Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Veeõitsengud - keskkonna probleem". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sinivetika, veeõitseng, järved, järvede, rakk, vetikad, järvedes, sinivetikad, rakud, fotosüntees, lämmastik, fosfor, kalad, lainetus, vohamist, toksiine, toksiinid, roheka, eutrofeerumine, seostatakse, kasvukiirus, ülemiste, huku, teisisõnu, ookeanides, märka, tootlikkus, õitsemine, sinivetikas, vähenenud, rohket, kolooniaid, kolooniadSINIVETIKAD. ÕPIOBJEKT 20.02.2013 1. Sinivetikad ilmusid Maale vähemalt 3,5 miljardit aastat tagasi. 2. Prokarüoodid on eeltuumsed organismid. Prokarüoot rakutuumal puudub membraan, rõngaskromosoomid asetsevad tuumapiirkonnas. Rakutuumas puudub tuumake. Kahekordse membraaniga organellid raku sees puuduvad. Sisemembraanistik (tsütoplasmavõrgustik, Golgi kompleks, lüsosoomid) puudub. Enamikel esineb rakukest (täiendavalt ka veel limakapsel). Ribosoomid paiknevad rakus vabalt. Eukarüoot rakutuuma ümbritseb kaksikmembraan
4. Lahustunud hapnik................................................................................................12 5.VEE FÜÜSIKALISED PARAMEETRID........................................................................13 5.1. Läbipaistvus (valgus)............................................................................................ 13 5.2. Temperatuur.......................................................................................................... 13 6.Eesti järvede kirjeldav ülevaade........................................................................................14 6.1. Tartumaa järved.....................................................................................................15 7.JÄRVE ELUKOOSLUS................................................................................................... 16 ........................................................................................................................................
Protistid.Vetikad Protistid on eükarüoodid, kelle hulka kuuluvad väga erineva päritoluga organismirühmad. Nad on enamsti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed. Vetikate rühm on ökoloogiline rühm, siia kuuluvad ka sinivetikad ehk tsüanobakterid. Rohevetikad paigutatakse mõnikord ka taimeriiki, kuna taimed pärinevad nendetaolistest eellastest.Vetikaid uurivad algoloogid. Sinivetikad, kuni 2500 liiki. Ei leidu veekogu, kus neid poleks, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutüvedel. Mõnedes leidub toksiine, enamus on ohutud, väga vajalikud eluslooduses. Raku ehituselt bakterid, eluviisilt vetikad. Siiani pole kokku lepitud, kas neid käsitleda taimede või bakteritena. Paljud, kellel on
kasutavad hingamiseks ja lagundamiseks hapnikku Mis määrab vee-elustiku liigilise koosseisu - Aluspõhjast, valglast ja pinnakattest sõltuvad vette sattuvate stabiilsete ioonide (Ca.., Mg.., Na., K., HCO3', SO4'', SiO2'') väärtused ja pH, mis omakorda määravad elustiku liigilise koosseisu. Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti aluspõhja erinevus, mis sellest tuleneb -. Lubjakivi lahustub pikkamööda vee toimel, tekivad lõhed, mis lasevad pinnareostuse põhjavette. P-Eesti järved on lubjarikkad e. alkalitroofsed (Ca ja HCO3'), läbipaistva veega; N palju, P vees vähe (lubjaga seotud), planktonit vähe. Lõuna-Eesti liivakivi on vettpidav; järved enamuses P-rikkad, eutroofsed, läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest
1. Eesti järvede üldiseloomustus Eestis on ligikaudu 2800 järve, neist pindalaga üle hektari umbes 2300. Enamiku sellest moodustavad Peipsi, Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Järvedest on looduslikke umbes tuhande ringis ning nad asetsevad Eesti territooriumil võrdlemisi ebaühtlaselt. Morfomeetria ja hüdroloogia. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väiksed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km 2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat. Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas
Vetikakooslused ja vee toitelisus järvedes ja jõgedes Referaat Tartu 2009 Sissejuhatus Fütoplanktoni populatsioonide arenemine järvedes ja jõgedes on seotud temperatuuri, valguse, lahustnud gaaside -ja lahustunud anorgaaniliste toiteainete hulgaga vees. Silikaatide kontsentratsioonid, nitraadid ja fosfaadid mõjutavad vetikate kasvu ja liikide esinemist veeökosüsteemis. 1. Fütoplanktoni koosseis ja järve toiteainete seisukord Järve troofsusel on peamine mõju domineerivate vetikate tüübile ökosüsteemis ja sesoonsele fütoplanktoni suktsessioonile. 1.1 Ökoloogilised eelistused järvedes
........................................ 6 Veereziim ja vee kvaliteet.................................................................................................................. 6 Vee koostis......................................................................................................................................... 7 Ökosüsteemi seisund.......................................................................................................................... 8 Eesti järvede tüübid (1995 a).............................................................................................................. 9 Jõed...................................................................................................................................................... 10 Levik ja tihedus................................................................................................................................ 10 Veereziim................................................
kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
Järve pinnakihi pH dünaamika sõltub produktsiooni- ja lagunemisprotsesside vahekorrast, vee segunemisest ning suvel ka vee ja atmosfääri gaasivahetusest. Talvekuudel väheneb pH orgaanilise aine aeroobsel lagunemisel vabaneva CO2 toimel. Suvel aga seotakse fotosünteesis süsihappegaasi, mille tagajärjel pH suureneb. Sel moel on pH alusel võimalik eristada intensiivse fotosünteesi ja orgaanilise aine lagunemise periooode. Võrtsjärvele on iseloomulik pH vähenemine juulis kui fotosüntees toitesoolade ammendumise ja vee vähenenud läbipaistvuse tõttu aeglustub. Põhjalähedases veekihis on pH enamasti väiksem kui pinnakihis, talvel on see vahe suurem. -4- Hapnikureziim: Jäävabal ajal tagab vee segunemine lahustunud gaaside kontsentratsiooni püsimise küllastuse lähedal. Võrtsjärve madalusele vaatamata tekib enamasti siiski pinna- ja põhjalähedaste veekihtide gaasisisalduse vahel väike erinevus
Hüdrobioloogia konspekt Organismid ja ökosüsteem Veehabitaat on elupaik vesikeskkonnas, mis hõlmab terve spektri vee osasid, maailmamerest kuni estuaarideni (jõe suue, mis on mereveega segunenud). Veel kuuluvad vee osade hulka suured järved (ka soolased järved, nt Kaspia meri), väikesed järved, sood ja rabad, mis asuvad tavaliselt teiste veekogude läheduses, ja jõed, mis voolavad ühes suunas. Kahes suunas voolavad jõed on Emajõgi ja Nasta jõgi. *** Mangroov on hingamisjuurtega, igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul. Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja Ceriops. Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal
...........................................................................................................................................................1 SISSEJUHATUS......................................................................................................................................................3 1. VEE REOSTUS...................................................................................................................................................4 1.1. SINIVETIKAD..................................................................................................................................................5 1.2. NAFTA REOSTUSED.........................................................................................................................................6 1.3. PÕHJAVEE REOSTUS........................................................................................................................................7 1.4. VEE PUHASTAMINE..
kasv); 2)elupaikade killustumine –liigid ei suuda levida ühest koosluselaigust teise; 3)tekib nn. Väljasuremisvõlg. Heina mahajätmise mõju niidule: väheneb rohumaade liigirikkus, eriti väikesekasvuliste liikide arvel. Suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks. 3. Luhad e. lamminiidud. 3.1. Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad? Luhad tekivad perioodiliselt magevee poolt üleujutatud niitudele. Asuvad jõgede, järvede lammidel. Sekundaarse Inimtekkelise päritoluga, varem lammimetsadel ntks. Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud. • Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel). • Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad. 3.2. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. – soomaa- enamjaolt tekkinud
Esimise (0) taseme, ehk eelelulise tasemena võib välja tuua kromosoomse taseme, kus on koos teatav hulk omavahel kooskõlas kromosoome, mis ei taga tervikorganismi tööd, aga võimaldavad soodsas keskkonnas eluavaldustena ilmneda. Siia alla võiks liigitada primaarsed viirused, plasmiidid ja vb ka päristuumsete kromosoomid. Vajab kindlasti teise elusorganismi olemasolu. Järgmine tase oleks eeltuumne tase, eh nö ühikraku tase, kuhu alla saab paigutada kõik bakterid, sinivetikad, plastiidid, mitokondrid, rakutuumad. Kahe membraaniga ümbritsetud ühikute evolutsiooni puu. Kui panna eeltuumseid ühikud kokku, saadakse päristuumne rakk. Edasi tulevad sümbioossed organismid. Kui erinevaid kompleksustasemeid vaadata, siis mida aste edasi, seda autonoomsemaks elemendid seal muutuvad. Tervikorganism on evolutsiooni käigus muutunud üha hägusemaks, aga ka keerulisemaks. BAKTERID 28/09/09 Esimeses 1-2 miljardit aastat valitsesid elu arhebakterid
B nagu autotroofia, aga ei suudeta mõnda orgaanilist ainet (vitamiinid) ise sünteesida C metabolism, kus kasvuks ja paljunemiseks kasutatakse orgaanilisi aineid D tarvitatakse ainult anorgaanilisi aineid (fotosünteesiks) E segatoidulisus. Heterotroofia organismi poolt millel on kloroplastid F lahustunud orgaanilise aine omastamine rakupinna kaudu aktiivselt, mitte osmoosi tagajärjel Õige vastus ära arvata ja selle ette ristike teha, õigeid vastuseid võib olla ka rohkem kui 1 Millised vetikad kuuluvad prokarüootide hulka: (x) Cyanophyta ; (x) Cyanobacteria; () Glaucophyta; (x) Prochlorophyta; () Rhodophyta; () Bacillariophyceae; ()Raphidiophyceae; () Heterocontae; () Haptophyta; () Eustigmatophyta Eukarüootidel toimuvad respiratoorsed protsessid peamiselt: (x) mitokondrites; () kloroplastides; () Golgi aparaadis; () vakuoolides; () Endoplasmaatilises retiikulumis; () hüdrogenosoomides Fotosünteetilistel organismidel toimuvad fotokeemilised reaktsioonid: (x) tülakoididel; ()
Hapnikuvaegus võib tekkida ka tööstusest mingisse veekokku juhitud termilise vee ehk soojussaastega. Oluline veereostuse põhjustaja on ka tööstusvete mis võivad sisaldada raskemetalle, ravimite jääkprodukte, orgaanilise mürke, õlisid jt jõudmine veekokku. Probleemne on ka muda äravool näiteks ehitusplatsidelt, maha raiutud metsade alalt, põllumajandusest, mis võivad takistada päikesekiirguse jõudmist veesambasse, mistõttu kannatab taimede fotosüntees ja võivad tekkida taimestikuta veealad, mis ei ole osa looduslikust ökosüsteemist. Veereostusele viitavad tavaliselt vee(kogu) kvaliteedi langus, veekogu kinnikasvamine, vee ebameeldiv lõhn, veeõitsengud jt. VEE REOSTUSE ALLIKAD pinnase ehitus, kus põhjavesi maasse imbub tööstusvete, mis sisaldavad keemilisi ühendeid või kõrvalsaaduseid, jõudmine vette halvasti käsitletud või käitlemata heitvee jõudmine vette
Taimekoosluste dünaamika Kõik alalised muutused on jaotatud kahte rühma: -kooslusesisesed muutused, mis on enamasti lühiajalised, enam-vähem tsüklilised ja toimuvad koosluse tunnuste varieerumise piires, neid käsitletakse kui koosluse dünaamikat -on seotud koosluse koosseisu ja struktuuri pöördumatu ümberkujunemisega ning viivad uue koosluse kujunemiseni – vahetuseni e. suktsessioonini. -ööpäevased muutused – fotosüntees, transpiratsioon, hingamine jt.. -aastaajalised e. sesoonsed muutused – väljenduvad koosluse aastarütmis st. teatud faaside kordumises igal aastal. Kooslusse kuuluvate liikide mõningate fenofaaside kokkulangemine tingib erinimeliste kooslusefaaside – aspektide – korrapärase vaheldumise aasta jooksul -eriaastased muutused e. fluktuatsioonid – tingitud eri aastate ilmastiku erinevustest, mis võivad muutuda taimede,
HÜDROBIOLOOGIA Fütobentos maailma veekogudes Fütobentos ehk põhjataimestik on veekogu (mere, järve või jõe) põhjas kasvavad organismid. Meres esineb fütobentost ainult litoraal- ja sublitoraalvööndis, järvedes litoraalvööndis ja jõgedes ripaalvööndis. Meres moodustavad suure osa fütobentosest vetikad. Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad taimed, mis silmaga on nähtavad, näiteks puna-, pruunvetikad ja õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd
MIKROORGANISMI D Kätlin-Karolin Kruusvee TO14-PE 1 Sissejuhatus Bakterid Hallitusseened Pärmseened Algloomad Vetikad Bakterid 2 Bakterid on kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Enamike bakterite keskmiseks suuruseks on mõni mikromeeter , erandlikult kuni 100 μm = 0,1 mm. Keskmise bakteriraku ruumala on 1 kuupmikromeeter (ühte kuupmillimeetrisse mahub miljard bakterit). Baktereid on värvusetuid, siniseid või punakaid, erineva kujuga (nt: kerabakterid ehk kokid;
Eesti väikejärved Sissejuhatus Eestis on umbes 1200 järve. 1975. aastal 1119 järve- 964 looduslikku ja 155 tehisjärve (I. Kase andmeil). Hilisemate täpsustuste kohaselt on looduslike järvede arv peaaegu tuhat, tehisjärvi umbes kakssada. Lisaks on Eestis veel ligikaudu 20 000 rabalaugast. Kuna järved on aja jooksul kadunud nii maaparanduse, kinnikasvamise kui ka tammide purunemise tõttu, siis nende arv pole püsiv. Uued järved saavad tekkida mere taandumisel, liiva-, savi-, pae-, turba- ja põlevkivikarjääride, samuti veehoidlate rajamisel. Järved on enamasti mandrijäätekkelised, nende hulka kuuluvad künkliku
Peipsi avaosas ulatub viburloomade arvukus keskmiselt 600 isendini milliliitris. Ripsloomad on üherakulised loomad ja mõõtmetelt väga väikesed. Peipsist on leitud kokku 57 ripsloomataksonit. Järve eri osade vahel jagunevad nad järgmiselt: Suurjärvest 34, Lämmijärvest 47 ja Pihkva järvest 23. Vibur- ja ripsloomad võivad veekogudes edukalt piirata bakterite juurdekasvu. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.3 Vetikad Praeguseks on Peipsis määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Siiani avaldatud liiginimestikud pole kaugeltki täielikud. Paljud vetikad on mitmel põhjusel jäänud määramata. Tähtsal kohal on järves sini-, räni- ja rohevetikad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on liikide koguarvult kolmandal, planktonis viimasel ajal aga esikohal. Paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga. Eriti liigirohke ja arvukas on perekond Anabaena Peipsi Suurjärves
Fotosünteesil tekkiv hapnik on oluline veeorganismide ainevahetusprotsessides ning orgaaniliste ja mineraalsete ainete oksüdatsioonil. (2) Fütoplanktoni hulka loetakse eukarüootsed protistid kui ka mõned eeltuumsed pärisbakterid ja arhebakterid. Arvuliselt on kõige olulisemad fütoplanktoni rühmad ränivetikad, tsüanobakterid ja dinoflagellaadid. (3) 3 Fütoplankton. (6) 2.1 Veeõitsengud Veeõitseng on veemassiivis elavate planktonvetikate vohamine, mille tagajärjel vesi omandab ebaloomuliku roheka, pruuni või punaka värvuse. (2) Need on muutumas üha suuremaks keskkonnaprobleemiks. (3) See põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise, hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla toksiline inimesele. (2) Nende teket oluliselt soodustavaks teguriks on
NÄIDE Liigist alustades: Rasvatihane – tihane – tihaslased – värvulised – linnud – keelikloomad – loomad – eukarüoodid 2. Mitteloomsed organismid Eestis. Üldiseloomustus, paljunemine, liigiline mitmekesisus. Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki Vetikad- on suur fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt, vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Samblikud- koosnevad seentest ja vetikatest. moodustavad puudel, kividel või maapinnal erineva kuju ja värvusega talluseid. Samblikud paljunevad
VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas
orgaanilisi ühendeid. 2. Atmosfäärsed sademed, millega kanduvad mere lämmastikuühendid. 3. Põhjamerest vastuhoovusega sissetungiv merevesi, mis sisaldab fosfori- ja lämmastikusoolasid, samuti ka orgaanilisi aineid. Pindmistes valgustatud veekihtides esinevad biogeensed ained vabas olekus üsna harva, sest nad kasutatakse orgaaniliste ainete sünteesiks rohelistes taimedes, eeskätt hõljuvates vetikates. Vetikad ja neist toituvad loomsed organismid lagunevad pärast surma Läänemere põhjakihtidesse. Seal toimub orgaaniliste ainete lagundamine bakterite kaasabil ja biogeensed ained vabanevad mineraalsooladena. Läänemere lahtedes ja madalates osades kantakse biogeensed ained vete sügistalvise segunemise ajal põhjakihtidest jällegi ülemistesse kihtidesse ja soodsate valgus- ning temperatuuritingimuste korral kasutatakse ära orgaaniliste ainete sünteesimisel rohelistes taimedes.
Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja lämmastikuühendeis. Need suurendavad vee
3 Kaugseire andmeid mõjutavad tegurid.................................................................4 2. Uurimisobjektid...............................................................................................................4 2.1. Klorofülli, heljumi ja kollase aine kaugseire........................................................4 2.2. Pinnakihi temperatuuri määramine.....................................................................5 2.3. Järvede seire.......................................................................................................6 3. Vahendid ja meetodid.....................................................................................................6 3.1. GPS - Üleilmse asukohamääramise süsteem.....................................................7 3.2. Satelliidid.............................................................................................................7 3
Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Niidutüübid: Alvar e loopealsed on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Mullad on väga viljakad ning kõrge liigirikkusega. reljeef on üldiselt tasane. Taimed- kadakad, kibuvits,kassikäpp,mägiristik. Linnud- kiivitaja,punajalg-tilder,kanepilind Lamminiidud e.luhaniitudeks. Leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel(Emajõgi, Pärnu, Kasari jt ääres). Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuleb niita,karjatada,muidu kasvab kinni.Taimestik:tamm, hall lepp, haab, toomingas/pajusid, harilikku sarapuud/ rohurinne on liigirikas- aruheinad,kassikäpp, mägiristik,tarnad, angervaks.Linnsutik:tikutaja,kiivitaja,rukkirääk
Ma olen mitu korda näinud, kuidas randa, otse vee äärde, autodega sõidetakse ja kuidas mootorpaatidega suplusrannast järvele minnakse, kuigi paadisild on kohe ranna lähedal. Need reostavad kindlasti Vagula järve väga palju. Lisaks voolab sellesse järve sisse Võhandu jõgi, mis pole sugugi puhas, juba näiteks sellepärast, et jõe kallastel autosid pestakse. Kokkuvõtteks võib öelda, et minu arvates pole Vagula järv väga kõvasti reostunud, aga päris puhaste järvede hulka ta ka ei kuulu. 4 Kasutatud kirjandus: · Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999 · Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977 · Mäemets A. Matk Eesti järvedele, Tln, 1989 · Velner H.A. Keskkond ja tehnika, Tln, 1994 · Vuorisalo T. Keskkonna ökoloogia, Tartu, 1995 · Ökoloogia ja loodushoid, Koolibri, 1998
/7/ Kui joogivett ei puhastata korralikult, kanduvad vees elavad haigust tekitavad organismid inimeseni ning põhjustavad sageli haigusi. Maailma mitmetes piirkondades on 4 tavalised juhtumid, kus inimesed haigestuvad reostunud vee joomisel sooltepõletikku ja kollatõppe./3/ Saaste vähendamine on lisaks joogiveevarude säilitamise huvides oluline ka taimede ja loomade kaitsmiseks, kes elavad meie jõgedes, järvedes ja meredes. Ookeanid ja mered katavad 71% Maa pinnast ning neis elab 90% planeedi elusorganismidest. Euroopas katab merevesi 3 miljoni ruutkilomeetri suuruse pinna- see võrdub Euroopa maismaa pindalaga. Mere ökosüsteemil on palju olulisi ülesandeid, sh võtmeroll kliima- ja ilmastikuolude tekkel ning inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud süsinikdioksiidi neelamisel. Meri on ka oluline toiduallikas, oluline kalanduse ja
Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja lämmastikuühendeis. Need suurendavad vee
ning kapsel, näiteks hambakatt. Bakterid on erakordselt vastupidavad. Nad võivad elutseda praktiliselt igasuguses keskkonnas, alates kuumaveeallikatest kuni arktilise pakaseni. Paljud bakterid võivad moodustada spoore. Need on tillukesed kapslid, milles bakter võib eluvõime säilitada aastate kestel, taludes hästi nii kuivamist, suurt kuumust kui ka desinfektsioonivahendeid. Vaid vähesed tõvestavatest bakteritest moodustavad spoore. 4. Vetikad Vetikad on suur ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest (s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist tsüanobakterid (ehk sinivetikad), protistidest punavetikad, pruunvetikad jt., taimedest rohevetikad. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas.
Jakob Westholmi Gümnaasium Referaat Järvenõgude areng, järvede toitelisus ja järvevee segunemine Jaana Junolainen 11a Tallinn 2010 Sisukord Järvenõgude areng ............................................................................................................... ...... lk. 2-3 Järvede toitelisus ............................................................................................................... ......... lk. 3-4
annaabi.ee 
