Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge? (0)

„Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?“ (Doris Kareva )
Elu on tsükliline, käib lainetena üles-alla, kord läheb kõik hästi, teinekord aga mitte. Tõusu ajal sööstab inimene uljalt vilistades edasi, aga ühel hetkel on haripunkt käes ja edasi saab tulla ainult langus. Mis paneb hetkedel, mil kõik paistab halvasti minevat, üht võitlema ja edasi rühkima, teist aga heituma?
Öeldakse, et kõik, mis ei tapa , teeb tugevaks , ent on see nii? Kindlasti võib mõni negatiivne kogemus olla karastav ja kõigest on võimalik õppida, aga tõsimeeli arvata, et kõik meiega juhtuv halb teeb meid tugevamaks – vaevalt .
Paljudel vajuvad õlad maailma raskuse all hoopis longu ja jägneb ühel või teisel kujul allaandmine. Oleks küll tore uskuda , et kellelegi ei anta rohkem, kui nad kanda jõuavad, kuid kõlab see rohkem lohutuse kui reaalsusena.
Kui inimese ümber on toetav pere ja lähedased; soe kodu ja toit laual; eneseteostus töö või hobide näol; suund ja eesmärgid, mille nimel töötada; kindlustunne homse suhtes – küllap hoiab see hinge mitte üksnes ärkvel, vaid laulmas.
Kuid mis hoiab ärkvel vähihaige, eluaegse vangi, raske puudega lapse vanema? Kuidas üks tapab ennast luhtunud armuloo pärast, teine kaotab autoõnnetuses oma pere ja käimisvõime, elab aga edasi ja tõuseb jälle?
Viimastel aastatel on majandusraskuste tõttu paljude elustandard langenud – tööpuudus, palgalangus, oma kodu kaotamine. Inimestel on tulnud paljust loobuda , et taas jalgele saada ja tänaseks on tulemusi juba näha. Paljude elu läheb jälle ülesmäge, nad on vaeva näinud ja see on tasutud .
Teised aga.. On neid, kes ikka proovivad ja üritavad muutunud oludega kohaneda, aga ka neid, kes on raskustele alla vandunud – kroonilised võlglased, töötud, alkohoolikud ja heidikud. Nad ei jaksa ega suuda võidelda, ehk on nende kanda olnud koorem saanud liiga raske või pole neil olnud pidepunkti.
Mõned suudavad leppida ajutise mõõnaga, näha peidetud võimalusi ja mõista elu heitlikkuse seaduspära, teised aga mitte. Ei saagi oodata, et igaüks suudaks Sisyphose kombel oma saatust trotsida, aga mis see on, mis teeb ühest võitleja ja teisest allaandja?
Varasemalt kogetu ja sellest õpitu; looduse, pere ja keskkonna poolt kaasaantu – kogu see kompott , mida kutsustakse iseloomuks, määrab selle, mille nimel me elame, aga mille puudumisel me ka sureks ja suremegi – nii vaimselt kui füüsiliselt.
Mis see siis on, mis hoiab ärkvel hine ? Igaühel on midagi, mis neid võitlema paneb, igaühel isemoodi . Mõnel lootus või vastutustunne, teisel trots, kas või kadedud , saamahimu – liikumapanev jõud on meis kõigis, vaid süüde on erinev. Allaandmine ja käegalöömine tulevad siis, kui me just sellest enda jaoks oluliseimast ilma jääme.