VIIVIS, LEPPETRAHV, KÄENDUS, KÄSIRAHA, GARANTII (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
TALLINNA KOLLEDŽ
Majandusarvestus ja ettevõtluse juhtimine
Teenuste turundus ja juhtimine
Kädril Saia
VIIVIS , LEPPETRAHV , KÄENDUS , KÄSIRAHA , GARANTII
Referaat
Õppejõud: Uno Feldschmidt
Tallinn 2015

Sisukord

Majandusarvestus ja ettevõtluse juhtimine 1
Teenuste turundus ja juhtimine 1
1.SISSEJUHATUS 3
2.VIIVIS 4
3.LEPPETRAHV 5
4.KÄENDUS 7
5.KÄSIRAHA 8
6.GARANTII 9
1.1Lisatagatised (müügigarantii) 9
7.KOKKUVÕTE 11
1. SISSEJUHATUS 3
2. VIIVIS 4
3. LEPPETRAHV………………………………………………………………………...5-6
4. KÄENDUS 7
5. KÄSIRAHA 8
6. GARANTII 9
1.1 Lisatagatised (müügigarantii)………………………………………………………………..………….9-10
7. KOKKUVÕTE 11

SISSEJUHATUS

Valisin antud teema, et mõista paremini võlaõigusseaduse normistikku. Igapäevases elus sooritatavate tehingute puhul on sagedaseks nähtuseks võlgu jäämine ja tasumisega viivitamine. Lepingute sõlmimisel on kasulik mõelda võimalusele, et sõlmitud kokkuleppeid võidakse rikkuda. Tegemist ei tohiks aga olla nähtusega, millega tuleb lihtsalt leppida.
Töös analüüsitakse lühidalt viit teemat: viivis, leppetrahv, käendus, käsiraha, garantii.
Kõik antud teemaderingid teenivad võlausaldaja huve.
Võlausaldaja ehk kreeditor on õigustatud pool võlasuhtes. Kõige tüüpilisem võlausaldaja näide on inimene, kes on raha välja laenanud. Näiteks sai viimase aastaga Jaapanist USA suurim võlausaldaja ( Äripäev , 16.aprill 2015).
Võlgnik ehk deebitor on kohustatud pool võlasuhtes. Kõige tüüpilisem võlgniku näide on inimene, kes on saanud laenuks raha ja peab selle kindlaks kuupäevaks koos intressidega ja muuga võlausaldajale tagasi maksma.
Selleks, et võlgu jäämine ja tasumisega viivitamine oleks pigem harv nähtus, tuleb võlgnevustega tegeleda ja seda eelkõige läbi ennetustegevuse. Tegelikus elus tuleks aga uurida võlaõigusseadust lähemalt, kui antud viis teemat, sest töös käsitletu on vaid väike osa sellest, mis on võlaõigusseadus .

VIIVIS

Viivis on rahasumma , mille tasumist võlausaldaja saab võlgniku käest nõuda, juhul kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Viivist aetakse tihti segamini intressiga, kuid need on erinevad mõisted. Viivis on üks õiguskaitsevahenditest.
Intress on kokkulepitud tasu raha kasutamise eest, viivis aga  hüvitis raha tähtaegselt tagastamata jätmisest tuleneva eeldusliku kahju eest. Riigikohus on intressi ja viivise vahekorda selgitanud nt lahendites 3-2-1-137-06 ja 3-2-1-141-12 nii: „…Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“(Veidebaum 2014).
Kui lepingus pole viivisemäära sätestatud, siis saab nõuda viivist seaduse alusel. Vastavalt seadusjärgsele viivisemäärale alates 1. jaanuarist 2015 Võlaõigusseaduses loetakse viivisemääraks §-s 94 sätestatud intressimäär , millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega on seadusjärgne viivisemäär aastas 8,05% ehk 0,02% päevas (Creditreform 2015). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine).
Intress ja viivis teenivad võlausaldaja huve. Seetõttu on eelkõige võlgniku, kuigi ka võlausaldaja jaoks oluline riskide maandamiseks pöörata tähelepanu sellele, et nii intressi kui viivise osas valitseks õigussuhtes mõistlik selgus. Sellise selguse saavutamiseks kõige kohasem viis on intressi ja viivise regulatsioon lepingus võimalikult selgelt lahti kirjutada, leides konkreetse õigussuhte jaoks kõige sobivama lahenduse.

LEPPETRAHV

Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1).
Leppetrahviks ei pea tingimata olema raha, selleks võib olla ka tegu, mida lepingut rikkunud pool peab kahjustatud poole huvides tegema. Kahjustatud pool võib lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta soovib leppetrahvi nõuda. (A. Kiris jt 2007, lk 156).
Lepingute sõlmimisel on kasulik mõelda võimalusele, et sõlmitud kokkuleppeid võidakse rikkuda. Üks meetod enda õiguste kaitsmiseks ning kiiremaks probleemide lahendamiseks on leppetrahvi lisamine lepingusse . Leppetrahvil on muude kahju hüvitamiseks kasutatavate õiguskaitsevahendite ees mitmeid eeliseid . Leppetrahvi nõudmisel ei ole vajalik tõendada reaalselt tekkinud kahju, vaid piisab üksnes teise poole lepingu rikkumise fakti tõendamisest ja selle rikkumise eest ettenähtavast leppetrahvist. Seega saab leppetrahvi nõuda vastavalt lepingus kokkulepitud ulatusele oluliselt väiksema tõendamiskoormusega, kui kahju hüvitamise nõude puhul.
Võlaõigusseadus eristab kahte tüüpi leppetrahve: täitmist asendavaid ja rikkumisel kohaldatavaid leppetrahve. Nende põhiliseks erinevuseks on võimalused alternatiivsete nõuete esitamisel. Leppetrahv, mida on õigus nõuda kohustuse rikkumise korral, annab kahjustatud lepingupoolele õiguse nõuda ka kohustuse täitmist. Näiteks saab lisaks trahvile ka endiselt nõuda kauba kohale toomist. Leppetrahvi eesmärgiks on sundida lepingut rikkunud pool oma kohustusi kohaselt täitma. Täitmist asendavad leppetrahvid on oma olemuselt kokkulepped, kus kohustatud pool, kes oma kohustust ei täida, maksab selle asemel teatud rahasumma. Täitmist asendavat leppetrahvi ei või nõuda koos täitmisega, sest lepingupool saab oma kahju korvatud ja nii tekiks ebaõiglane olukord, mis võimaldaks alusetult rikastuda kohustatud isiku arvelt. Kahel leppetrahvi tüübil vahetegemine sõltub lepingus kasutatud sõnadest ja lepingupoolte tahtest. Kõige parem on selgesõnaliselt kokkuleppida, et näiteks leppetrahv asendab täitmist või vastupidi. Vaidluse korral otsustab kohus millises leppetrahvis on pooled kokkuleppinud.
Seadus lubab nõuda leppetrahvilt viivist, sellisele järeldusele jõudis Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-69-08. Lähtudes võlaõigusseadusest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest . Seega võib võlausaldaja leppetrahvinõude olemasolul nõuda võlgnikult selle tasumisega viivitamisel ka viivist.
 
Kokkuvõtvalt saab öelda, et leppetrahvi lisamine lepingusse on igati mõistlik, sest see sunnib võlgnikku oma kohustusi paremini täitma ja samuti hõlbustab kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist . ( Laus & Partnerid 2012).

KÄENDUS

Käendust saab pidada levinuimaks isiklikuks tagatiseks, kuna selle sõlmimist on peetud lihtsaks ja arusaadavaks. Käendajaks võib olla teovõimeline füüsiline isik või sisuliselt ükskõik milline juriidiline isik, mistõttu eristatakse käenduslepinguid, mis on sõlmitud käendaja majandus-või kutsetegevuses ja tarbijakäenduslepinguid ( viimastele kehtivad rangemad nõuded).
Käendus on tagatis , millega käendaja tagab võlgniku kohustuse täitmist kogu oma varaga astudes võlasuhtes justkui võlgniku kõrvale. Ehk kui võlgnik enam oma võlgnevusi ei tasu, siis peab käendaja need täitma täies ulatuses võlgniku eest.
Käendaja vastutab laenu tagastamise eest täies ulatuses. See tähendab, et lisaks näiteks tagasi maksmata laenusummale vastutab käendaja ka võlgu olemisega kaasneva viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kui käendajat on võlgnevusest õigeaegselt teavitatud, vastutab ta ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest (nt kohtukulud). Seega ei tohiks käendaja oma vastutuse eest põgeneda, mis lõppeb reeglina tema vastu hagi esitamisega kohtusse. Kui käendaja täidab põhivõlgniku kohustuse, läheb talle üle panga nõue põhivõlgnikust laenusaaja vastu. See tähendab, et põhivõlgniku eest võla tasunud käendaja saab nüüd esitada pangale makstud rahasumma ulatuses tagasinõude laenusaaja vastu. Käendaja peaks oma nimetatud õigust kindlasti kasutama. Muidu võibki tagajärjeks olla olukord, kus nn “must lammas” pääseb puhtalt, käendajal aga rahakott tühi. Vajadusel on käendajal õigus oma tagasinõudeõiguse realiseerimiseks pöörduda ka kohtusse. ( Juura .Wordpress, 7.september 2015).
Käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse nõuetekohase täitmise eest lõpeb järgmistel juhtudel:

Käendus lõpeb tagatud kohustuse lõppemisega - põhivõlgnik täidab oma kohustuse,

Käendus lõpeb käendatava kohustuse ülevõtmisega - põhivõlgnik asendub kohustuse ülevõtmise tulemusel uue võlgnikuga ning käendaja ei ole selleks andnud oma nõusolekut,

Tähtajalise käenduse puhul lõpeb käendus tähtaja möödumise korral,

Käendus lõpeb käenduslepingu ülesütlemisel - käendaja ei vabane vastutusest enne üleütlemist tekkinud kohustuste suhtes,

Põhivõlgniku ja käendaja isiku kokkulangemine ei ole tähtis võlausaldaja suhtes.

Võlgniku surm

KÄSIRAHA

Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma (VÕS § 156 lg 1).
Näiteks korteri ostu-müügi lepingus Käsiraha on 3-5% korteri hinnast ja seda loetakse broneerimistasuks, millega kinnitad oma kindlat ostusoovi, et müüja teisi soovijaid enam jutule ei võtaks.Seega antakse käsiraha lepingu sõlmimise tõendamiseks ja täitmise tagamiseks.
Käsirahalepingus on tähtis ära märkida, et üleantav raha on käsiraha. Vastasel korral on oht, et seda võidakse mõista kui avanssi.
Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvituse katteks. (A. Kiris jt 2007, lk 156).
Käsirahaks saab olla vaid ja ainult rahasumma. VÕS ei kehtesta käsiraha summale ülem- ega alampiiri , käsiraha summa suurus on pooltevahelise kokkuleppe küsimus.
Kuigi käsiraha sarnaneb leppetrahviga, on see võlausaldajale soodsam põhilepingu täitmise tagatis, kuna käsiraha on võlausaldaja käsutuses juba enne võimalikku põhilepingu rikkumist. Käsiraha on justkui ette makstud leppetrahv.

GARANTII

Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse (VÕS § 155 lg 1).
Olenemata sellest, kas ostsite kauba poest või Internetis, on Teil vastavalt ELi eeskirjadele alati õigus minimaalselt kaheaastasele tasuta garantiile (Europa.eu 08.09.2015).
See vähemalt 2-aastane garantii on miinimumõigus, kuid riigi siseriiklikud eeskirjad võivad võimaldada veel täiendavat kaitset. Igasugune kõrvalekaldumine ELi eeskirjadest peab alati olema tarbija kasuks.
Kui Teie kus tahes ELis ostetud ese on defektne või ei näe välja ega toimi nii nagu reklaamitud, peab müüja selle tasuta parandama või asendama või ostu kas täielikult või osaliselt hüvitama. Mõnes ELi riigis on võimalik valida kõigi nende nelja võimaluse vahel. Üldjuhul on võimalus küsida täielikku või osalist hüvitamist ainult siis, kui eset ei ole võimalik või otstarbekas parandada või asendada. Hüvitist ei pruugi saada juhul, kui probleem pole suur, näiteks kriim CD-karbil.
Müüja on alati vastutav defektiga seotud probleemi lahendamise eest ning mõnedes ELi liikmesriikides on Teil õigus nõuda olukorra heastamist asjaomase toote tootjalt.
 

Lisatagatised (müügigarantii)

Poed või tootjad pakuvad sageli täiendavat müügigarantiid, mis kas juba sisaldub tootehinnas või tuleb see täiendavalt osta. See annab parema kaitse, kuid ei saa kunagi asendada kaheaastast miinimumgarantiid, mis alati olemas on.
Samuti kui pood müüb uue toote odavamalt „garantiita", tähendab see vaid seda, et teil ei ole täiendavat kaitset. Teil on ikkagi tasuta kaheaastane garantii juhuks, kui toode osutub defektseks või ei vasta reklaamitule.
Näide:
Carla ostis fööni kuuekuulise müüjagarantiiga.
Kui see kaheksa kuu pärast katki läks, viis ta selle poodi tagasi. Poemüüja ütles talle, et tema garantii oli lõppenud ning tal ei ole õigust hüvitisele.
Carla väitis põhjendatult, et tal on tasuta kaheaastane täielik garantii ELi tarbijakaitseõiguse alusel ning et müüja kuuekuuline garantii pakkus vaid täiendavat kaitset. (Europa.eu 08.09.2015).
Garantii andmisel tuleb tarbijale enne ostu tutvustada garantii tingimusi, kus tuleb muu hulgas viidata ka teistele seadusest tulenevatele tarbijaõigustele, näiteks õigusele esitada pretensioone. Kui tarbija soovib, peab ta garantiitingimused ka kirjalikult kaasa saama.

KOKKUVÕTE

Tänapäeval peetakse iseenesest mõistetavaks, et ühegi võlausaldaja õigused võlgniku ja tema vara suhtes ei saa olla piiramatud ega kontrollimatud. Siiski tunduvad paljud võlausaldajad olevat seisukohal, et seadustega on nende õigusi liialt piiratud
VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitavalt võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8.05% aastas, või lepingus ettenähtud sellest kõrgem viivise määr.  
Leppetrahvi nõudmisel tuleb meeles pidada, et pärast kohustuse rikkumist tuleb võlgnikule saata teade, milles märgitakse, et nõutakse leppetrahvi tasumist. Kõige tuntum leppetrahv on parkimistrahv.
Käsiraha tasumine eeldab usaldust. Ostja jaoks on suurim oht käsiraha maksmisel see, et müüja võib raha kättesaamise järel lihtsalt kaduda. Näiteks korteri ostu-müügi lepingus Käsiraha on 3-5% korteri hinnast ja seda loetakse broneerimistasuks, millega kinnitad oma kindlat ostusoovi, et müüja teisi soovijaid enam jutule ei võtaks.
Käendus ja garantii on tagatised, mis aitavad võlausaldajal tagada võlgniku kohustuse täitmist. Käendus sobib eelkõige kohustuse täitmise tagamiseks juhul, kui tagatise andjaks on füüsiline isik. Sel juhul on oluline arvestada, et üldjuhul peab käenduslepingus ette nägema ka käendaja vastutuse maksimumsumma. Kui tagatise andjaks on ettevõte, siis tuleks eelistada garantiid , kuna seda on võimalik maksma panna ilma pikki ja keerukaid kohtuvaidlusi pidamata. Teisalt peab garantii andja arvestama, et ta ei saa esitada laenuandjale muid kui garantiist tulenevaid vastuväited, ning et tagasinõudeõiguses tuleb võlgnikuga eraldi kokku leppida.