Leidsid 27 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Vererõhk". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
arter, vererõhk, kingisepp, verevoolordis, diastoolse, manomeetri, rivarterites, diastoli, regulatsioon, mahust, perifeersete, löögisagedus, mahtkiiruse, sulgub, veri, olevateslaneb, tasemele, süstoolne, olevast, unearteri, kemoretseptorid, perifeersed, veresooned, laienevad, meetodeid, määramiseks, mansett, ventiil, hoitud, heid, kahanevadANATOOMIA 15 12.10.11 Vererõhk Vererõhk on veresoontes liikuva vere rõhk. See on põhjustatud ühelt poolt südame kui pumba tööst, süda paiskab iga süstoli ajal teatud koguse verd veresoontesse ja sellele soontesse paisatud verele avaldavad vastupanu veresoonte seinad. Arterite seinad sisaldavad elastseid kiude ja on pidevas pingeseisundis,
Pulsi rütm - südamelöökide regulaarsus (Novak 2004). Pulsi pinge - väljendab seda kas pulss on pehme, elastne, paindlik või kõva. Lastel on arter pehme, elastne ja ühtlane (Novak 2004). Veresoonte lupjumine põhjustab pulsi kõvastumist (Iivanainen jt 1997). Pulsi täitumus (amplituud-suurus/ulatus) - on vere kogus, mis pumbatakse veresoontesse südame iga löögiga (Novak 2004). Iivanainen jt (1997) nimetatakse seda pulsi mahuks. Arteriaalne vererõhk - on üks elutegevuse näitajatest. Arteriaalne vererõhk tekib südame kontraktsioonil ja vere pumpamisel suure vereringe arteritesse. Vererõhuks nimetatakse seega rõhku, mida avaldab veresoontes voolav veri veresoonte seintele. Vererõhk on vere liikumisest põhjustatud arterirõhk. Vere ringlemiseks vajalikku rõhku tekitavad südame kokkutõmbed ehk kontraktsioonid. Rõhk arterites muutub olenevalt südame, kui pumba tsüklilisest tööst. (Iivanainen jt 1997, Kingisepp 2001, Novak 2004,
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate
Tallinna Tehnikaülikool Riski- ja ohutusõpetus töövõimet ja koormuse intensiivsust. Näiteks tervel, hea töövõimega inimesel taastub peale 20 küki sooritamist pulss ligikaudu 3 minuti jooksul. Aeglasem taastumine viitab aga langenud töövõimele ning tervisehäiretele. Vererõhk on üks organismi seisundi tähtsamaid näitajaid. Seoses rütmilise südametegevusega ei jää vererõhk arterites ühesuguseks, muutudes korrapäraselt, saavutades iga süstoli (vatsakese kokkutõmbe) alguses maksimumi ja vähenedes miinimumini iga diastoli (vatsakese lõõgastumise) lõpus. Sellest tulenebki see, et vererõhu juures on vaja mõõta: · maksimaalset ehk süstoolset vererõhku, mis on inimesel vahemikus 110 - 120 mm Hg. (Esineb süstoolses faasis ehk kui toimub mõlema südamevatsakese järjestikune kokkutõmbumine ja vere paiskamine aorti);
Muutuste järgi elektrokardiogrammi sakkide kujus ja nende vahelistes ajaintervallides on võimalik iseloomustada südame erutusjuhtesüsteemi ning müokardi seisundit. Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest ( mille määrab südame verega täitumine diastolis ), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Tervel inimesel eristatakse kõiki 5 sakki, haigel ilmnevad muutused. 20. Millest oleneb arteriaalne vererõhk? Südametalitlusest, veresoonte toonusest ja vereplasma hulgast. Arteriaalse rõhu madaldamiseks tuleb kergendada südame tööd, laiendada veresooni ja vähendada vereplasma hulka. 21. Mida nimetatakse pulsirõhuks, mida keskmiseks arteriaalseks vererõhuks? Pulsirõhk on süstoolse (e süstoli ajal esinev) ja diastoolse (diastooli ajal esinev) rõhu vahe. Keskmine arteriaalne rõhk saadakse rõhupulsi ajalisel integreerimisel. · Normaalseks väärtuseks võib lugeda kuni 130/85 mm Hg,
alused. Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest (mille määrab südame verega täitumine diastolis), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Kui nimetatud tingimused jäävad muutumatuks, siis vastab süda ülelävisele ärritajale alati sama tugeva kokkutõmbega. Seega on südamelihase kokkutõmme antud tingimustes maksimaalne. 7. Südametegevuse ja veresoonte talitluse regulatsioon, selle iseärasused lastel. Regulatsioonis toimivad mõlemad süsteemid: närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul. Lisaks osaleb regulatsioonis vasomotoorne keskus, mis paikneb piklikus ajus ja mille mõjul on veresoontel pidevalt teatud toonus e pinge. Sümpaatilise ns mõju südamele ja veresoontele: südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete ulatus suureneb (kokkutõmbed
Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest, regulatsioon toimub vere kaudu
Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest, regulatsioon toimub vere kaudu
dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid (ortofosfaat, vesiniksulfiid j Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas:. kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele, siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV
kindlaks tegemist on kõige parem teostada elektrokardiogrammiga. · Fibrillatsioon südame laperdus ja virvendus. So v äga suure sagedusega, ebakorrapärane südame lihase erutusseisund. Fibrillatsiooni korral terve süda enam tervikuna ei suuuda kokku tõmbuda. Erinevad lihaskiud tõmbuvad eri aegadel kokku, see ei võimalda südame lihasel verega täituda. Kasutatakse defibrillaatorit . et rütmi taastada. 6. Südametegevuse uurimismeetodid. EKG. Pulss ja selle mõõtmine. Vererõhk ja selle mõõtmine. EKG. EKG- elektrokardiogramm. Erutuse levimisel ja vaibumisel südames tekib elektriväli, mis ulatub kuni keha välispinnani. Selle välja suuruses ning suunas jooksvalt erinevaid muutusi saab kindlaks teha keha välispinna erinevate kohtade vaheliste potentsiaalidiferentside mõõtmise teel. EKG kujutab enesest nende ajas muutuvate potentsiaalidiferentside kõverat ja on seega südame erutuse, mitte kontraktsiooni väljendus.
parasümpaatiliseks ja soole- ehk enteraalseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi keskused asuvad sekjaaju rinnasegmentides ja esimeses kolmes nimmesegmendis, sellepärast nimetatakse seda ka vegetatiivse närvisüsteemi torakolumbaalseks osaks. Sümpaatikus funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades (fight or flight). Vereringe aktiveerub, südame löögisagedus kiireneb ja suureneb löögimaht, naha ja siseelundite veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb. Südame ja töötavate luustikulihaste veresooned laienevad. Peente bronhiarude silelihaskiud lõtvuvad ja hingamisteed avarduvad. Sümpaatikus aeglustab seedekanali motoorikat ja eritamist. Sümpaatikuse ärritus laiendab pupille, suurendab higi eritumist. Sümpaatikus kontrolllib termoregulatsiooni vastusena kuumale, renniini vabanemist neerust ja mtaboolset effekti. Parasümpaatilise närvisüsteemi keskused asuvad ajutüves ja
väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elundi, elundisüsteemi või kogu organismi talitluse muutuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar. Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem, efektorelund või elundisüsteem ja regulaator, refleksikeskus NS’is. Sensor reageerib mingile näitajale organismis antud hetkel(nt vererõhk, veresuhkru tase, lihaspinge jne) ja edastab selle refleksikeskusele. Refleksikeskusel on andmed füsioloogiliste piiride kohta, on ette antud reguleeritava suuruse nõutav väärtus. Kui reguleeritava suuruse tegelik ja nõutav väärtus üksteisest erinevad, on tegemist reguleerimishälbega. Nii reguleerimiskontuuri kui ka refleksikaare kaudu toimuva regulatsiooni juurde kuulub tagasiside, mille vahendusel antakse teada regulatsiooni tulemustest. Negatiivne
Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon; sisekeskkonna pH; soolade ja teiste elektrolüütide konsentrasioon; ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. Homöostaas saavutatakse regulatsiooni kaudu. 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Organismi regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub nt reflekside kaudu. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Autoregulatsioon on organi sisemine võime tagada normaalne keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete mõjudega. Tagasiside võib olla negatiivne, postiivne või ennetav side. Rakkudevaheline kommunikatsioon: *Autokriinne, parakriinne, endokriinne signalisatsioon *Elektrisignaalid *Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid *Ahelsignaalid-signaalikaskaadid 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja
*Lihase kiuline koostis s.o kiirete ja aeglaste lihaskiudude vahekord antud lihases. Muude võrdsete tingimuste juures arendavad suuremat jõudu lihased, millel on suurem ristlõige ja kiirete lihaskiudude protsent. Lihasesisene koordinatsioon, s.o lihaspinge regulatsiooni ühe lihase piires kindlustavad kolm mehhanismi: *Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon; *Motoorsete ühikute impulseerimissageduse regulatsioon; *Motoorsete ühikute impulsatsiooni ajaliste suhete regulatsioon Need regulatsioonimehhanismid toimivad nii inimese tahtelisel kui ka reflektoorsel liigutustegevusel. Aktiivsete motoorsete ühikute arvu regulatsioon (rekruteerimine). Mida rohkem on aktiivseid (rekruteerunud) motoorseid ühikuid lihases, seda suuremat pinget (jõudu) ta arendab kontraktsioonil. Motoorsete ühikute rekruteerumine on regulatsioonimehhanism, mis toimib motoneuronpuuli tasandil. Viimase all mõistetakse motoneuroneid, mis innerveerivad ühte lihast või selle gruppi pead
vajadusega. · Teatud muutujate muutmine soovitud eesmärgile orienteeritud viisil · Teatud parameetreid hoitakse teatud kitsaas vahemikus · Kohastumine ja komplekse termodünaamiliselt avatud struktuuri hoidmine · Parameetri tasakaalus hoidmine toimib vaid siis kui parameetri suurenemisest ja vähenemisest tingitud mõjud on tasakaalus · Homeöstaas · Parameetrid võivad olla ruumiliselt eraldatud sellepärast regulatsioon üle terve organismi Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Autokriinne, parakriinne, endokriinne signalisatsioon · Elektrisignaalid (neuronid) · Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid · Ahelsignaalid-signaalikaskaadid 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid,toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi eraldatavate bioloogiliselt aktiivsete orgaaniliste ühendite kaudu.)
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi eraldatavate bioloogiliselt
See tähendab, et see seisund võib olla muutuv, kuid see on siiski suhteliselt püsiv. Cannon mõistis, et võtmeküsimuseks suhteliselt stabiilse sisekeskkonna säilitamisel on keha regulatoorsete mehhanismide olemasolu. Ta võttis kasutusele termini homoöstaas, et kirjeldada sisekeskkonna stabiilsuse säilitamist. Regulatsiooni Põhimõte: mingit parameetrit on võimalik hoida samal tasemel vaid siis, kui parameetri suurenemist ja vähenemist tingivad mõjud on tasakaalus. Regulatsioon peab toimuma kogu organismi ulatuses, sest hulkrakses organismis võivad olla parameetrit suurendavad ja vähendavad tegurid ruumiliselt üksteisest eraldunud. regulatsioon närvisüsteemi poolt, humoraalne regulatsioon (hormoonide vahendusel), autoregulatsioon. Negatiivne tagasiside Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrollsüsteemid algatavad negatiivse tagasiside, et viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja hoida homoöstaasi. Positiivne tagasiside
Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid, millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1. Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket. Selle reaktsiooni käigus langeb vererõhk järsult, võib lõppeda surmaga. 2. Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi – rh-emal võib olla RH-loode. Emal ja lootel on ühine vereringe, kuid raseduse ajal loote vereringest punalibled ema vereringesse ei pääse (sel hetkel pole midagi karta). Sünnituse käigus võib sattuda mingi kogus vastsündinu verd. Lapse reesusantigeenid põhjustavad ema verre sattudes reesusantikehade tekke. Ema veri on tundlik reesusfaktori suhtes. Teise raseduse ajal,
voolamine aeglasem. Takistus aordis, suurtes arterites ja arteriharudes ei moodusta üldisest takistusest üle 1/5, sest neil on suur diameeter(?). Terminaalsetes arterites ja arterioolides on takistus peaaegu pool kogutakistusest, tingitud nende diameetri vähenemisest, mida paralleelselt lülitatud sooned kompenseerida ei suuda. ¼ takistusest on põhjustatud kapillaaride poolt. Veenulite takistus on 4 % ja ülejäänud veenide oma 3%. 34) Vererõhk veresoonkonna eri osades, vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhk on jõud, mida veri avaldab veresoone seinale pinnaühiku kohta. Maali-Liina, jaanuar 2012 Arterites on rõhk suurim, kuid südametegevuse faaside tõttu perioodiliselt muutuv. Aordis on rõhk max 120 mm Hg vatsakese süstoli ajal(süstoolne rõhk, normväärtus
1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees) tulemusena organismi koostisosad
Reesussüsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antigeenid, millest määravaks saab D- antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne (Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1) Vere ülekanne – üle tohib kanda vaid sama reesusfaktoriga verd, et vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket. Selle reaktsiooni käigus langeb vererõhk järsult, võib lõppeda surmaga. 2) Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi – rh-emal võib olla RH-loode. Emal ja lootel on ühine vereringe, kuid raseduse ajal loote vereringest punalibled ema vereringesse ei pääse (sel hetkel pole midagi karta). Sünnituse käigus võib sattuda mingi kogus vastsündinu verd. Lapse reesusantigeenid põhjustavad ema verre sattudes reesusantikehade tekke. Ema veri on tundlik reesusfaktori suhtes.Teise
Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest segmentidest, tglt nende segmentide vahel ajus vahesid ei ole
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu. 4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed. ·Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed: a)Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained b)surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul c)Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma
c)kaitsefunktsioon, mille tagavad fagotsütoosivõimelised ja antikehi moodustavad valgelibled ning vereplasma ensüümid; kaitse verekaotuse vastu vere hüübimismehhanismi kaudu. 4. Vere maht. Aeglase ja kiire verekaotuse tagajärjed. ·Kiire ja aeglase verekaotuse tagajärjed: Kiire: vererõhujärsk langus, koed jäävad ilma hapnikust,kuhjuvad jääkained, surm, kui 30-50% verest väljub organismist 30 min jooksul Aeglane: võib eemaldada kuni 75% verest, ilma et vererõhk langeks alla kriitilise piiri tänu vererõhku säilitavate mehhanismide rakendumisele:veresooned ahenevad, vesi liigub kudedest soontesse, diurees väheneb, ringlusse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus
minutimahu tõus sõltub löögisagedusest. Südame minutimahu suurus sõltub hapniku tarbimisest, mille ulatuse omakorda määrab sooritatava töö võimsus. Seetõttu on südame minutimahu muutuste ja töö võimsuse vahel otsene sõltuvus. Kuid see sõltuvus ei ilmne alati. Töötavate organite verevarustuse tõus ei toimu ainult südame minutimahu absoluutväärtuste suurenemise tõttu, vaid ka vere ümberpaiknemise tulemusena. 11. Südametegevuse reflektoorne regulatsioon. Sellest protsessist ei võta osa mitte ainult pikliku aju ja seljaaju keskused, vaid ka hüpotaalamus, väikeaju ja suuraju poolkerade koor. Eriti suur tähtsus on baro- ja pressoretseptoritel, mis asuvad aordikaares ja unearterite hargnemise kohal. Need retseptorid erutuvad rõhu tõusu korral veresoontes ning veresoonte seinte venitusel. Suur tähtsus südame talitluse regulatsioonis on liikumisaparaadi propriretseptorite signaalidel. Kehalisel tööl suureneb
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
