Nipernaadi (0)

Projekt II Kadri Laur
12 B
Toomas Nipernaadi
August Gailit
Raamatust: Teoses tundus Nipernaadi elavat veel kaugemas ja sügavamas ajas kui mulle ettekujutus sellest raamatust alguses oli. Positiivse ja muretu alatooniga raamat kuigi probleemidest ja seiklustest selles romaanis puudust polnud. Väga hea Eestimaa looduse kirjeldus , lugesin seda raamatut Tenerifel ookeani ääres ja sellise suvise meeleolu kõrval pani ookean hoopis Eesti maaililisi metsasid igatsema.
Ühelt poolt vaadatuna oli Toomas Nipernaadi armastusromaan , kus väärtustati ja kohati isegi ülistati armastust. See, et igas romaani novellis on peategelasel uus "armastus", näitab romaanis lihtsalt seda kuidas ka päriselus kõik toimubki. Ma usun, et selles raamatus on kõigile midagi, sest olukorrad ,mis raamatu huvitavaks muudavad on väga elulised. Peategelane rändab ringi, omamata konkreetset sihtkohta, on oma välimuselt naeruväärne ning olematute lugude väljamõtlejana üsnagi lapsemeelne.
Teiselt poolt naiselikumast aspekstist vaadatuna ei olnud Nipernaadi kindlasti mitte hea tegelane , suutes petta nii palju naisi ja andes neile lootust armastusele ,mida nad kunagi tunda ei saa võttes mõneltki naiselt lootuse „viimasle võimalusele” armastuseks.
Filmist:   Kaljo Kiisa vana hea „Nipernaadi” film Tõnu Kargiga peaosas. 
„Nipernaadi”on üks osa eesti filmiklassikast, mida paljud meist uuesti tagasi pöörduvad. Kaljo Kiisk oli teinud juba kümmekond filmi, enne kui 1983.aastal „Nipernaadini” jõudis. August Gailiti romaani novellides „Toomas Nipernaadi” oli ta lugenud korduvalt ja ikka tihedamini veel üle lugenud, leides sealt iga kord midagi uut. Filmi stsenaariumi kirjutas Juhan Viiding , kelle idee oli kasutada filmis Anne Maasiku „Rändaja õhtulaulu”.  Tänaseks on „Rändaja õhtulaulust” saanud Nipernaadi laul, nii nagu Tõnu Kargist vaieldamatult ehe Nipernaadi, ehkki ta väliselt Gailiti rändajaga sugugi ei sarnane. Esialgu proovitigi Nipernaadi osasse hoopis teisi, Kark oli viimane valik.
Minu jaoks ongi filmi ja raamatu ühisosaks Tõnu Kark. Ei kujutaks teisiti Nipernaadit ettegi kui peategelane ei oleks Tõnu Kark. Nipernaadi oli Nukitsamehe kõrval teine filmi ja raamatu kogemus Eesti kirjanduse tasemel minu jaoks ja usun, et kui peaksin Nipernaadit uuesti vaatama leiaksin ma kindlasti väga palju erinevusi raamatuga kuid üldmulje jääks samaks, heaks.
Interneti kommentaar: (Arvamus 27 Jul 2007 Elle Puusaag )
Just nüüd, suvel, oleks ju tore Toomas Nipernaadi kombel muretult vilistades ringi uidata, kohata erinevaid inimesi ja fantaasiatiivul lennates muunduda kord parvepoisiks, siis jälle taluperemeheks, madruseks või kelleks tahes. Ühelt poolt näib, et Toomas mõtles vaid oma heaolule ega hoolinud purustatud südametest ja hävinenud lootustest.
Aga teda võib vaadelda ka teistmoodi: näiteks Kaljo Kiisa filmi vaatevinklist – kui parandamatut ja salapärast romantikut ning ilusate lugude puhujat, kes aitab inimestel unustada muresid. Hetked , mida ta armunud naistele kingib, on ehk parimad nende ühetoonilises elus. Lõpetanud seiklused ühes paigas, ilmub Toomas oma fenomenaalsete luiskamistega välja teises.
Tal pole inimestele pakkuda muud kui kauneid lubadusi ja muinasjutte, kus väike ojake muutub sillerdavaks Pärlijõeks ja vaene külapoiss kõige rikkamaks terves ilmas. Ta pilkab mammonaorjasid ning rumalust ja naerab südamest pisiprobleemide üle.