Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Vastsündinu on umbes 80 cm pikk. Kaalub umbes 10kg. Piim, mida pojad ema nisadest (vee all) imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades ja on võimelised jäljendama helisid. Nad võivad jäljendada ka inimese sõnu, kuid nad ei saa sellega eriti hästi hakkama. Mõningad neist on öelnud nt. ("This Is a Trick") ja veel mõningaid ingliskeelseid sõnu. Inimesse suhtuvad nad suhteliselt rahulikult, kui delfiinile midagi ei meeldi, siis hakkab ta hambaid plaksutama. Delfiinid ei ole kunagi inimesi hammustanud. Delfiinide peal on ka ratsutanud lapsi. Kasutatud kirjandus 1. http://delfiin.onepagefree.com/?
,,Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?" (Doris Kareva) Elu on tsükliline, käib lainetena üles-alla, kord läheb kõik hästi, teinekord aga mitte. Tõusu ajal sööstab inimene uljalt vilistades edasi, aga ühel hetkel on haripunkt käes ja edasi saab tulla ainult langus. Mis paneb hetkedel, mil kõik paistab halvasti minevat, üht võitlema ja edasi rühkima, teist aga heituma? Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, ent on see nii? Kindlasti võib mõni negatiivne kogemus olla karastav ja kõigest on võimalik õppida, aga tõsimeeli arvata, et kõik meiega juhtuv halb teeb meid tugevamaks vaevalt.
kesk luhalodu, ümber mil on hanged, kui unes puude rohelised hinged ja vete all veel metsad, niidud, põllud? Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad". Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist õitsemise ja päevasäraga käsikäes. Imelikult astub alla kevad kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, ikka õhus üks ja teine maas, järgi vilistab ja õitseb aas, hakkab kõikjal särama ja sumisema. Üks visnapuulikumaid jooni seoses kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine hoogsalt ja elavalt, matkides linde, vetevulinaid, päikest; mida iganes...:"sulsulin vulin mulin / tuult ruuli huuli kuulin / ... / ää-öö / müü-möö / lii-laa / lii-lüü". Heaks näiteks on ka sõnamänguline "Kolmas kiri Ingile": "See aasta tuleb kevad teisiti, / tiu-tiu
Süvenedes filmi hakkasid lahti hargnema inimsetevahelised suhted ja filmi tõeline traagika. Film algab perepoja naasmisega koju,osatäitjaks andekas näitleja Üllar Saaremets.Temaga on kaasas naine Maimu,keda mängib Piret Rauk.Esimesest hetkest alates on tunda olukorra meeleheidet ja närvilisust.Kojusaabunud poeg leiab eest suletud ukse ja on pettunud, et vanemad tema saabumise tunnistajaks pole.Sümboolne osa on vilel, mis on neil mõlemal naisega.Ta usub kindlalt, et vilistades ilmuvad kohale nii isa, kui ka ema.Vile peale saabubki ema ,kes tervitab oma poega ja miniat, tundes heameelt selle üle, et nad pikemaks ajaks sinna jäävad.Saabuvad isa ja tema tõde Elviira,kes on vaimuhaige ja juba 40 aastat elanud nendega koos. Poeg näitab välja sügavat rahulolematust vanemate ja nende elujärje vastu.Olukord muutub vastuvõetamatuks vanematele ja nad panevad ta aita kinni.Mind üllatas algusehetkedest peale ülim lojaalsus ja toetus Maimu poolt oma mehele
Ei kujutaks teisiti Nipernaadit ettegi kui peategelane ei oleks Tõnu Kark. Nipernaadi oli Nukitsamehe kõrval teine filmi ja raamatu kogemus Eesti kirjanduse tasemel minu jaoks ja usun, et kui peaksin Nipernaadit uuesti vaatama leiaksin ma kindlasti väga palju erinevusi raamatuga kuid üldmulje jääks samaks, heaks. Interneti kommentaar: (Arvamus 27 Jul 2007 Elle Puusaag) Just nüüd, suvel, oleks ju tore Toomas Nipernaadi kombel muretult vilistades ringi uidata, kohata erinevaid inimesi ja fantaasiatiivul lennates muunduda kord parvepoisiks, siis jälle taluperemeheks, madruseks või kelleks tahes. Ühelt poolt näib, et Toomas mõtles vaid oma heaolule ega hoolinud purustatud südametest ja hävinenud lootustest. Aga teda võib vaadelda ka teistmoodi: näiteks Kaljo Kiisa filmi vaatevinklist kui parandamatut ja salapärast romantikut ning ilusate lugude puhujat, kes aitab inimestel unustada muresid
Punamütsike läks läbi metsa oma haigele vanaemale külla, käes korv mille ta emalt sai. Kui ta oli natukene kõndinud, läks tal kõht tühjaks ja ta tahtis midagi süüa. Siis tuli talle meelde korv, mis oli sööki täis. Ta tegi väikese pikniku ja sõi kõik, mis korvis oli ära. Kui ta oli kõik ära söönud, tuli talle meelde, et ta haigele vanaemale pole midagi jäänud. Ta otsustas, et äkki leiab ta vahepeal mingi poe, kust süüa saaks osta. Samal ajal tuli hunt vilistades mööda teed ning ta märkas Punamütsikest. See oli viisakas hunt mitte selline, kes kohe tahtis kedagi ära süüa. Ta läks ja tervitas Punamütsikest ja Punamütsike tervitas vastu. Siis küsis hunt Punamütsikeselt:''Mis sul korvis on ?''. Punamütsike vastas hundile:'' See on saladus, aga kui sa minuga kaasa tuled minu vanaema majja siis ma näitan sulle''. Hunt oli loomulikult nõus, sest ta oli uudishimulik. Nii sammusidki Punamütsike ja hunt kõrvuti. Hundil ei old midagi halba
Ma peaksin selleks enne nägema ka tema muid teoseid, et saaksin leida ühiseid jooni ning siis saaks aru, kas tema mõttemaailm avaldub ka tema teostes. Mulle meeldisid muusikateosed, mis Webber oli kirjutanud. See oli kerge teos – sisu oli lihtsasti arusaadav ning etendust oli väga huvitav jälgida. See ületas minu ootused. Positiivse elamuse jättis mulle ka see, et publik elas kaasa. Õnneks kaasa elamine väljendus plaksutamises, mitte jalgu trampides ning vilistades. Oli näha, et kõigile meeldis „Ooperifantoom” väga. Tegelaste kostüümid olid uhked ning detailirohked. Ooperifantoomi meik oli väga tõetruu ning kaugelt vaadates ei saanud arugi, et tegu oli meigiga. Meigi tegemine pidi võtma aega kaks tundi ning selle maha võtmine kõigest pool tundi. Kõigega oli nähtut väga palju vaeva – nii lavakujunudse, kostüümide, meigi, soengu kui ka häälte ning orkestriga. Tegu oli väga hea muusikaliga ning soovitan seda kõigil vaatama minna
mu meel on võlut kuldsest kevadest (Visnapuu 1993: 47) Võililled! meelest unus päitsik! (Visnapuu 1998: 208) Uut värvi oli võtnud pohlaleht ka sammal oli jälle pesueht, vastsündind niisket rohtu aiast tõin, toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450) Kes sääl leivakandvaks künnab vagu see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510) Ma muretumalt vilistades lähen, ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289) Suur nire väikseid joob ja uusi loob, maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450) ja tilku rammusaid, kui laihtund puult ma puistasin, sain mõne kraesse neist siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd
Selliste hüpete ajal saavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas on kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel soki, seega saab delfiin nad lihtsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsiooni- süsteemi tõhusust. See koondub ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need
3. Lauselühend aluse ja öeldise vahel eraldatakse kahelt poolt komaga. Maarit, hoolsasti harjutades, võib võistluse võita. 4. Iseseisev nimetav ehk verbita lauselühend on peasõnata ning eraldatakse kahelt poolt komaga. Koer, saba sorgus, lonkis mööda tänavat. 5. Erijuhud ja täpsustused, erandlik koma JA, NING, EGA, EHK, VÕI ees 1. Tule siia, võidumees, (üte) ja näita tulemusi! 2. Hr. Ilves, meie president, (lisand) ja peaminister... 3. Tuli rõõmsalt, vilistades oma viisi (lauselühend), ning kohkus mind nähes. 4. Ei ole ta noor, ei ole ta ilus, (mõttepööre) ja mina peaksin teda tahtma. 5. Tammsaare, kes oli juba kuulus kirjanik (kõrvallause), ja Ristikivi, kes tuli alles kirjandusse... 6. Kõik uurimused, tean kindlasti (kiillause), või teaduslikud tööd on oodatud konkursile. 7. Lähme homme, ehk siis ei saja. 8. Tunnista oma süüd, või ma lahkun! 9. Ta tuleb homme, ega sul ei ole selle vastu midagi. 10. Ta vedas sind alt, ja sina ei mõista
(Marie Under) Kevadet armastas ka Visnapuu samuti, kuigi ei oodanud seda aastaaega nii tuliselt kui nais poeet. Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus ,,Kevad" räägib sellest, kuidas kevad lõpuks Eestimaa kohale hiilis. Imelikult astub alla Kevad kellukesi tilistades, Paneb aralt maale ühe talla, Teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, Ikka õhus üks ja siis teine maas, Järgi vilistab ja õitseb aas, Hakkab kõikjal särama ja sumisema. (Henrik Visnapuu) Nagu looduses ikka on järgmine aastaaeg suvi. Päikeserattast unistavad paljud, kuid sellele iseloomulikke luuletusi lõi pigem Under. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil." Poetess kirjutab suvest üsna positiivselt ja ka
Samuti ässitas ta kino äri alustama ja Lätimaale pärdiku järgi minemast. PÄRLIPÜÜDJA Toomas Nipernaadi oli pikk ja kuivatanud, nägu oli päikesest põletanud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta on lapselikult koomiline ja koguni arg, ta suurte silmade üle kasvasid kulmud kui põõsad. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta käib nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed tuules veheldes. Ta käib vilistades ja trallidades. Ütles, et tuleb kaugelt ja rändab niisama ringi ning vahel lõhub ka tööd teha. Ta ei armastanudki nii väga tööd teha, kuid ta käskis ja juhatas sulaseid ning tüdrukuid ja nood jooksid kui koertest puretud. Perenaine oli temasse armunud ning ei osanud Nipernaadit küllalt kiita ja hellitada. Nipernaadi arust peab ainult tema vaeva nägema, teistel on ükspuha mingu kasvõi talu hukka, et kuidas läheb ta minema, kui kõige tähtsam töö jääb tegemata.
Delfiinidel on hästiarenenud kajalokatsioonivõime, mille abil nad leiavad toitu, orienteeruvad vee all. Delfiinid otsivad saaki, saates välja ultrahelisignaale, mida tekitavad õhukottide abil, mis on ninaõõnega ühenduses. Signaalid peegelduvad kaladelt tagasi ja jõuavad kajanana delfiini sisekõrva. Kaja järgi leiabki delfiin kalu üles. KAJALOKATSIOON Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel shoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsioonisüsteemi tõhusust. See
polegi vist nagu teised, Majas neitsi naerukaja, meie karja said nad kust? Naerukajas lapseusk. Nende kõrval kasvult maha, sileduselt jäävad taha Ega's muidu rõõm ei puhke: meie Joonik, meie Must. neitsil armsam oli uhke, silmilt - teab mis, juustelt rusk. Ennäe sarvi! Ennäe lõugu! Noormees tuli vilistades, Küllap head nad piimatõugu! tüdruk naeru tilistades, Udarad ju maani vast..." Peremees noor küsitelles: naeru vastu muigas järv. silmitsedes karjas selles: Kergitasid oma rõõmu, "Kaasas pole karjalast?" tuulutasid elulõõmu, põsel hõiskas verevärv. Lapsehukkaja Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd?
Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus ,,Kevad" räägib samuti sellest, kuidas kevad lõpuks Eesti maadele kohale hiilis. Imelikult astub alla Kevad kellukesi tilistades, Paneb aralt maale ühe talla, Teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, Ikka õhus üks jasiis teine maas, Järgi vilistab ja õitseb aas, Hakkab kõikjal särama ja sumisema. (,,Kevad") Nagu alati, siis järgmine aastaaeg on meil suvi. See kõik mõnusam ja toredam aeg, kui ei pea käima koolis, saab tunda mõnus soojadest ilmadest ja käia ujumas. Suvest unistavad kindlasti
Panin mõlemad käed ühe esimese nurga peale ja vajutasin nii palju kui jaksasin, et näha kui palju auto hüppab. Ning kordasin toimingut mõned korrad. Minu taha oli sellal jäänud seisma keegi jalakäija, kes lõpuks ütles mulle:" Ma arvan, et isegi südame masseerimine ei käivita seda autot." Blondiin ületab vales kohas tänavat. Liikluspolitseinik märkab seda ja kukub vilistama. Blondiin ei tee väljagi, kõnnib oma teed. Pollar jookseb järele, käigu pealt vilistades. Lõpuks jõuab neiuni: "No kas te siis ei kuule, et vilistan?" küsib seadusesilm hingeldades. "Kuulsin küll! Miks ei kuulnud! Kuid kahjuks olen täna õhtul juba kinni!" Seletuskirjast liikluspolitseile. Sõidan mina ilusasti mööda teed. Iga asi ona omal kohal kui äkki hakkasid kõiksugu loomad üle tee tormama. Algul oli kolm põtra, siis viis kitse, siis jänesed, sead, siilid, konnad, telefonipostid ja vaat see viimane, sindrinahk, jäi äkki keset teed seisma.
Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Kajalokasitsioon Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel shoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsioonisüsteemi tõhusust. See fokuseerib ninakäikudes sündivaid
1-2 cm. Toimi niimoodi 15/30 korda, kiirusega 80-100 korda minutis. Ära tõsta oma käsi südamemassaazi tegemise ajal rindkerelt ülesse. Elustamisel võib tekkida selline olukord, kus eduka elustamise tulemusena tekib pulss kuid hingamist veel ei ole. Siis tuleb kunstliku hingamise tegemist jätkata 20-40 korda minutis. Kontrolli koguaeg pulssi. Võõrkeha hingamisteedes Kui väikelaps hakkab vilistades hingama, kõõksuma ja köhima siis on hingamisteedesse sattunud võõrkeha. Siis tuleb ta asetada oma jalgadele kõhuli asendisse, pea allapoole ning kergelt seljale patsutada. Kui õhk ei pääse enam üldse läbi, laps lakkab hingamast ja läheb näost sinakaks, peab haarama lapsel tugevasti vaagnast või reitest ja 4-5 korda tugevate, järskude tõugetega raputama suunaga allapeele. Kui võõrkeha ei õnnestu välja saada, proovi tehes kunstlikku hingamist võõrkeha kopsu puhuda
Siiski ei ole nii lineaarne suhe kõige domineerivama ja teisel kohal oleva isase vahel, kui ülejäänud karjas olevate isendite oma. Karja juhil on esimesena juurdepääs parimatele toidualadele, püherdamise ja suplemise kohtadele, parasiite eemaldavatele lindudele ja muidugi emastele juurdepääs. [] Kommunikatsioon Nad suhtlevad omavahel lõhnade ja häälitsuste abil. Tegemist on väga vokaalsete loomadega nad kasutavad omavahel suhtlemiseks urisemist, vilistades, alarmi andmisel hauguvad, lisaks ka plagistavad, omalaadselt vigisevad. Kuna nad on väga sotsiaalsed loomad, siis nad suhtlevad pidevalt omavahel. Ohu korral hakkavad üldjuhul haukuma kogu kari. Haukumine sarnaneb vägagi koera omale ning seda võib isegi segi vahel ajada. Selle abil üritavad kapibaarad hoiatada teineteist, samas ka hirmutada kiskjat ning anda emastele märku, et poegade ohutust tagada. Poegade ja emade vahel on omad häälitsused väljakujunenud ning
,,Vaatlen poetessi huvitusega. Ah see ongi see sonettide autor, pitside ning sukkade ja sokkide luuletaja, kes on söönud me nooruse kui rooste, kelle värsse õpitakse pähe kui evangeeliumi, kelle laulud on levinud sada epigooni keskkoolidest; keda isegi ametlik arvustus on tunnistanud kui andekat ja omapärast lüürikut ja seadnud eeskujuks teistele poeetidele. Ah see ongi see daam, kelle laulud on saanud meile Taaveti ülemlauluks, mida kanname ette igal juhul ning mida trallitades ja vilistades viidame omi päevi ning öid//--// Kui naine luuletab, siis on see loomulikult tühine koketeni, edevus demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad ada ainult enesest ja enesele. Hääks väiteks sellele on Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, omalõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab naiselikke iseärasusi sajad korrad alla. Ta
4.Klaas leiti katkisena The glass was found broken 5.Ma tahaksin, et seda tehtaks otsekohe I would like it done right away 6.Tõlgituna algaja poolt, ei läinud raamatu müük hästi Having been translated by a beginner, the book did not sell well 7.Kui ilm lubab, alustame homme The weather permitting, we shall start tomorrow 8.Me lasksime oma artikli tõlkida saksa keelde We had our article translated to German 9.Me kõndisime lammutatud majani We walked to the demolished house 10.Ta läks vilistades minema He went away, whistling 11.Kaabu pähe pannud, lahkus ta toast Having put his hat on, he left the room 12.Saanud kaks korda hammustada, ta kartis koeri Having been bitten twice, she was afraid of dogs 13.Ma tunnen tüdrukut, kes tõlgib seda raamatut I know the girl translating this book 14.Raamatu ära tõlkinud, viis ta selle kirjastajale Having translated the book, she took it to the publisher 15.Teda kuuldi klaverit mängimas She was heard playing the piano 16
Kustas ja Kaarel läksidki õue ja panid toigastega piirid paika. Peale paaripäevast seisakut hakati jälle laeva ehitama. Ühel laupäeva lõuna ajal kohtas ta õunaaias Toonit lapsega. Tooni ütles, et ta peaks oma ema juurde tagasi minema, et kellele teda siin Tuisul vaja on. Kustas aga vaidles vastu ja ütles, et kasvõi temal on Toonit vaja. Kustas ütles ka Toonile, et ta pole selline nagu varem (vihjas suhtele Hildega). Siis läks Tooni lapsega tuppa ja Kustas läks vilistades Võrkele ja aitas Leenal saunavett vedada. Simmu ja Peeter viisid võrgud vette ja tagasitulles rääkis saunas Kustas Peetrile, et ta tahab Võrkele uut perenaist võtta. Peeter arvas kohe, et jutt käib Hildest, aga Kustase mõtted olid perenaise kohapealt Hildest kaugel. Kustas mõtles hoopis Tooni peale, kuid ei öelnud seda veel Peetrile. Hommikul nägi Kustas Hildet ja Hilde kurtis, et ta elu on nüüd segi. Kustas suhtus sellesse üsna külmalt ja Hilde lahkus täpselt sama külmalt
Nõnda lipsasid nad hirmsa inimsööja käest minema. Kui Odysseus sattus tuulejumala Aiolose saarele, võeti ta vastu külalislahkelt. Lahkumisel andis Aiolos Odysseusele koti, millesse olid seotud kõik tormised ja ebasoodsad tuuled. Odysseus sõitis Aiolose juurest minema, kui meri oli vaikne. Kuid juhtus nõnda, et Odysseus uinus lähenemisel oma kodumaale Itakale, ja ta kaaslased, kes arvasid, et selles kotis peituvad varandused, päästsid selle valla. Vabanenud tuuled tormasid vilistades vabadusse ja Odysseuse laev aeti uuesti Aiolose saarele. Kuid sel korral keeldus Aiolos Odysseust aitamast ja ta pidi tormisel merel edasi sõitma. Odysseuse järgmiseka huvitavaks seikluseks oli ta kohtumine sireenidega. Sireenid olid pool- naised, pool- linnud. Nende laul oli nõnda kütkestav, et igaüks, kes sõitis mööda saarest, kus nad elasid, randus sellel saarel ega pöördunudki enam tagasi. Ent mitte Joonis 5 Odyseus ja Sireenid
5. Vares vaga linnukene omakasupüüdlike plaanidega pealtnäha vaikne kalk inimene. 6. Varesejalad halb käekiri. 7. Pea nagu varesepesa juuksed sassis. 8. Varesekarva rüü tumehallid riided. q K. Ribenis Varesele valu, harakale haigus, musta linnule muu tõbi! Kivi külge, kännu külge, roisu külge, roika külge! Härgadega tulgu, hobustega mingu, vinn-vänn, väravast välja, hilbates hiire poole, karates kaariku poole, joostes hiiriku poole, vilistades Viljandi poole ja iga nelja tuule poole! Varesest lastekirjanduse kogumikes: 1. Vares ja traktor, Raim Farhadi, Karl-Hanto Selmet, lk. 137. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Vares ja kuu, Kalju Kangur, lk. 181. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 3. Varese vigurid, Helgi Muller, lk. 181. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 4. Varesed ja krants, Mild Kivikild, lk. 178. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 5. Vares, Rein Saluri. Linnud. Tallinn: Eesti Raamat 1981 6
hõõguvaid jalgu lakkus, oli korratult paigutatud mõni pehkinud laud; nähtavasti polnud neid ükski kogenud teener suvatsenud paigale seada, sest muidu poleks nad üksteisega nii ebatavalisi nurki moodustanud. Laudadel särasid mõned veini- ja õllekruusid; kruuside ümber aga olid koondunud joobnud, tulest ja veinist punetavad näod. Uks paksu kõhuga ja üpris lõbusa näoga mees suudles matsudes lopsakat, lihavat lõbutüdrukut. Keegi ebasoldat, nende argoos «tögaja», vabastas vilistades oma vale-haava mähistest ja võttis oma terve ning tugeva põlve ümbert ära tuhat sidet, mida ta hommikul sinna ümber oli mähkinud. Keegi hädine seadis härja vere ja vere-urmarohu abil oma «jumala jalga» homseks korda. Paar lauda edasi jorutas üks maopaistja täielikus palverändaja mundris, oma «Taevakuninganna» kaebelaulu sai-milaulja tooniga ja läbi nina inisemisega. Taamal võttis noor varganägu
kingitüseks,saanud -- ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge. Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal. «Kas näed, Jaanus!» karjus Oodo juba kaugelt, «kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini
lapikesele maale: «Siin,» ütles ta piiblisalmi matkides, «siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.» «Aga neid on neli sinu vastu. Lõpeta! Ma käsin!» «Kui sa käsid, siis on teine asi,» ütles Bicarat. «Kuna sa oled minu ülemus, siis pean ma sõna kuulma.» Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostri-müüri ja pani käed rinnal risti, ise vilistades kardinalistlikku laulukest. Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste poolt. Musketärid tervitasid Bicarafd mõõkadega ja pistsid need siis 63 tuppe. D'Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat' abiga, kes ainukesena oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta. Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja, viies kaasa neli mõõka viiest, sammusid joobununa rõõmust härra de Treville'i maja poole.
annaabi.ee 
