Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Veelinnud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
siru, nokk, kalad, ajada, kaitsekategooria, sukeldu, tutt, lahkuvad, pugu, kael, roheka, haudelind, poega, emased, talvituvad, segamini, selgrootud, veetaimed, rohekas, kahepaiksed, kühm, ojade, hallid, kalades, triibuline, kohastunud, kuival, ronimine, tagaosas, koorikloomad, jääkoskel, siruulatus, kehaga, konksuga, järvede, seljas, lauk, 80cmJookseb väga kiiresti. Elutsevad üksikult. Paare moodustavad vaid sigimise ajaks, muul ajal elavad eraklikult. · Pereelu. Pesa teeb rohu sisse ja puhmaste vahele. Pesa on kõrtega ja samblaga ääristatud lohuke. Rukkirääk kasvatab suve jooksul üles 2 pesakonda. Munema hakkab siis, kui pesa on valmis (tavaliselt 7 12 muna). Haudumine kestab 15 17 päeva. Peale koorumist viib emaslind pojad pesast eemale, kus ta neid eemalt jälgib ja valvab.Nädala vanuselt lahkuvad pojad pesast. · Toidulaud. Toitub seemnetest, viljast, putukatest, konnadest, tigudest. · Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb
Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki.
enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna
MERISK 6.C Hanna-Liisa Kuusik Rando Kleiman Välimus • Pea, saba ja selg, koos tiibadega on mustad, kõhualune ja tiiva ääred on valged. • Merisk on kiivitajast veidi suurem, pikkus 40–45 cm ja tiibade siruulatus 80–86 cm. • Pikk, kinaveripunane nokk. • Jalad punakaspruunid. • Kaalub 470-560 grammi. Toitumine • Merisk toitub selgrootutest loomadest, ta jahib neid madalas vees või siis nopib neid adruvallidest. • Limustest ning vähkidest keda ta rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab. Paljunemine • Pesa ehitab merisk klibule. Pesa põhi vooderdatakse ühesuurusega väikestest kivikestest. • Pesas on mai alguses 3, harva 4
Pesa ehitatakse raagudest ja kõrtest. Mais muneb leevike 4...7 muna. Haudumine kestab 12...14 päeva ning haub vaid emalind. isaslind toidab teda. Pojad viibivad pesas 15...16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud. Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga. 3 Header and footer ; nimi Kiivitaja Kiivitaja äratab möödakäija tähelepanu oma erakordse emotsionaalsusega. Ta on elav, liikuv ja häälekas lind. Pea, kael ja puguala on mustad sinirohelise helgiga, rind, kõhualune ja pea küljed valged. Kuklal mitmest ahtast sulest koosneva tuti ja väljapaistva käitumise tõttu on ta äratuntav kõigile. Ta jookseb osavalt ja kiiresti rohus, samuti mööda ebatasast mätlikku pinnast, aeg- ajalt ootamatult peatudes ja ringi vaadates. Seejärel jookseb aga edasi, vahel mõnd ettesattunud putukat oma lühikese nokaga haarates. Häirituna tõuseb lendu ja annab
VÄLISTUNNUSED LK 5 TOITUMINE LK 6 PESITSEMINE LK 7 LEVIK JA ARVUKUS LK 9 OHUTEGURID LK 11 KAITSE LK 13 TULEVIK LK 16 LÕPPSÕNA LK 17 KASUTATUD KIRJANDUS LK 18 SISSEJUHATUS Must-toonekurg kuulub toonekureliste perekonda. Ta kuulub Eestis kõige rangema, I kaitsekategooria liikide hulka. Must-toonekurg on 1 m pikk ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm. Ta toitub mitmekesistes biotoopides kalatiikidest küntud põldudeni. Ka rabades ning roostikes. Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud. Praegu pesitseb meil alla 80 paari must-toonekurgi. Millest tuleneb tema populatsiooni suuruse vähenemine ja kuidas kaitsta meie kauni toonela linnu säilimist ?
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
1 Kilingi-Nõmme Gümnaasium Laurits Meinson TIHASED Referaat Juhendaja: Urve Jõgi 2018 SISSEJUHATUS Tihaslased (ladina keeles Paridae) on lindude (aves) klassi, värvuliste (passeriformes) seltsi, tihaslaste sugukonda kuuluvad väiksed kiired ja üsna jässaka pisikese nokaga värvulised. Tihaslasi pesitseb Eestis tavaliselt kuus liiki (Rasva-, Must-, Sini-, Tutt-, Salu- ja Põhjatihane), kokku on aga tihaslasi kaheksa liiki. Minu töö eesmärk on leida tihaslate ja eri liikide kohta võimalikult palju infot. kasutades selleks raamatuid ja veebilehekülgi. Tihaslased Välimus Väiksed, tüsedad ja pisikese nokaga. Elupaik ja pesitsemine Tihased pesitsevad metsaservades, parkides ja aedades ning on talvel toidumaja tihedad külastajad. Suluspesitsejana teevad tihased oma pesa puuõõnsuse
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg;
2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada. Näiteks Inglismaal on teada juhtumeid, kus tihased on õpppinud piimapudeleid nokkadega avama (R.Ling, 1980). Kõik tihased peale sabatihase elavad puuõõnsustes (Tihased). Pesa ehitab sabatihane tihedasti vastu puutüve ainult mõnele oksakesele toetuvana, või jämedama puuoksa küljes rippuvana ja peente okste külge punutuna. (Linnud ,,Eesti selgroogsed").
Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roosakate täppidega ja väga väiksed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastega. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad pojad tegutsema koos pesakonnaga pesa lähimas ümbruses. Arvatavasti võtavad noored musttihased varsti ette pikemaid liikumisi, vanad jäävad enamasti paigale. Musttihane on looduskaitse all. Sinitihane Sinitihane on väiksem ja heledam kui rasvatihane. Levinud üle kogu Eesti, vastavalt sobiva pesitsuspaiga olemasolule
1. Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades; 2. Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi. Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes. Sigimiseks vajalikud temperatuurid olenevad liigi päritolust, kusjuures avaldub vastavate temperatuurinõudluste suur püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide
*Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades,
roided. Suurel osal selgroogsetel on lisaskelett, mis toetab 2 paari jäsemeid või uimesid. Skelett on selgroogsetel sisemine ja koosneb kas tugevast luust või painduvast kõhrest, või on kombinatsioon kahest materialist. Skelett koosneb peamiselt elutust koest, kuid on olemas ka elusad rakud, mis eritavad sekreete ja mis säilivad kogu 4 skeletis. Selgroogsete sisemine elus skelett kasvab koos loomaga. Selgroogsete hõimkonda kuulub kaasajal 7 klassi, neist 3 on kalad ja 4 on neljajalgsed (2 paari jäsemeid). 2. KURELISED Selts kurelised on lindude selts, mille süstemaatikas puudub teadlastel üksmeel. Teadlased vaidlevad, milliseid liigid peaksid sinna kuuluma ja millised mitte. Belgia ornitoloog Verheyen on öelnud, et kureliste hulka tavatsetakse lugeda kõiki linnuliike, kes on küllalt suured, mõnevõrra ebatavalise välimusega ja teadmata süstemaatilise kuuluvusega. Kureliste seltsi kuuluvad väga mitmesuguse haabitusega linnud
keskmised sabasuled on mustad. Selg on linnul punakaspruun. Isas- ja emaslind on välimuselt sarnased. Noorlinnud on tuhmimate värvidega ning nende kael ja rind on pruunikasroosa. Segi võib ajada... Eestis on raske muu liigiga segamini ajada. Ehk ainult vähese valguse puhul, sest siluett meenutab varest või hakki. Oma sirgjoonelise lennu poolest võib teda kaugelt veel segamini ajada õõnetuviga. Levik ja rändamine •1950-ndatel ja 60-ndatel oli Siniraag Eestis väga levinud haudelind. •Alates 1970-ndatest, mil intensiivistus põllumajandus ja võeti kasutusele rasketehnika ja putukamürgid, hakkas siniraagude arv kiiresti kahanema. •Praegu võib siniraagu kohata ainult Lõuna-Eestis, peamiselt Valgamaal, kunagises levikukeskmes. Levik Baltimaades •Kehv on ka olukord Euroopas, kus Lääne- Euroopast on siniraag juba taandunud ja alles on veel tuumiklevialad Ida-Euroopas ja Pürenee poolsaarel. •Talvituvad siniraod Ida- ja Kesk-Aafrikas,
pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega
lindistada nende laulmist. Lindistamine oli mul alati viimane variant. Sest algaja linnuvaatleja ei erista paljude lindude laule. 2.4. Vaatlustulemused 2.4.1. Selts: tuvilised (Columbiformes), sugukond: tuvilased (Columbidae) 2.4.1.1. Kodutuvi (Columba livia) Minu vaatluse põhjal võik kodutuvi olla mitmevärviline ja mustriline sulestik, mõni täiesti valge- ja hallikirjud, osa üleni tumehallid, tumedatähnilised või valged. Nokk on neil tumedat värvi, pikk ja paks. Jalgade värvus on punakas. (Vaata pilt 5) Kodutuvisi leidub Eestis aastaringselt ehk ta on paigalind. Võib näha teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Peamiseks tegevuseks on toidu otsimine. Leidub linnas või suuremates asulates, ehk inimeste ümbruses, sest eriti talvel neil pole mujalt toitu saada kui inimestelt. Kodutuvid tegutsevad valgel ajal, väljaarvatud vihmastel päevadel, siis nad rohkem poevad vihma eest peitu.
Must- toonekurg Valgest-toonekurest pisut väiksem. Tiiva pikkus keskmiselt 54 cm. Hea kontrasti loovad tema metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva vanuse ja suurusega puid, mis nende pesa raskusele vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist
Eesti vetes pesitseb hahk ainult Vaika kaljusaarekestel Saaremaa Lääneranniku lähedal. · Tüüpiline merelind · Pesitseb maismaal kolooniatena · Toiduks on karbid ja pisivähid · Poegade eest hoolitsevad peale oma ema ka teised linnud Kivirullija pesitseb Läänemeres kõikjal peale lõunaranniku, kõige arvukamalt Soome skääridel. Rändlind, kes talveks lahkub Läänemerest. Eesti rannikul vähearvukas. · Kurvitsaline · Häälitseb kimedalt · Tugev nokk, mis abistab toidu otsimisel · Jalad lühikesed · Pesitseb tiirude koloonias Alk pesitseb Soome ja Rootsi rannikul; Gotlandi läänerannikul. Läänemerel pesitsevad algid jäävad kohale ka talveks. Merelised linnud Siia kuuluvad need liigid, kes Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad valdavalt mererannikul. Mujal võib aga nendesamade liikide elupaigaline levik olla teistsugune. · Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras. · Tüllaste sugukond: merisk e
Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata. Rahvapärane nimetus luitsnokk. Kuulub partslaste sugukonda ja haneliste seltsi. Elab Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Talvitub lõunas. Kaalub: 4701100 g. Lühikene kael ja väike pea. Toitub limustest, planktonist, vähilaadsetest, veeputukatest ja nende vastsetest. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata. Rahvapärane nimetus luitsnokk.
Neil on suured silmad, mille ümber on sulgedest sõõrid (Allas jt, 2007:12). Silmade värv on varieeruvalt oranz, kollane või must (Hayman, Hume, 2004:151). Enamiku kakuliste jalad on küünisteni sulgedega kaetud (Eesti... 2011). Kakulistel on hästi välja arenenud varbad ja küünised, mis on kohastunud saakloomade püüdmiseks. Kakkude tagavarvas on väike ja esivarbad on külgedele suunatud (pilt 2) (Bang, Dahlstrøm, 2007:96). Saagi murdmisel on abiks konksjas teravate servadega nokk (Eesti... 2011). Pilt 3 Kaku jäljed lumel - lühike tagavarvas ning külgedele suunatud esivarbad (Bang, Dahlstrøm, 2007:96) Kakuliste emas- ja isaslinnud on sarnase välimusega, kuid emaslind võib olla isaslinnust veidi suurem (Eesti... 2011). Kakuliste pikkused liigiti on aga väga erinevad. Eesti pisemate kakuliste värbkakkude pikkus jääb alla 20 cm (NatureGate... 2018a). Suurimaks kakuliseks on aga üle 70 cm pikkusega kassikakk (NatureGate... 2018b).
lindudele, kaladele ja erinevatele selgrootutele, vaid ka inimesele. Linnustik Lauk Kivirullija Punajalg-tilder Meriski Kühmnokk-luik Hahk Lauk Elab taimestikurikkas vees Igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium Häälitsus kostab kaugele Välimuselt on lauk ümara keha ja lühikese sabaga, on mõlemast soost lind üleni süsimust ja siidiselt läikiv, välja arvatud nokk ja laubakilp, mis on valged ja silm, mis on erepunane. Isaslinnu laubakilp on suurem kui emaslinnu oma, kuid muidu on emas- ja isaslind sarnased. Jalad on neil hallid ning üsna suured ja tugevad, pikkade varvastega, varvaste vahel on ujunahad ning ujumise poolest meenutavad nad parti. Noorlind on pruunikam, valkja kaela, rinna ja põskedega. Päris noortel lindudel on punane nägu ja punakaspruunid udusuled ümber kaela. Musta värvuse saavutab lind 3-4 kuu vanuselt, valged alad
üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Toitumine
kogu Euroopas, v.a Põhja-Skandinaavia ja tavaliselt 4. Munad on sinakasrohelist Aafrikas, Väike- ja Kesk-Aasias, Põhja- suurem osa Soomest. värvi punakuspruunide tähnidega. Pojad Indias ja Lõuna-Hiinas. Eestis on kooruvad tavaliselt paari päeva pärast. musträstas tavaline, kuid väikesearvuline Välimus haudelind, kes elab pigem Lääne-Eestis ja Toit saartel. Musträstas on umbes hallrästa suurune ja kuldnokast suurem must või tumepruun, Musträstas toitub tavaliselt maas, kust Laul võrdlemisi pika sabaga lind. Isalind on otsib lehekõdust igasuguseid putukaid ja süsimusta sulestiku, kollase silmarõnga, limuseid
............................ 9 2 Sissejuhatus Händkakk on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv rööv- lind. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks. Ta kuulub samasse perekonda kodukaku ja habekakuga, olles esimesest pisut suurem ja teisest pisut väiksem. Tal on maailmas 15 alamliiki. Eestis on händkakk väikesearvuline haudelind, kes on hajusalt levinud suuremate metsade piirkonnas , olles mõnelpool üsna tavaline. Eelistab kuuse-segametsades ja väiksemates metsades. Saare- ja Hiiumaal haruldane. Händkakk on riikliku kaitse all: kantud Eesti NSV Punasesse raamatusse (valgel lehel). 3 I Sisu 1.1. Leviala Händkakk on levinud Lapimaast Sahhalini ja Jaapanini, esineb ka Kesk-
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas.
Luik Eestis elavad luikedest: laululuik, väikeluik ja kühmnokkluik. Luik oli 2007.a. Eestis Aastalind. Luikedel on väga lihaseline kael, mistõttu nad suudavad nokalöögiga purustada ka inimese luid Kühmnokk-luik: On Eesti suurim lind. Ta on rändlind, ning pehmetel talvedel pesitseb Eestis. Kühmnokkluik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse
soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude "kaunidus" suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet. Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses.
Kühmnokk-luik Cygnus olor Kühmnokk-luige kõige iseloomulikumaks tunnuseks on ülanokal laubani ulatuv must kühm. See suur lind (kaalub kuni 12 kilo) on üleni valge, ainult kühm, alanokk ja jalad on mustad. Kühmnokk- luik on Eesti suurim lind, tiiva pikkus on 57...62 cm. Ülanokk on helepunane. Ujudes hoiab kaele rõngjalt kõverana, nokk allapoole suunatud. Oma tiibu tavatseb ta sageli kilbina selja kohale kergitada. Kühmnokk-luik on väga vaikne lind. Kühmnokk-luiged on Eestisse levinud lõuna poolt üsna hiljaaegu. On teada, et aastatel 1908-1928 pesitsesid mõned paarid Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt jälitamise tõttu. Uuesti nähti looduses neid suuri ilusaid luiki alles 1955. aastal Virtsu lähedal. Esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.
annaabi.ee 
