"Nana" Emile Zola (8)

Emile Zola
Nana
Romaan algab Pariisis Variete teatris, kus mängitakse esmakordselt Venust. Bordevane, teatri direktor nõuab kindlameelselt, et Varietet kutsutaks litsimajaks. Venuses mängib Bordevane suur leid Nana, kes tekitab inimestes palju jutuainet. Nana on noor ilus üksikema. Ta
ei oska küll laulda ega tantsida, kuid publikule piisab tema vulgaarsest
erootilisusest, rõõmsast meelest ja enesekindlusest. Ta jäi silma kohe pankur Steinerile. Kuid Steiner ei olnud ainuke austaja. Üks austajatest oli 17 aastane George Hugon.
Steiner ostis Nanale maja linnast välja. Nana tahatis puhkust ja läks koos oma poja Louisetiga sinna. Seal samas oli ka Georgi ema maja. Ja nad hakkasid seal kohtuma . Nad armusid teinetesse. Georgi ema oli vastu, et ta Nanaga kohtus aga siiski jätkas George Nana juures käimist. Õhtul mil ta sai kirja teatrist, kus Bordevana soovitas tal puhkust võtta, sai Nanale selgeks, et Georges on liiga noor ja ta tundis sellepärast hingepiina. Ta otsustas pöörduda jälle õigele teele ja võtta omale vanem mees. TSITAAT: Elu tuleb tõsiselt võtta, eks ? Armastus ei vii kuskile.
Järgmisel päeval sõitis ta tagasi linna. Steiner oli nana ammu maha jätnud ja Nanal algas suhe Fontaniga. Alguses oli neil kõik tore ja õnnelik, kuid hiljem hakkas Fontan Nanaga jõhkralt käituma. Nana püüdis igati olla mehele meelejärgi. Tegi kõik, kuidas mees soovis. Nana pidi pöörduma jälle tagasi tänava tööle, et ennast ära toita, sest mees võttis kõik nende ühise raha endale. Tänaval kohtas ta oma vana sõbrannat Satini. Ühel õhtul Satiniga tänval politsei eest põgenedes sai Nana aru et tal on vaja leida uus kavaler . Ohvrik saab krahv Muffat, kelle naine petab teda ajakirjanikuga. Nana läks Bordevana teatrisse, et saada osa tükist "Väikene hertsoginna " . Ta tahtis saada seekord ausa naise osa ja kasutas selleks ära krahv Muffatit, kes oli tema järgi hull. Ta ütles talle, et kui ta saab peaosa siis hakkab ta tema armukeseks. Muffat nägi kurja vaeva Bordevana veenimiseks, kuid lõpuks saigi ta Nanale peaosa. Teatri tükk muidugi põrus. Nana sai omale aga uhke villa, kus krahv hakkas teda külastama. Krahv hellitas teda, tuues talle koguaeg ilusaid ehteid ja asju. Ta võttis ka Satini oma hoole alla. Nanal oli meeste järjekord ukse taga. Teda hakkas külastama krahvi naise isa, George ja Gerogi vend Philippe Hugon. Krahv sattus ühel hommikul Nanale ja Georgile peale. Krahvi tingimus oli aga see, et Nana ei tohi teda petta . Kui ennem suutis Nana veel tagasi ajada siis nüüd ei olnud enam midagi öelda. Mõne päevast mossitamist tuli aga krahv tagasi. Nüüd oli aga Philippe Nana käte vahele langenud ning Philippe tegi naisele isegi abieluettepaneku. Georges, kes nägi seda kõike pealt sooritas enesetapu. Nana nõudis Philippelt raha, kuid Philippe pidi selle saamiseks varastama ning ta pandi vangi. Poiste ema süüdistas selles kõiges Nanat.
TSITAAT: „No ütle, kallis kas see oli siis minu süü! Kui sina oleksid kohtunik kas sa mõistaksid mind süüdi? Ega siis mina Philippe´i vargile ei ässitanud! Ega mina seda vaest väikest enesetapmisele ei õhutanud!...Kogu selles loos olen mina ise see kõige õnnetum. Inimesed teevad minu katuse all lollusi, piinavad mind, kohtlevad mind nagu teab mis suli...“
Nana tegi kõik oma asjad rahaks ning sõitis Kairosse. Möödus mitu kuud, kõik olid juba Nana unustanud, kui äkki leivis kuulujutt, et Nana on venemaal ühe rikka vürsti ära vallutanud. Levisid jutud tema kahe sõrme paksusestest kettidest ja briljantidest. Ühel juulikuu õhtul saabus Nana tagasi, ta läks kohe oma tädi juurde, kelle hoole all oli ta poeg Louiset. Lousiet oli jäänud tuulerõugetesse ning suri paari päeva pärast. Nana oli saanud ka nakkuse ning haigestunud tuulerõugetesse. Tema eest hoolitses Rose Mignon , kes oli Nanad koguaeg vihanud . Nana sureb . Kõik käisid teda veel viimast korda vaatamas ja lahkusid siis. Paljud olid teda näinud viimastkorda etenduses Gate ja mäletasid teda nii :
Kui sikk ta oli kristallkoopa pildis oma ihuga! Ta ei öelnud ainustki sõna, autorid kärpisid ta ainukese repliigi , sest seegi oli liigne. Parem juba üldse mitte midagi, nii on nooblim; et publikul pead segi ajada, oli tal tarvis ennast ainult näitada. Niisugust keha pole enam kellelgi ; õlad missugused ja jalad ja piht ! Kas pole imelik, et ta on nüüd surnud?