Vererõhk (0)

1. VERERÕHK

1.1. Vererõhu mõiste

„Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Lähtudes veresoonte anatoomilisest jaotusest võib rääkida rõhust suurtes ja väiksetes arterites , arterioolides, kapilaarides, veenides, venulites ja suurtes veenides.“ ( Kingisepp 2006: 62).
Kõige kõrgem rõhk on aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides. Vererõhku õõnesveenides võib lugeda võrdseks nulliga. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv ning vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutub see suurima väärtuse. Sellist väärtust nimetatakse maksimaalseks e süstoolseks vererõhuks. Pärast süstoli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist alaneb rõhk aordis diastoli lõpuks minimaalse e diastoolse vererõhu tasemele . (Kingisepp 2006: 62-63). Tervel inimesel on süstoolne vererõhk ligikaudu 120 mmHg. Diastoolne vererõhk on aga umbes 80 mmHg. (Kingisepp 2006: 63).

1.2. Vererõhu regulatsioon

„Vererõhk oleneb vereringes olevast vere mahust ja vere viskoossusest, südame minutimahust ning veresoonte, eriti arterioolide ja kapillaaride takistusest.“ (Kingisepp 2006: 64). Tegurid, mis suurendavad südame minutimahtu ja perifeersete veresoonte takistust, tõstavad vererõhku. Südame löögisageduse ja -mahu langus ning perifeersete veresoonte laienemisega seotud takistuse vähenemine viib vererõhu regressile. (Kingisepp 2006: 64-65).
Vererõhu regulatsioonis osalevad paljud refleksid, mis pärinevad veresoonkeskkonna rõhuretseptoreilt, kemoretseptoreilt ja mitmetelt teistelt elunditelt mujalt organismist. Rõhuretseptorid asuvad aordikaares ja ühise unearteri sisemiseks ning välimiseks hargnemise kohal. Kemoretseptorid asuvad samasuguste piirkondade kõrval paiknevates karotiidgloomustes ja aordigloomustes. (Kingisepp 2006: 65).
Vererõhu liigne tõus vallandab depressoorse refleksi. See tähendab, et perifeersed veresooned laienevad, takistus verevoolule väheneb, südame löögisagedus ja -maht samuti vähenevad. Perifeerse takistuse ning vere mahtkiiruse vähenemine põhjustavad vererõhu languse. Ähvardav vererõhu langus tagandab pressoorse refleksi, kus perifeerse takistuse ja vere mahtkiiruse muutused on eelpoolkirjeldatule vastupidised. (Kingisepp 2006: 65-66).

2. VERERÕHU MÕÕTMINE

2.1. Korotkovi meetod

Korotkovi meetod on üks levinumaid meetodeid vererõhu kaudseks määramiseks . Selle meetodiga mõõdetakse arteriaalset vererõhku õlavarrearteris sfügmomanomeetri abil. Õlavarrearter asub umbes südame kõrgusel ning on vastu õlavarreluud hästi kinnisirutav. Õlavarre ümber paigutatakse manomeetriga ühendatud mansett . Selles mansetis tõstetakse rõhku kummiballooni abil. Pärast manseti asetamist leitakse arteripulsi järgi arteri asukoht ning pannakse manseti alumise serva kõrgusele stetoskoobi otsik. Seejärel tõstetakse mansetis ballooni abil rõhku. Kui rõhk ületab arterisisese vererõhu, siis mansetialune arter sulgub ja verevool lakkab. Järgmiselt avatakse ventiil, mis asub balooni juures ja langetakse aeglaselt rõhku mansetis. Süstoolsest arteriaalsest rõhust madalama mansetirõhu juures läbib veri osaliselt kokku hoitud arterit. Verevool selles arterilõigus läheb kiiremaks ning tekivad keerisvoolud, millega kaasnevad heid e Korotkovi toonid. Manomeetri näit fikseerib toonide ilmumist. Selline näit vastab süstoolsel e arteriaalsele vererõhule. Rõhu edaspidisel langetamisel Korotkovi toonid tugevnevad, pärast kahanevad või hoopis kaovad. Sellel hetkel võib öelda, et vererõhk mansetis vastab diastoolsele arteriaalsele rõhule. (Kingisepp 2006: 68).

2.2. Riva-Rocci meetod

Vererõhu mõõtmiseks võib kasutada Riva-Rocci meetodit. Rõhk tõstetakse nii kõrgeks kui on võimalik, et arter sulgub. Pärast alandatakse rõhku aeglaselt. Kui mansetis olev rõhk langeb maksimaalsest väärtusest allapoole, siis liigub verevool ajuti manseti alt läbi. Sellist tõuget on tunda, kui palpeerida pulssi mansetist allpool ning kuuldes stetoskoobiga. (Nienstedt jt 2007: 215).
Võib juhtuda nii, et kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sellel momendil nõrgeneb heli järsult ja pehmendavad teravad tõuked. Sellel hetkel mõõdetav näit on diastoolne vererõhk. Diastoolset vererõhku ei saa määrata palpeerimise teel, seda võib teha ainult kuulatledes. (Nienstedt jt 2007: 215).

2.3. Vererõhu mõõtmine mõlemal käel

Patsient võib paluda tervishoiutöötajat, et ta mõõdaks vererõhku mõlemal käel. Vererõhu mõõtmisel mõlemal käel võivad toimuda erinevad indikatsioonid. Tervidhoiutöötaja peab valima suurimat vererõhu näidist. Inimestel, kellel erineb vererõhk rohkem kui 10 mmHg, võivab saada südameatakki või ajurabandust. Need juhtumid võivad leiduda inimestel, kes on vanemaealised. Selleks, et vältida nendest juhtumitest tuleks kontrollida oma vererõhku üsna pidevalt, näiteks üks kord päevas. ( Measure blood... 2014: 7).