VIIVIS, LEPPETRAHV, KÄENDUS, KÄSIRAHA, GARANTII (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
 TALLINNA KOLLEDZ
Majandusarvestus
Inge Antell
VIIVIS , LEPPETRAHV ,  KÄENDUS , KÄSIRAHA , GARANTII
Referaat
Õppejõud: Uno Feldschmidt
Tallinn 2014
SISUKORD
1VIIVIS............................................................................................3
2LEPPETRAHV..................................................................................4
3KÄENDUS.......................................................................................5
1.1Käenduse lõppemine...........................................................................7
4KÄSIRAHA......................................................................................8
5GARANTII.......................................................................................9
2
1 VIIVIS
Viivis on hüvitis raha tähtaegselt tagastamata jätmisest tuleneva eeldusliku kahju eest. Viivis on üks
õiguskaitsevahenditest.
VÕS § 113 lg 1 sätestab nii viivise arvestamise ajavahemiku kui ka määra. Viivist arvestatakse
rahalise   kohustuse   sissenõutavaks   muutumisest   (eelkõige   täitmiseks   ette   nähtud   tähtpäev)   kuni
kohustuse täieliku täitmiseni. Viivise arvestamine toimub automaatselt, see ei ole seotud nõude
esitamise ajaga.  Viivise suuruseks on   poolaasta EURIBOR + 8 protsenti.   Kui lepinguga on ette
nähtud   kõrgem    intressimäär    kui    seadusjärgne    viivisemäär,   loetakse   viivise   määraks   lepinguga
ettenähtud intressimäär.
Võlgnik    ei   pea    tasuma    viivist   aja   eest,   mil   ta   ei   saanud   kohustust   täita    võlausaldaja
vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.Viivist
ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv
kokkulepe on tühine).
15.04.2013 jõustunud VÕS § 1131lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda
võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.
Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud
summas  hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju  hüvitamise  nõue on olemas. Võlgnik ei või
tugineda  kokkuleppele, millega välistatakse sissenõudmiskulude hüvitamine või millega piiratakse
käesoleva   paragrahvi   lõikes   1   sätestatud   sissenõudmiskulude   hüvitise   nõudeõigust,   kui   selline
kokkulepe   on   asjaolude   kohaselt   võlausaldaja   suhtes   äärmiselt   ebaõiglane.   Sissenõudmiskulude
hüvitamise   välistamise   korral   eeldatakse,   et   see   on   võlausaldaja   suhtes   äärmiselt   ebaõiglane.
Käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule.
3
2 LEPPETRAHV
Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud
lepingupoolele lepingus määratud  rahasumma  (VÕS § 158 lg 1).
Lepingute sõlmimisel on kasulik mõelda võimalusele, et sõlmitud kokkuleppeid võidakse rikkuda.
Üks meetod enda õiguste kaitsmiseks ning kiiremaks probleemide lahendamiseks on leppetrahvi
lisamine  lepingusse . Leppetrahvil on muude kahju hüvitamiseks kasutatavate õiguskaitsevahendite
ees mitmeid eeliseid. Leppetrahvi nõudmisel ei ole vajalik tõendada reaalselt tekkinud kahju, vaid
piisab  üksnes teise poole lepingu rikkumise fakti tõendamisest ja selle rikkumise eest ettenähtavast
leppetrahvist.   Seega   saab   leppetrahvi   nõuda   vastavalt   lepingus   kokkulepitud   ulatusele   oluliselt
väiksema tõendamiskoormusega, kui kahju hüvitamise nõude puhul.
Leppetrahvi nõudmine ei välista kahju hüvitamise nõude  esitamist , kui leppetrahviga saadud summa
ei kata kõiki kahjusid. Seega tasub leppetrahvi suuruse määramisel arvestada, et sellega saaks ka
tegelikkuses tekkivad kahjud korvatud. Leppetrahvi vähendamiseks peab maksmiseks kohustatud
pool seda kohtus  nõudma . Kohus omal algatusel leppetrahvi ei vähenda.
Leppetrahv on võimalik kokku leppida  selliselt , et trahvi nõudmisel ei pea arvestama kohustuse
rikkumise vabandatavusega. Näiteks võib leppetrahvi nõuda ka siis, kui hilinemise tingisid mingid
erakorralised    asjaolud .   Samas   võib   arvestada   vabandatavust   leppetrahvi   nõudmise   võimaluse
tekkimisel – kõik sõltub konkreetsest lepingust.
Võlaõigusseadus eristab kahte tüüpi leppetrahve: täitmist asendavaid ja rikkumisel kohaldatavaid
leppetrahve.   Nende  põhiliseks   erinevuseks   on   võimalused   alternatiivsete   nõuete   esitamisel.
Leppetrahv, mida on õigus nõuda kohustuse rikkumise korral, annab kahjustatud lepingupoolele
õiguse nõuda ka kohustuse täitmist. Näiteks saab lisaks trahvile ka endiselt nõuda kauba kohale
toomist . Leppetrahvi eesmärgiks on sundida lepingut rikkunud pool oma kohustusi kohaselt täitma.
Täitmist asendavad leppetrahvid on oma  olemuselt  kokkulepped, kus kohustatud pool, kes oma
kohustust ei täida, maksab selle asemel teatud rahasumma. Täitmist asendavat leppetrahvi ei või
nõuda koos täitmisega, sest lepingupool saab oma kahju korvatud ja nii tekiks ebaõiglane olukord,
4
mis võimaldaks alusetult rikastuda kohustatud isiku arvelt. Kahel leppetrahvi tüübil vahetegemine
sõltub   lepingus   kasutatud   sõnadest   ja   lepingupoolte   tahtest.   Kõige   parem   on   selgesõnaliselt
kokkuleppida, et näiteks leppetrahv asendab täitmist või vastupidi. Vaidluse korral otsustab kohus
millises leppetrahvis on pooled kokkuleppinud.
Leppetrahvi nõudmisel tuleb meeles pidada, et pärast kohustuse rikkumist tuleb võlgnikule saata
teade, milles märgitakse, et nõutakse leppetrahvi tasumist. Kohustuse rikkumise avastamise korral
peab teist poolt võimalikult kiiresti teavitama, et kavatsetakse nõuda ka leppetrahvi, sest nõude
esitamisega hilinemisel võib isik kaotada õiguse nõuda leppetrahvi.
Seadus   lubab   nõuda   leppetrahvilt   viivist.   Lähtudes   võlaõigusseadusest   võib   võlausaldaja   nõuda
võlgnikult   viivist,   arvates   kohustuse   sissenõutavaks   muutumisest   kuni   kohase   täitmiseni.
Leppetrahvinõue   muutub   sissenõutavaks   alates   selle   nõude    eelduste    täitmisest,    esmajoones
kohustuse  rikkumisest . Seega võib võlausaldaja leppetrahvinõude olemasolul nõuda võlgnikult selle
tasumisega  viivitamisel  ka viivist.
Kokkuvõtvalt   saab   öelda,   et   leppetrahvi   lisamine   lepingusse   on   igati   mõistlik,   sest   see   sunnib
võlgnikku oma kohustusi paremini täitma ja samuti hõlbustab kohustuse rikkumisega tekitatud kahju
hüvitamist.
3 KÄENDUS
Käenduslepinguga   kohustub    käendaja    kolmanda   isiku   ( põhivõlgnik )   võlausaldaja   ees   vastutama
põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). 
Käendust saab pidada levinuimaks isiklikuks tagatiseks, kuna selle sõlmimist on peetud lihtsaks ja
arusaadavaks.
5
Käendajaks  võib   olla   teovõimeline   füüsiline   isik   või   sisuliselt   ükskõik   milline   juriidiline   isik,
mistõttu eristatakse käenduslepinguid, mis on sõlmitud käendaja majandus-või kutsetegevuses ja
tarbijakäenduslepinguid ( viimastele  kehtivad rangemad nõuded).
Käendus on lahutamatult seotud tagatava kohustusega. See tähendab, kui tagatav kohustus lõppeb
ükskõik, millisel  põhjusel  (nt põhileping osutub tühiseks), siis  lõppevad  ka käendaja kohustused (v.a
juhul,   kui   käendaja   käendab   teadlikult   kehtetut   või   aegunud   kohustust).   Käendaja   vastutab
põhivõlgniku kohustuse täitmise eest võlausaldaja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mistõttu saab
käendaja   esitada   vastuväiteid   võlausaldaja   nõudele   nii   käenduslepingust   kui   ka   põhilepingust
tulenevalt.   Käendaja   poolt   kohustuse   täitmise   korral   võlausaldajale,   tekib   käendajal   täidetud
kohustuse ulatuses nõue põhivõlgniku vastu, s.t ta saab võlausaldajale makstud rahasumma nõuda
tagasi põhivõlgnikult. 
Seadus teeb vahet olukorral, kus käendajaks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik või
tarbija.    Üldreeglina    loetakse    käendusleping    sõlmituks   majandus-   või   kutsetegevuses,   kui   see
seondub  mingi äritegevuse läbiviimisega. Samuti ei tohi sellisel juhul käendajaks olla tarbija. Samas
tarbijakäendus on käendus, kus käendajaks on tarbija. Tarbija on füüsiline isik, kellele pakutakse või
kes   omandab   või   kasutab   kaupa   või   teenust   eesmärgil,   mis   ei   seondu   tema   majandus-   või
kutsetegevusega. Tarbijakäenduse peamisteks eritingimusteks on see, et käendusleping peab olema
sõlmitud kirjalikus vormis ning peab olema antud kirjalik allkiri. Tähtsaim erinevus majandus- või
kutsetegevuses tegutseva isiku poolt sõlmitud käenduslepingust on see, et tarbijakäenduse puhul
peab   olema   käendaja   vastutuse   rahaline   maksimumsumma.  Kohustuse   osa,   mis   ületab   lepingus
ettenähtud maksimumsummat, käendaja täitma ei pea. Juhul, kui selline maksimumsumma puudub
tarbijakäenduslepingust, siis on käendusleping tühine ning siis ei ole käendajal võlausaldaja ees
üldse mitte mingeid kohustusi. Tarbijakäendusleping ja tavaline käendusleping võivad mõlemad olla
ka ajaliselt piiratud. Tegemist on olukorraga, kus käendaja peab võlgniku kohustuse täitmist tagama
üksnes lepingus ettenähtud ajani. Pärast lepingus ettenähtud tähtaja saabumist ei saa võlausaldaja
käendajale   nõudeid   esitada.  Alates   05.04.2011   loetakse   tarbijakäenduslepinguteks   kõik
käenduslepingud,   mille   järgi   võtab   käenduskohustuse   füüsiline   isik.   Seega   loetakse
käenduslepingute puhul tarbijateks ka nt äriühingu juhtorgani liikmetest käendajad, kes käendavad
vastava äriühingu kohustusi (erinev määratlus garantiilepingutest). Kui käendajaks on füüsiline isik,
siis peab alati olema vastav leping kirjalik ja see peab sisaldama kokkulepet käendaja vastutuse
6
maksimumsumma   kohta.   Juhul,   kui   käendusleping   ei   ole   sõlmitud   kirjalikus   vormis   või   selles
puudub kokkulepe käendaja vastutuse maksimumsumma kohta, siis toob see kaasa käenduslepingu
tühisuse.   Juhul,   kui   füüsilisest   isikust   käendaja   võtab   endale   kohustuse   käendada   põhivõlgniku
tulevikus tekkivat kohustust ja käenduslepingus ei lepita kokku käenduslepingu kehtivuse tähtajas,
siis võib füüsilisest isikust käendaja öelda käenduslepingu üles igal ajal. Tuleb siiski silmas pidada,
et pärast lepingu ülesütlemist vastutab käendaja nende kohustuste täitmise eest, mis on tekkinud
enne lepingu ülesütlemise  momenti . Juhul, kui käendusleping on tähtajaline tekib käendajal lepingu
ülesütlemise   õigus   5   aasta    möödudes    lepingu   sõlmimisest.   Juhul,   kui   soovitakse   sõlmida
käendusleping   tulevase   kohustuse   käendamiseks,   siis   olenemata   sellest,   kas   on   tegemist
tarbijakäendusega või mitte, peab lepingus olema selgelt määratletav, millist kohustust käendatakse.
Abstraktne  kokkulepe, millega käendaja kohustub käendama kõiki põhivõlgniku kohustusi, ei ole
õiguspärane ning toob kaasa vastava kokkuleppe kehtetuse. Lisaks eeltoodule tuleks käenduslepingu
sõlmimisel   läbi   mõelda,    millistel    juhtudel   soovitakse   käendusest   tulenevat   vastutust   rakendada.
Seadus sätestab võimaluse, et käendusest tulenevat vastutust on võimalik rakendada põhivõlgniku
kohustuse rikkumise korral (s.t kui põhivõlgnik jätab kohustuse täitmata, siis saab võlausaldaja
nõuda   kohustuse   täitmist   kohe   ka   käendajalt,   olenemata   sellest,   kas   põhivõlgnik   on   tegelikult
maksejõuline   või   ei).   Samuti   on   võimalik   poolte   kokkulepe,   mille   kohaselt   käendaja   vastutab
põhivõlgniku kohustuse eest ainult juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu
rahuldada (nt põhivõlgnikul ei ole vahendeid nõude täitmiseks). Juhul, kui soovitakse, et käendus
rakenduks ainult juhul, mil võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, siis tuleb selles
selgesõnaliselt kokku leppida.
1.1 KÄENDUSE LÕPPEMINE
Käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse nõuetekohase täitmise eest lõpeb järgmistel
juhtudel.
1. Käendus lõpeb tagatud kohustuse lõppemisega - põhivõlgnik täidab oma kohustuse.
2. Käendus   lõpeb   käendatava   kohustuse   ülevõtmisega   -   põhivõlgnik   asendub   kohustuse
ülevõtmise tulemusel uue võlgnikuga ning käendaja ei ole selleks andnud oma nõusolekut.
3. Tähtajalise käenduse puhul lõpeb käendus tähtaja möödumise korral. 
4. Käendus   lõpeb   käenduslepingu   ülesütlemisel   -   käendaja   ei   vabane   vastutusest   enne
üleütlemist tekkinud kohustuste suhtes.
7
5. Põhivõlgniku ja käendaja isiku kokkulangemine ei ole tähtis võlausaldaja suhtes.
6. Võlgniku surm või lõppemine.
4 KÄSIRAHA
Käsiraha andmine ja võtmine oli enne VÕS jõustumist reguleeritud tsiviilkoodeksis.
Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja
selle täitmise tagamiseks antud rahasumma (VÕS § 156 lg 1).
Käsirahaks   saab   olla   vaid   ja   ainult   rahasumma.  VÕS   ei   kehtesta   käsiraha   summale   ülem-   ega
alampiiri , st käsiraha summa suurus on pooltevahelise kokkuleppe element.
Kuigi käsiraha sarnaneb leppetrahviga, on see võlausaldajale  soodsam  põhilepingu täitmise  tagatis ,
kuna käsiraha on võlausaldaja  käsutuses  juba enne võimalikku põhilepingu rikkumist. Käsiraha on
justkui ette makstud leppetrahv.
VÕS   ei   kehtesta   käsirahalepingule   kohustuslikku   vorminõuet.   Käsiraha   peetakse   võlausaldaja
tagatiseks   juhul   kui   võlgnik   rikub   põhilepingut.   Käsirahalepingu   kohustuslik   vorm   tuleneb
põhilepingu kehtestatud kohustuslikust  vormist . 
Käsiraha saaja peab käsiraha selle  andjale  tagastama, kui põhilepingut ei saa täita vääramatu jõu
asjaolude   tõttu.   Käsiraha   andja   saab   käsiraha   tagasi   nõuda,   kui   põhileping   jääb   täitmata   muul
põhjusel kui tema süü tõttu. Käsiraha saaja ei pea käsiraha selle andjale tagastama, kui põhileping
jääb täitmata käsiraha andja süü tõttu. Käsiraha arvestatakse käsiraha saaja kahju hüvitiste katteks
käsiraha andjale vastavasisulise nõude esitamisel.
Käsirahalepingu   kehtivus   on   sõltuv   põhilepingu   kehtivusest.   Käsiraha   leping   lõpeb   võlasuhte
lõppemisel üldistel alustel.
8
5 GARANTII
Majandus-   või   kutsetegevuses   võib   isik   (garantii   andja)   võtta   lepinguga   võlausaldaja   suhtes
kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse (VÕS § 155 lg
1).
Garantii on leping, millega isik võtab endale kohustuse täita võlausaldaja nõudel garantiist tulenev
kohustus.   Garantii   on   tagatis,   mille   garantii   andja   peab   täitma   garantiilepingus   kokkulepitud
tingimustel.   Garantii   on   põhivõlgniku   kohustusest   täiesti   sõltumatu.   Garantiist   tuleneva   nõude
esitamiseks on vajalik üksnes garantiilepingus kokkulepitud eelduste täitmine ja need on tavaliselt
üksnes formaalsed eeldused. Garantii andja ei pea täitma  põhivõlgniku täitmata kohustust, vaid
garantii  sisuks  on garantii andja poolt  teatava  kokkulepitud toimingu tegemine võlausaldaja kasuks.
Garantiid  saab anda üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, seega üldjuhul juriidiline
isik. Garantii on  sobivaim  tagatise liik mitterahaliste kohustuste tagamisel - teha teatud tegu või
hoiduda sellest.
Tüüpiliselt  kasutatakse garantiid kui tagatist makse- ehk pangagarantiina (krediidiasutuse tagatis)
ning müügi- ja töövõtugarantiina.
Müügigarantiiks on  müüja , varasema müüja või tootja (müügigarantii andja)  lubadus  müüdud asi
garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil
asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam
seisund (VÕS § 230 lg 1). Müügigaarantii andmise korral loobub müüja võimalikest seadusest
tulenevatest   vastuväidete   esitamise   õigustest.   Seejuures   ei   välista   ega   piira   müügigarantii   ostja
õigust kasutada muid seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, kui pooled ei lepi selgelt kokku
teisiti.
Töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab
kõiki   selle   kehtivuse   ajal   ilmnenud   töö   lepingutingimustele   mittevastavusi   (VÕS   §   650   lg   1).
Olemuselt   sarnaneb   töövõtugarantii   seega   müügigarantiiga   -   eesmärgiks   on   tellijale   seadusega
võrreldes soodsama seisundi tagamine.
9
Garantii andja koostab kirjaliku garantiikirja, milles märgib selle olulised tingimused.  Garantiileping
loetakse sõlmituks, kui võlausaldaja saab garantiikirja kätte. Pärast garantiikirja kättesaamist võib
võlausaldaja nõuda garantiist tulenevate kohustuste täitmist kuni garantii lõppemiseni. Garantiikirja
vorminõuet   seadus   ei   kehtesta,   kuid   praktikas   antakse   garantii   enamasti   kirjalikus   vormis.
Garantiikirjast peab nähtuma, kes on võlausaldaja ehk soodustatud isik. Soodustatud isik ei pea
olema garantiilepingus nimeliselt kajastatud - võid sätestada, et soodustatud isikuks on isik, kelle
valduses on  garantiikiri . Kuna garantii on üleantav, omandab garantiist tulenevad õigused sellisel
juhul isik, kelle käes on garantiikiri. 
Garantii oluline tunnus on see, et reeglina saab seda tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest
keelduda üksnes garantiis endas kindlaks määratud juhtudel. 
Garantii lõppemine reguleeritakse garantiilepingus. Seadusest tulenevalt lõpeb garantii järgmistel
juhtudel:
 Garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist
tulenevalt oli kohustatud.
 Möödub garantii tähtaeg ning võlausaldaja ei ole garantiinõuet selleks ajaks esitanud.
 Võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, näiteks  tagastab  garantii andjale
garantiikirja. 
10

Document Outline

• 1 VIIVIS
• 2 LEPPETRAHV
• 3 KÄENDUS
  • 1.1 Käenduse lõppemine
• 4 KÄSIRAHA
• 5 GARANTII