Nana E.Zola (0)

ARVUSTUS
Romaan
„ Nana “
Émile Zola
Eesti keelde tõlgitud 1976
Kirjastus: Eesti Raamat
400-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites
Mulle meeldivad klassikalised romaanid , milles on tõusud ja mõõnad, kurbus ja rõõmud. Sellepärast, valisingi E. Zola romaanidest just „ Nana“
Romaani tegevus toimub 1867. aastal Pariisi maailmanäituse ajal ja räägib kergemeelsest naisest, kes tegeleb tänavaprostitutsiooniga ning tema eesmärgiks on jõuda rikaste ja jõukate seltskonda.
Nana Coupeaus on noor ja ilus üksikema, kes oli pärit ühiskonna põhjakihist. Kuid ka tema unistas toredusest ja rikkusest, kahjuks ainukeseks rikkuseks oli tema keha.
Oma ilust oli ta teadlik ja teadis väga hästi, kuidas ilu müüa tänavaprostituudina.
Suure tähele panu saab Nana siis, kui ta esineb Variete teatris, kus tal on tükis “ Blond Venus ” peaosa . Laulda ja näidelda ta ei osanud, esitles laval ainult oma kehavõlusid. Kuid sellest hoolimata võidab ta publiku armastuse ja peale etendust hakkavad Nanat külastama rikkad ja mõjukad mehed.
Jagaksin romaani kolmeks, esimesest osast tooksin välja Nana esinemised Variete teatris, seda oli huvitav lugeda, sest harimatu ja häbematu Nana jõudis kuhugi, algas tema tähelend. Oskus oma ilu kasutada võimuna oli muljetavaldav. Temast oli saamas kõrgklassi lõbunaine, keda kõik ihaldasid ja armastasid.
Ainult natuke raske oli meelde jätta inimeste nimesid, kes sealt läbi käisid.
Huvitav oli tähele panna, et teatrites kui näiteks mängida poolalasti kreeka Venust, või mingit muud mütoloogilist olendit, siis see ei olnud nii paheline ja labane kui lihtsalt alasti naise keha vaatlemine .
Romaani keskosas toimus palju aga juhtus vähe. Kirjeldaksin raamatu keskosa nii, et kui alguses on Nana kui Venus, kes lendas särava tähena kõrgustesse, siis keskosa näitab Nanat naturalistlikul moel, naise kehalt on võetud õrn kehakate ja järgi jäi alasti olek.
Armusuhted erinevate armukestega, kord ta armastas mehi, kord ta vihkas ning süüdistas neid kõigis oma ebaõnnestumistes. Ta tundis rõõmu kui sai mehi alandada ja ärakasutada.
Erutav meesteõgija, kes oli paheline ja julm, tundis mõnu kui mehed tegid tema jaoks kõike.
Tundus, et romaan jutustab Nanast kui majanduslikust ilmingust, ta laastab nii vaimselt kui ka materiaalselt kõiki mehi, kellega tal tegemist oli.
Raamatu kolmanda osa võiks kokkuvõtta sõnadega inimesed on koledad kui nad on surnud.
Kirjanik on valinud Nana jaoks surma mis kahjustab naise ilu.
Venemaalt tagasi tulles avastab Nana, et tema laps on suremas rõugetesse, põetades oma last jääb ka ta ka ise rõugetesse. Kahjuks ta laps sureb kahe päeva pärast ja ta ise jääb väga haigeks .
Ta nägu oli limane ja mädane, vasakust silmast oli säilinud vaid mädane lohk, paremast mustav auk. Kohutav lõpp naisele, kelle ainus vara oli tema ilu.
Mulle tundus, et romaanis oli kaks Nanat, üks oli lihtne tüdruk tänavalt, kes soovis, et teda austataks. Kui ta ei teinud midagi selle heaks, et teda keegi oleks austanud.
Teine Nana oleks nagu olnud armastuse jumalanna, oma äärmuslike ihadega.
Romaan meeldis, see viis mind vaatama aastasse 1867 kus inimestel oli tähtis näidata ennast jõukamatena kui nende tegelik elu seda võimaldas. Ennem olid nad näljas aga riietus pidi olema uhke, kellel olid tütred peres siis neid ehiti üle jõu, kuna oli vaja leida jõukast perest peigmees .
Kirjanik kujutab väga jõuliselt suure linna vastupanematult lagastavat mõju ja näitab millisesse moraalikriisi oli langenud Prantsusmaa.
Soovitan kõigil seda raamatut lugeda, sest E. Zola kirjutab nii nagu asjad olid.
Arvan, et loen kunagi hiljem seda raamatut veelkord .