19. sajandi alguse eesti valgustuskirjandus. Juturaamatud (1)

KOOL
18. sajandi II poole – 19. Sajandi I poole eesti valgustuskirjandus . Juturaamatud
Referaat
NIMI
klass
Juhendaja
Tallinn 2010
Sissejuhatus
Euroopa ajalukku on 18. Sajand läinud valgustussajandina. See sajand andis maailmale nii ameeriklaste iseseisvusdeklaratsiooni kui ka prantslaste „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“, millele olid teed sillutanud arvukad suured mõtlejad ja poliitikud . Valgustusajastu mõtlejad rõhutasid mõistuse, mõistusepärase, hariduse ja teaduse tähtsust ning astusid välja vananenud feodaalsete normide vastu. Need suundumused kajastusid ka Eestis. Eesti talupoegade kehva seisundi kohta hakkasid häält tõstma haritud sakslaste ringkonnad , mis nõudsid valitseva ebaõigluse vähendamist ja eestlaste olukorra parandamist. Selliseid seisukohti esitasid Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, publitsist Johann Christoph Petri , publitsist ja kirjanik Garlieb Helwig Merkel jpt. Nad toetasid rahvahariduse edendamist ja aitasid sellele erineval määral kaasa. Näiteks osales Hupel Põltsamaa arsti Ernst Wilde asutatud esimese eestikeelse ajakirja, valgustusliku „Lühhike öppetus…“ väljaandmisel. Ning talurahva tõusva kirjaoskuse tõttu sai areneda ka eesti kirjandus.
18. sajandi II poole – 19. Sajandi I poole eesti valgustuskirjandus ja juturaamatud
18. sajandi teisest poolest – 19. sajandi algusest hakkas eesti­keelse kirjavara hulk aegamööda suurenema. See oli seotud valgustus- ja romantismiideede jõudmisega siinsesse kultuu- riruumi . Haritlased asutasid lugemisringe ja teadus-ühinguid, maarahvale hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud.
Juturaamatute autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased, pastorid ja kooliõpetajad. Ena­masti oli selleaegne eesti kirjandus tõlkeline – talurahvale eestindati ja mugandati teiste maade kirjandusest lihtsa sisuga rahvaraamatuid – ja nõnda kujunes eesti talupoja lugemisvara sisult samasuguseks, nagu see oli Saksamaa talurahval.
18. saj lõpul alanud jutu- ja õpetuseraamatute ilmumine jätkus 19. Saj alguses. Nii ilmus Karja pastori Friedrich Willem von Willmanni raamatu „ Juttud ja teggud“ (esitrükk 1782 ), kolmas trükk 1804. a uue tiitliga „Juttud ja Moistatussed“. Jutukogu 1804. aastal trükitud kolmas väljaanne on Otto Reinhold von Holtzi poolt tallinna keelde pandud ja ümber töötatud. Välja on jäetud kolm Willmanni valmi ja lisatud neli uut juttu . Willmanni raamatu eeskujuks ja allikaks oli Gotthard Friedrich Stenderi lätikeelne raamat „Jaukas Pasakkas un Stahsti“ ( 1766 ), mis omakorda tugines saksa kirjandusele. Kuigi Willmann ise oli pärit Lätist ja ei jõudnud eesti keelt kunagi grammatiliselt päris selgeks õppida, õppis ta tähelepanelikult saaremaalaste kõnepruuki tundma. Algselt sisaldas Willmanni raamat 54 valmi ja 35 juttu, millele lisandusid Anton Thor Helle grammatikast võetud mõistatused ja mesilasepidamise ning loomaravitsemise õpetused. Osa Willmanni jutte sai rahva hulgas niivõrd tuntuks , et neid on hiljem rahvajuttudena üles kirjutatud. Suurt populaarsust põhjustas asjaolu, et teos oli huvitav ja rahvalik.
Keila praosti Otto Reinhold von Holtzi peeti heaks eesti keele tundjaks ja talle usaldati seaduste eesti keelde tõlkimine. Laiemalt tuntud on O. R. von Holtz aga eelkõige oma 1817. a ilmunud ainsa ilukirjandusliku, enam kui 200-leheküljelise teosega „Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse“ ja “Süddame Juhhatamisseks“. Juttude tegevus toimub Eestis, palad on üldiselt sentimentaalsepietistliku põhitooniga ja sisaldavad nõuandeid tervishoiu ja talupidamise alalt, tutvustavad maailma ja loodust ning ühtlasi õigustavad feodaalkorda. Jutus on enam manitsust ja moraali kui sündmustikku. Siiski avaldavad raamatus muljet looduskirjeldused, ainulaadsed tolleaegses eesti ilukirjanduses.
Esimene algupärane eestikeelne juturaamat on, Püha pastori, hilisema Kuressaare kooliringkonna inspektori Johann Wilhem Ludwig von Luce „Sarema Jutto ramat“.
Teos sisaldab 43 lugemispala, mis toetuvad tähelepanekutele Lääne- Saaremaalt . Nendes kirjeldatakse nii pahelisi kui ka eeskujuks olevaid külainimesi. Lisatud on tervishoiu, põlluharimise ja aianduse nõuandeid. Oma jutud on Luce püüdnud võimalikult lihtsalt kirja panna.
Juturaamatute peamiselt keskajast pärit sentimentaalsed süžeed jõudsid eesti lugejani
saksa rahvaraamatute vahendusel, nagu W. Nedatzi 1843. aastal tõlgitud „Griseldis“ ja „Markgraf Walter “, mille algallikaks oli 14. saj lõpust pärineva itaalia kirjaniku Giovanni Boccaccio teose „Dekameroni“ viimane novell . 1850. a B. Gildenmannilt pärinev „Kannatlikko Helena luggu“ on samuti lühendatud tõlge prantsuse algupäraga saksa rahvaraamatust „Die schöne Helene von Konstantinope“l. Saksa rahvaraamatu kaudu jõudsid Eestisse ka inglise kirjaniku D. Defoe 1719. a romaanina ilmunud Robinsoni seiklused, tõlge Pärnu kooliõpetajalt H. G. Lorenzonnilt: 1842. a „Norema Robinsoni ello ja juhtumised ühhe tühja sare peal“.
1840. aastatel läks ilukirjandusliku raamatu tegemine peaaegu täielikult eestlastest autorite -tõlkijate kätte. Kuigi suurem osa ilmunud teostest olid ikka veel mugandatud tõlked saksa rahvaraamatust, ilmus ka kirjanduslukku läinud trükiseid. Faehlmanni ettepanekul tõlkis ja eestipärastas Kreutzwald J. H. D. Zschokke karskusjutustuse „Die Brannteweinpest“, mis ilmus 1840. a pealkirjaga „Wina-katk“. Raamatus kirjeldab Kreutzwald viinajoomise hävitavat mõju rahvaste ja üksikute inimeste suhtes ning soovitab viina täielikku mahajätmist. Kreutzwaldi 1843. a trükivalgust näinud „Sippelgas“ kujutab endast kogumikku nõuandeid lastekasvatuse, majapidamise ja tervishoiu alal ning muid vaimuharivaid jutte ja luuletusi.
Talurahva laiskust, rumalust, vargusi, pettusi ja ennekõike joomist mõistab hukka ka Peter August Friedrich von Mannteuffeli jutustus „Aiawite peergo walgussel“. Lisaks talurahva pahedele räägib raamat ka kahe külanoore armastusest. Nimelt noorte suhted arenevad külaelupiltide taustal, lisaks sellele on elamulikult kujutatud kosje, pulmatseremooniat jm. Inimestel oli raamatu vastu suur huvi ja selleks oli ka põhjust, sest maaelu ja rahvakombestikku kirjeldati väga mitmekülgselt ja huvitavalt.
Noor Johann Voldemar Jannsen alustas oma kirjamehe-karjääri 1845. a saksa keelest tõlgitud vaimulike laulude kogu avaldamisega pealkirja all „Sioni Laulo-Kanne“l. Jannseni koostatud lauluraamatusse olid kogutud saksa pietistlikud viisid, sõnad olid tõlgitud lugejale arusaadavalt ja rahvalikult ning raamat muutus kiiresti väga populaarseks.
Kokkuvõte
18. sajandi II poolel ja 19. sajandi esimesel poolel ilmus kokku üle 800 raamatu. Kogu eestikeelne raamatutoodang ulatus selleks ajaks veidi üle 1200 teose. Tolle aja raamatud on enamjaolt tõlgitud saksa keelest, kuid mida aeg edasi seda rohkem hakkas ilmuma ka Eesti päritoluga juturaamatuid. 18. sajandi II poolel ja ennekõik 19. sajandi I poolel toimus tõsine eesti kirjanduse aktiviseerumine, mis pani ka aluse Eesti ärkamisajale, mis lõppes Eesti Iseseisvumisega 1918dal aastal. Kirjanduse aktiviseerumisele aitas suuresti kaasa siinsete baltisaksa haritlaste töö eestlaste haridus vallas, mis võimaldas kirjanduse suurt levikut ja ka populariseerimist. Nii et suuresti tänu baltisakslastele ja saksa kirjandusele tekkis eesti kirjandus ja ka eesti keele täiustumine, mis aitasid suuresti kaasa iseseisva Eesti riigi loomisel.
Kasutatud kirjandus
Lauri Vahtre , 2004. „Eesti ajalugu“, Tln: Ilo, 334 lk.
http://www.muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/laos.pdf
Luule Epner, 2005. „Vanem eesti kirjandus“, Tln: Koolibri, 135 lk.