Ooperifantoom (0)

Ooperi vaim
26. veebruaril käisin Vanemuise teatris vaatamas „Ooperifantoomi”. Andrew Lloyd Webber ’i muusikaliversioon põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantome de l’Opera”. Peaosades olid Stephen Hansen (Ooperifantoom), Maria Listra (Christine Daae) ning Koit Toome ( Raoul , Chagny vikont ).
Esimeseks muusikapalaks oli kurikuulus, muusikaliga sama pealkirja kandev , „Ooperifantoom”. Teisteks muusikapaladeks olid näiteks „Ei muud Sult soovi ma”, „Võiksid olla nüüdki lähedal” ja paljud muud.
„Ooperifantoomi” esietendus toimus Londoni teatris (Her Majesty’s Theatre) 1986. aastal ning see on läbi nende aastate olnud väga edukas ning väga suure piletituluga. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, kuid „Ooperifantoomi” etendatakse Londonis igal õhtul. Andrew Llloyd Webber on kirjutanud lisakas „Ooperifantoomile” veel mitmeid muusikale, millest tuntumad on „ Cats ” ja „Evita”. Andrew Lloyd Webber on hetkel seitsme teatri omanik ning teda on pärjatud mitmete tiitlitega – rüütlitiitel ning aadlitiitel .
Nähtud muusikal jättis mulle väga hea mulje. Lauljate hääleulatused olid võimsad ning lavakujundus oli väga suurejooneline. Kõige uhkem lavakujundus, mis ma siiani näinud olen. Algul suhtusin skpetiliselt, kuidas Koit Toome oma osaga toime tuleb, sest muidu lauljana ta pole mulle mingit muljet jätnud, kuid arvan, et ta sobis väga hästi Raouli mängima. Norralase Stephen Hansen’i pingutused, õppida ära eesti keele hääldus , olid märgata. Stephen Hanseni depüütroll oli muusikalis „Jesus Christ Superstar” ning on mänginud seda rolli lausa üle 776 korra. Ma ei olnud enne sopran Maria Listrat kuulnud laulmas ning arvan, et tal on väga ilus ja võimas hääl. Maria Listra on õppinud Londonis ning laulnud juba varajasest lapsepõlvest saadik. Koit Toome muusikakarjäär on olnud väga pikk ning on leidnud tee eestlaste südamesse. lmselgelt ei jätnud lauljate lauluoskus soovida , sest et tegu on kuulsa muusikaliga ja sinna ei valita lauljaid, kes laulda ei oska.
Minu lemmiktegelasteks olid Monsieur Andre (Kalle Sepp ) ning Monsieur Frimin (Lauri Liiv), sest nende oleks ning käitumine pakkus publikule ka natukene nalja . Lisas lavastuse kurbade hetkede vahele ka natukene nalja.
Ma ei oska öelda, kas see teos näitas kuidagi, milline on helilooja mõttemaailm. Ma peaksin selleks enne nägema ka tema muid teoseid, et saaksin leida ühiseid jooni ning siis saaks aru, kas tema mõttemaailm avaldub ka tema teostes. Mulle meeldisid muusikateosed, mis Webber oli kirjutanud. See oli kerge teos – sisu oli lihtsasti arusaadav ning etendust oli väga huvitav jälgida. See ületas minu ootused. Positiivse elamuse jättis mulle ka see, et publik elas kaasa. Õnneks kaasa elamine väljendus plaksutamises, mitte jalgu trampides ning vilistades. Oli näha, et kõigile meeldis „Ooperifantoom” väga.
Tegelaste kostüümid olid uhked ning detailirohked. Ooperifantoomi meik oli väga tõetruu ning kaugelt vaadates ei saanud arugi , et tegu oli meigiga. Meigi tegemine pidi võtma aega kaks tundi ning selle maha võtmine kõigest pool tundi.
Kõigega oli nähtut väga palju vaeva – nii lavakujunudse, kostüümide, meigi, soengu kui ka häälte ning orkestriga. Tegu oli väga hea muusikaliga ning soovitan seda kõigil vaatama minna. Arvan, et see meeldiks ka teistele minuealistele. Igav ei hakkanud hetkekski, sest nii palju erinevaid asju oli vaja jälgida. Ei oska öelda, kas see tekitas minus mingeid erilisi mõtteid, kuid Maria Listra uskumatult ilus hääl tekitas külmavärinaid. Jõudsin arusaamale, et muusikal meeldib mulle palju rohkem kui ballett .