Kevad (luulekava) (0)

Gümnaasium
Kevad Luulekava Marie Underi & Henrik Visnapuu loomingu põhjal
2015
Ammu juba lähenevat tunti kevadet kui lambanahas hunti, (Under 2007: 510) pani hellvalge särgi ihu pääle roosilise õitsva ihu üle. (Visnapuu 1982: 44) Paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema (Visnapuu 1982: 50) ripsmed kokku suruda kui okkad, mitte näha valgust kui sa lokkad (Under 2007: 510) Kuidas saaks neid heldeid kiiri kiita? nende taga näed ju tuleriita (Under 2007: 510) Kõik põõsad suitsesid. Mu juus täis tuult . (Under 2007: 450) Paneks maha oma koorma teele, aga raske mälestus jääb meelde (Under 2007: 510) Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel õrn aimus küllusest, mis veel kaugel, (Under 2007: 27) aga lihtsameelne hing -kuis võis ta seda kaksikpidikõnet mõista. (Under 2007: 510) Nüüd laulda ainult õitest, päikesest, mu meel on võlut kuldsest kevadest (Visnapuu 1993: 47) Võililled! meelest unus päitsik! (Visnapuu 1998: 208) Uut värvi oli võtnud pohlaleht ka sammal oli jälle pesueht, vastsündind niisket rohtu aiast tõin, toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450) Kes sääl leivakandvaks künnab vagu see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510) Ma muretumalt vilistades lähen, ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289) Suur nire väikseid joob ja uusi loob, maa suu on avali , ta kõik nad joob (Under 2007: 450) ja tilku rammusaid, kui laihtund puult ma puistasin, sain mõne kraesse neist siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan (Under 2007: 27) see õitsemine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa (Visnapuu 1998: 289) end laotand üle minu väikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused (Under 2007: 18) ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin (Under 2007: 18) ta esimesed annid on hüatsindid ja astrid viimased , kui kirjud lindid (Under 2007: 28) piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! Mu veres elurõõm, kui hõiskavalt sa karjud: su mõrsja, kevade, ma naine, anduv noor! (Under 2007: 28) kui liigutav ta häbeline algus, kui uimastav ta õitsev küpsuspuna (Under 2007: 27) pääst lõhnalained võtavad mu meele, nii joovastetu tuigun jälle teele. (Under 2007: 28) Mu kevad elab ka veel suveöös: siis sammun aeda vaikselt , arg mu aste (Under 2007: 28) nüüd jälle tulevad need valged ööd, kus und ei saa taevas, maa, ei meri ei inimlaste ootus- ärev meri, kus ihad hõõguvad kui söed. (Under 2007: 19)
Kasutatud kirjandus
Kuusk , Raivo. „Eesti luule antoloogia I”. Tallinn: Avita , 1998. 543 lk Jõesaar, Ragnar Muru, Karl. „Eesti luulet 2“. Tallinn: Eesti raamat, 1982. 223 lk Pääsuke, Piret Hirv , Indrek Ott, Urmas „ Marie Under luuletusi“. Tallinn: SE&JS, 2007. 639(1) lk Grünber, Georg „Mu ahastus ja armastus“. Tallinn: Eesti raamat, 1993. 512 lk