kakskümmend viis tuhat pealtvaatajat mahutava teatrini.Siit, risti peatänavaga, viis nöörsirgelt sadamasse poole kilomeetri pikkune ja kümne meetri laiune Efesose kõige luksuslikum tänav. see paraadtänav oli mõlemalt küljelt palistatud marmorsammaskäiguga, tänava otstes aga kõrgusid monumentaalsed väravad. Linna peaväjlak oli sillutatud marmoriga, ei puudunud ka imehea akustikaga odeion (kontserdihoone). Arhitektuurikunsti tipp oli aga jumalanna Artemise tempel.
Efesos oli tugev ja hästikindluststud linn ning tõrjus esialgu suurema vaevata barbaarsete naabrite kallaletungid, kuni väravate taha ilmus Lüüdia kuningas Kroisos (Kröösus). See juhutus umbes 560. aastal e. Kr., päris Kroisose valitsemisaja alguses. Linna haaras paanika: näis, et hiigelarmeele on võimatu vastu panna. Türann Pindaros leidis siiski väljapääsu: ta lasi linnaväravatest Artemise templini vedada seitsme kilomeetri pikkuse köie ja kuulutas Efesose puutumatuks "jumalanna territooriumiks". Loomulikult poleks niisugune läbinähtav kavalus suutnud Kroisost peatada, kuid kauplemises vilunud linnaelanikud oskasid ikkagi verevalamist vältida. Nad kuulutasid Kroisose linna ja templi " kaitsjaks ". Kroisos, tolle aja rikkamaid valitsejaid, ületas iseennast ja tegi jumalanna templi kaunistamiseks majesteetliku kingituse. Lüüdlaste formaalsest ülemvalitsusest Efesos ainult võitis, sest ta hakkas nüüd kaubitsema kõigi Lüüdia linnadega, tema territoorium aga kahekordistus.
Pärast Kroisose kaotust Halyse jõel (Delfi oraakel ennustas talle: "Kui ületad Halyse jõe, hukutad suure riigi." Ennustus täituski, kuigi vastupidiselt Kroisose lootustele, et ta purustab Pärsia riigi.) langes Efesos Pärsia ülemvõimu alla, aga efesoslased lõikasid jällegi kasu, sest linn muutus nüüd peavahendajaks Ida ja Lääne vahelises kaubanduses. Efesose kaupmehi rahuldas "barbarite" valitsus enamgi kui vabadus: kartes kaotada tulusid, olid nad vastu Ateena plaanile vabastada Väike-Aasia kreeka linnad. Hiljem, kui pärslased võtsid kaubanduse oma kontrolli alla, puhkes mitu ülestõusu, mis lõppesid siiski tulemuseta .
Antiigi lemmikjumalanna oli Artemis . Roomlased kutsusid teda Dianaks ja tema kultuse keskuseks oli Efesos. Väike-Aasias austati Artemist juba iidsetest aegadest peale. Kreeklastele oli Artemis jahijumalanna ja teda kujutati lühikeses rüüs noore tütarlapsena, nooletupp seljal ja oda käes, saatjaks emahirv ja nümfid. Väike-Aasias sai Artemis tuntuks peamiselt viljakuse, aga ka metsloomade ja meremeeste jumalannana.
Efesose kõrge majanduskil tase tagas ka kõrge kultuuritaseme. Efesoses kõlasid esimest korda Homerose " Iliase " ja "Odüsseia" värsid, seal sündis vanim kreeka eleegiline poeesia , Efesos oli juba enne Ateenat kreeka maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri tähtsaim keskus ja seal pandi alus ka materialistlikule filosoofiale.
Halikarnassose mausoleum
Halikarnassose mausoleum tekkis ühe legendi kohaselt järgmiselt: Mausolos abiellus oma õe Artemisega ja kui kuningas suri, lasi naine oma mehe jaoks ehitada mausoleumi. See mausoleum on Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument. See ehitis oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga  sealjuures ka templiks, kus kuningale pärast surma austust avaldati.
Mausoleumi mõõtmed on vägagi hämmastavad - 66*77*30 meetrit. Alusel seisis 36-st sambast ümbritsetud tempel. Teda kroonis neljahobuserakend.
Teise legendi järgi oli kuningas Mausolos väga õel ja auahne. Oma elu lõpul otsustas ta ehitada endale hauamonumendi, mis pidi jääma mälestuseks tema võimsusest. Ta soovis, et see oleks kõige suurem hauamonument, mida eales nähtud . Jah, see sai tõesti väga suur ja võimas ja sellepärast hakatigi seda Mausolose nime järgi kutsuma mausoleumiks.
Mausoleum püsis sajandeid , kuni lagunes varemeteks. 1581 .aastal hakati sellelt võtma kive kindluse ehitamiseks. Mõned selle ehitise osad, sealhulgas ka triumfivankri ratas, on nüüd Londonis muuseumis hoiul. 
Semiramise rippaiad Babüloni
Kunagi ammu umbes 2600 aastat tagasi abiellus kuningas Nebukadnetsar Amitaga. Kuumas ja
puudevaeses Babülonis Amita nukrutses ja igatses tagasi varjurikkaid metsi. Babüloonia
kuningas soovis oma armastatud naisele luua samasugune maastik nagu Amita kodumaal. Nii
valmisidki rippaiad. Seal kasvas palju haruldasi puid, lilli ja teisi taimi.
On leitud keldrivõlv, mille sees asus nendel aegadel ennekuulmatu vesivarustuse
süsteem.
Tänapäeva mõiste järgi olid need kahtlemata väga toredad aiad hoone katusel,
tolleaegse tehnika ime, kuid mitte rohkem.
Rhodose koloss
Rhodose saar asub Väike-Aasia edelaranniku lähedal. Umbes 1200 aastal
e Kr oli Rhodos tugev ja rikas saareriik, eriti just võimas mereriik, linn ise aga
suur kaubanduskeskus.
Andeka väejuhi Demetriose tähelepanu äratas Rhodose rikkus ja tähtsus, ent tema
sõjakäik oli edutu ning võidu auks otsustati püstidada päikesejumal Heliose
hiigelkuju. Selline austav ülesanne tehti skulptor Charesele. Tema valmistatud Heliose
kuju püstitati Rhodose linna sadamasse ning see läks edaspidi ajalukku kuuenda
maailmaimena Rhodose kolossi nime all. Kolossiks nimetati esialgu raidkujusid, mis olid
üle elusuuruse. Kolossi ehitati 12 aastat. Kuju kõrguseks arvatakse olevat olnud 37
meetrit. Rodoslased ei saanud oma kolossi üle kaua aega uhkust ja rõõmu tunda. Umbes 66 aasta pärast toimunud maavärina tõttu prantsatas kuju maha ja purunes paarist kohast, taastada enam ei suudetud. Tuhande aasta pärast müüdi see vanarauaks ning "üks Edessa juut" viis selle oma 980 kaameli turjal ära.
Pharose tuletorn Aleksandrias

Nüüdseks on peaaegu kõik Aleksandria muistsed ehitised täielikult hävinud.
Aleksandria õpetlaste arvukad leiutised ja avastused tundusid nende kaasaegsetele
imedena. Nende kavandatud oli ka Pharose tuletorn. Arvukate madalike ja veealuste kaljude
tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu
lähenemine sadamale, ehitatigi kuulus tuletorn. Aastal 279 e Kr valmis tuletorn. Majakas
oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite andmeil 100-120 meetri kõrgune. Kolmas
korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv
kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju. Tule valgusjõudu
suurendati liikuvate metallpeeglitega.
Pharose tuletorn oli ka vaatluspunkt ja kindlus. Võib oletada, et koos aluskaljuga
ulatus ta rohkem kui 180 meetrit üle merepinna. Võrdluseks võib tuua mõned andmed:
Euroopa kõrgeim majakas on 59 meetrit, Eesti kõrgeim majakas, Pakri tuletorn on 52,3 meetrit kõrge.
Kasutatud kirjandus
http://www.tmk.edu.ee/~nuku/zeusi_kuju/stoori.ht m
http://test.sc.ee/lefo/eSheets/?lisa=eSheets&m=1&tsykkel=1043&teema=1003085
http://www.tmk.edu.ee/~nuku/pyramiidid/stoori.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/7maaimet.ht m
http://www.tmk.edu.ee/~nuku/rippaiad/stoori.ht m
http://images.google.com/images?q=Halikarnassose%20mausoleum&ie=utf-8&oe=utf-8&client=firefox-a&rls=org.mozilla:en-US:official&sa=N&tab=w i
http://www.tmk.edu.ee/~nuku/rhodose_koloss/pildid/coloss2.jpg