meeldinud. Väga hea raamat. Tegelased. Härra Wikmann oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledad pöetud harjasjuus ja väiksed punakaspruunid vuntsid. Tal olid rahulolematud midagi nõudvad silmad . Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma kooli õpilastest ja tahtis neile head. Ta teadis väga hästi , et igaüks ei saavuta parimat , aga ta lootis , et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riikliku tegevuse sihiks. Ja ta nõudis , et nad töötaksid kõigest jõust selle sihini jõudmiseks. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi ikkagi
3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riiklikus tegevuseks, endale sihiks
Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale niisugused teod, olgu siis teaduses, spordis, kunstis või riiklikus tegevuseks, endale sihiks
variante ja need näitavad seda, kus ta on olnud. Seega võiks olla kolm perioodi: - lapsepõlv kui vernakulaar moodustub pere ja sõprade mõju all; - noorukiiga, kui vernakulaari normid kalduvad arenema eelmise generatsiooni normidest väljapoole, mõjuriks tihe omavaheline võrgustik; - noorem täiskasvanuiga, kui algab standardiseerumine, vähemalt neis rühmades, kes töötavad keeletundlikes töökohtades. 4. Keel ja aktsent Eraldi tuleb kõnelda aktsendist, kuna väga palju klassikalisi sotsiolingvistilisi uurimusi on tegelikult just aktsentide, st häälduserinevuste uurimused ja teiselt poolt, suurem osa leitud sotsiolektilistest erinevustest on aktsendierinevused. Murrete ajastul on igal murdel oma hääldusviis. Ajapikku tekib keeles tavaliselt üks prestiizne aktsent. Inglise keeles kujunes selleks nt Londoni ümbrus ning Cambridge ja Oxfordi hääldus, mis seostus hariduse, võimu ja mõjuga ühiskonnas. See oli keskajal
annaabi.ee 
