Värvid arhitektuuris ja värvi teooriad (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 1
1. VÄRVITEOORIA 2
1.1. Isaac Newtoni värviteooria 2
1.2. Johann Wolfgang von Goethe värviteooria 3
1.3. Vassili Vassiljevitš Kandinsky värviteooria 4
3. VÄRVIPSÜHHOLOOGIA 5
4. VÄRVIDE MÕISTMINE 6
3.1. Punased 7
3.2 Kollased 7
3.3. Sinised 9
3.4. Rohelised 10
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12
Maison, M.C., Bodoano, B. (2008). Värv. Tln : Maalehe Raamat. Tõlkija Smidt, I., toimetaja Raudla, I. 12

SISSEJUHATUS

Meid ümbritsev värviline maailm on iseenesest mõistetav, et inimesed sellele oma igapäevases elus erilist tähelepanu ei pööra on täiesti loomulik reaktsioon . Igapäevane elukeskkond- ehitused, ruumid oma sisustusega, loodussektor oma taimestikuga- ei sunni pidevalt analüüsima mõne üksikobjekti värvi mõju meile. Seda seepärast, et meie vaateväljas on korraga hulk erineva kuju, suuruse ja värviga erinevast materjalist objekte. Domineerivad värvikiirgused neutraliseeruvad vastastikuses toimes tänu meie nägemissüsteemi ehitusele, mis tagab ka meie pilgu liikuvuse. Valgus muutub päeva jooksul, erinevad valgused esitavad objekte varjundi võrra heledama või tumedamana külmema või soojema toonivarjundiga.
Inimene teadvustab värvimulje siis, kui teda on köitnud mõni objekt või nende kooslus , samuti ka siis, kui peab tegema valiku ainult värvi järgi täiesti ühesuguste objektide hulgast. Välismaailma värvinähtuste vastuvõtuks ja teadvustamiseks ollakse avatud erinevates olukordades tulenevatest emotsioonidest. Värviline kiirgus toimib, kas inimene seda teadvustab või mitte, alateadvuse ja füsioloogilisel tasandil.

1. VÄRVITEOORIA

Kõige varasemad arutlused värvide kohta pärinevad Vana- Kreeka filosoofidelt ja loodusteadlastelt, nagu Pythagoras , Demokritos ja Platon . Nende huvi oli suunatud värvide nägemise ja tunnetamise viiside vastu. Värvitaju seletamiseks oli kaks erinevat seletamiskatset: nägemiskiirguse teooria ja väljavoolu- teooria. Esimese teooria põhjal voolab silmadest välja hõõguv nägemiskiir, mis esemetelt peegeldudes võimaldab silma tagasi jõudes eset näha ning teise teooria põhjal kiirgavad esemed ise värvilisi kiiri .
1.1. Isaac Newtoni värviteooria
Isaac Newton , kes oli hariduselt füüsik, püüdis oma katsetes tõestada, kui petlik on inimese kujutlus igapäevasest päevavalgusest. Newton väitis, et hommikuvalgus, mida me tavaolukorras tajume läbipaistva ja heledana, koosneb tegelikult värvilistest kiirtest. Tema prismakatsed näitasid, et kui hele päikesekiir lasta läbi klaasist prisma , on võimalik selgelt märgata päikesekiire lahutumist erivärvilisteks kiirteks.
Newtoni oletuse kohaselt määrab eseme värvi see kiirtekimp, mis teistega võrreldes on kõige intensiivsem. Erivärvilistest kiirtest koosnevad valguskimbud võivad paista täiesti ühte värvi kuna inimene kiiri eristada ei suuda.
Joonis 1. Isaac Newtoni värviring

1.2. Johann Wolfgang von Goethe värviteooria

Johann Wolfgang von Goethe ei suutnud ega tahtnud nähtusi füüsikaliselt seletada. Teda huvitasid eelkõige esteetilised ja moraalsed küsimused: kuidas inimene värve tajub ja mis tundeid värvid inimestes tekitavad.
Ta lähtus värvide vastandlikkusest, tuletas oma õpetuse prismakatsetest ja sidus sellega nii füsioloogilise, füüsikalise, keemilise kui psühholoogilise värvide käsitluse. Goethe töötas viis aastat, et kokku panna mahukas teos “Zur Farbenlehre”. Kirjutise esimene osa käsitleb valguse füüsilist olemust, opositsiooni Goethe eelkäija Isaac Newtoni väidetele, et valge valgus koosneb värvilistest kiirtest, mis omavahel jagunedes määravad ühe värvuse erinevuse teisest värvusest.
Goethe tähelepanekud inimese värvitaju kohta olid eelkäijatest detailsemad. Ta ei nõustunud, et eseme nähtav värv sõltub ainult eseme pinnalt lähtuvatest kiirtest. Osutades võimalusele, et kaks ühesugust eset võivad erinevates tingimustes olla täiesti erinevat värvi, väitis Goethe, et tajutav värvus ei ole ainult ühe esemega piirduv nähtus, vaid märksa laiem omadus, mida määravad kõik nägemisväljas asetsevad esemed.
Tema arvates mõjutab eseme värvust teda ümbritsev taust. Näiteks mustal taustal näib hallikat värvi ese alati heledamana kui valgel taustal. Kui halli kõrvale asetada punane, värvub hall punakamaks. Goethe juurdles ka eseme värvuse ja ruumi valgustatuse seostest. Päevavalguses on kõik värvid alati heledamad kui pimedas . Erineva valgusega muutub ka värvipindade heledus. Punased pinnad paistavad pimedas sinistest mõnevõrra tumedamad.
Joonis 2. Johann Wolfgang von Goethe värviring

1.3. Vassili Vassiljevitš Kandinsky värviteooria

Vassily Kandinsky eristas värvide füüsilist mõju kui kütkestust silmale ja psüühilist mõju, mis kutsub esile hingelisi vibratsioone. Oma teoses “Über das geistige in der Kunst ” tõi ta välja neli värvide vastandust: soe ja kiirgav kollane vastandatud külma kontsentreeritud sinisega , tardunud liikumises oleva lootusrikka valge ja lootusetu musta vastandus, liikumatu lõõmava punase ja mitte midagi ütleva rohelise vastandus, jõulise oranži vastand kurvale ja haiglasele lillale.
Kuna nii värvidel kui abstraktsetel vormidel on Kandinsky jaoks oma sisemine kõla, siis sobivad teravatele värvitoonidele nurgelised vormid ja pehmetele tumedatele värvitoonidele ümarad vormid. Vastavalt sellele sidus ta kollase kolmnurgaga, punase ruuduga ja sinise ringiga . Samuti seostas ta värvide ja muusikariistade kõlad. Oma geomeetrilistes kompositsioonides järgis ise tihti muusikalisi kompositsiooniprintsiipe.
Joonis 3. Vassily Kandinsky värviteooria

3. VÄRVIPSÜHHOLOOGIA

Värvitaju mõjutavad kvaliteedid - kogemused, hoiakud ja hinnangud - on määramatud, neid ei saa mõõta. Määramatus võimaldab inimese enesetundele värvide poolt avaldatud mõju kirjeldada ja väljendada. Lisaks psühholoogilistele faktoritele mõjutavad värvielamust sümbolid. Nii sõltub hinnang värvidele nii sellest, kes me oleme, kui ka sellest, milline on värvide tähendus kultuuris.
Värvide mõju määratlemine põhineb valdavalt elamuskirjelduste analüüsile. Mõõdetavaks suuruseks on kvalitatiivselt erinevate kiirguste mõju meie füsioloogilisele seisundile. Inimesi ümbritsevatelt pindadelt reflekteeruv valguskvaliteet ei avalda kehale sedavõrd mõõdetavat mõju kui monokromaatilised kiirgused, valguse mõju on enam emotsionaal -psühholoogiline.
Kuigi inimeste reageering värvidele on sügavalt isiklik asi, esinevad mõned üldtunnustatud ideed, mis puudutavad erinevate värvide iseloomu, toimeid ja seoseid .

4. VÄRVIDE MÕISTMINE

Värvide tugevus ja üldine välisilme sõltuvad paljudest teguritest, kaasa arvatud värviallikas ise, sideaine või materjal ja tootmismeetodid. Sajandite jooksul on uued värvi koostisained ja värvimis- ning trükiprotsessi meetodid avardanud värvide skaalat ning tänapäeva teaduse ja materjalitehnoloogia saavutused, kaasa arvatud arvuti abil tekitatud kujundid tähendavad, et praegu on saada palju rohkem värvi variatsioone, versioone ja intensiivsusi.
Inimeste värvitaju on subjektiivne ning seetõttu on ka reageeringud värvidele erinevad ja raskesti seletatavad. Värvitunnetust on raske analüüsida, seostudes esteetiliste kui ka psühholoogiliste faktoritega.
Igal värvil on oma kolm tunnust. Värvus teeb vahet erinevate värvide vahel- nagu punane, kollane või sinine. Värvi tugevus kirjeldab küllastatuse astet- erkpunane, segatult musta või valgega, tuhmistub ja kaotab intensiivsust.
Põhivärvid on punane, sinine ja kollane. Teoreetiliselt võib kõiki teisi värve saada nende segamisel , kuigi praktikas lõpeb see sageli kaotusega värvi tugevuses ja tonaalses jõulisuses. Sekundaarseteks värvideks nimetatakse kahe põhivärvi segamisel saadud värve. Tertsiaarsed värvid on põhivärvi ja sekundaarse värvi segamise tulemus.
Joonis 4. Värviring

3.1. Punased

Värvide kontseptsioonid ei ole universaalsed ja tunded, mis meil võivad tekkida ühenduses teatud värviga, ei pruugi teistes kultuurides olla samasugused. Kõikides keeltes on olemas sõna punase jaoks, mis on peale musta ja valget üldiselt kõige sagedamini kohatav värv. Oma vere ja ärevuse ülemtoonidega näib punane olevat värvidest kõige säravam ja ergastavam. Vaatamata oma seostamisele viha ja ohuga või hoopis selle tõttu, näib punane olevat elujaatav värv. Punane ei pea sugugi mitte alati esinema oma kõige küllastunumas vormis, kutsumaks vaatajas esile positiivset reageeringut. Tugevatoonilised roosad ja rikkalikud pruunid saavad oma säravuse punaselt alustoonilt, seevastu punase ja valge dramaatiline kõrvutamine mõjub sageli mõlemaid värve intensiivistavalt, kui punane ei ole mitte liiga tugev. Küllastatud punase ja puhta valge koos kasutamine võib mõjuda väga vastuoluliselt.
Joonis 5. Cologne Fire Services managment and training centre by BFM architects

3.2 Kollased

Jäädes maha punase tekitavates universaalsetes assotsiatsioonides, on kollasel siiski väga tugev dekoratiivne väljendusvõime. Paljudele mõjub soe kollane toon niisama meeliülendavalt kui intensiivne punanegi. Sellegipoolest võivad kollase toonid sinisega varjutatult ja esinedes suurtel pindadel, anda ebameeldiva, mõneti sapivärvi tulemuse. Kasutatult toonitava värvina madalama tonaalsusega dekoratiivses kombinatsioonis, võib kollasel alati olla suurepärane esiletõstev efekt. Suurte värvipindade suhtes tuleb olla ettevaatlik, kuna väikestes ruumides võib see mõjuda liiga pealetükkivalt.
Arusaadaval põhjusel manab kollane alati esile päikest, millest annab tunnistust ka stiliseeritud kollane kiirtega kujund paljudel joonistustel. Van Gogh`i lõputult reprodutseeritud päevalilled andsid kahekümnendale sajandile suure ürgse elujõu võrdkuju ning kollase äratatavaks põhiassotsiatsiooniks ongi päikesepaiste ja heaolutunne.
Laiem ettekujutus räägib kollasest koos oranži ja punasega kui soojadest värvidest, seevastu siniseid ja rohelisi peetakse külmadeks. Sellel on omad praktilised tagajärjed kujundamisel. Sageli võib märgata, et soojaaistingud ühe ja sama tunnetuse või illusiooni puhul püütakse kahvatusiniseks värvitud jahedas ruumis keerata termostaadi näitu kõrgemale astmele, kui seda tehakse kollases või kahvatuoranžis toonis soojas ruumis. Meie soovid võivad väga tugevasti mõjutada seda, mida me näeme, kutsudes esile kombineeritud reaktsiooni. Reageering ei pruugi olla sugugi vähem tõene, sest fakt põhineb optilisel illusioonil.
Joonis 6. Casa Las Palmas I & II by Jose de Yturb

3.3. Sinised

Sinine näib omavat suurt hulka mitmesuguseid omadusi väljendavaid täiendeid, millest taevasinine, meresinine, puudersinine ja kuninglik sinine on vaid mõned seda mitmekesist tooni tähistavad variandid. Olles suitsu, udu ja kaugete mägede värviks, seostub sinine kõige enam taeva ja veega, mis kahtlemata on aidanud kaasa tema loodusjõude tähistava omaduse kujunemisele. Üks sügava taevasinise tooni mänglevaid kasutusviise on tagapõhja moodustamine pilvedele või tähtedele.
Tavapärasemas dekoratiivses kasutuses omistatakse sinisele rahustava, jaheda õhkkonna loomise võimet, eriti kui tegu on heledamate toonidega. Kuigi sügavas küllastatuse astmel võib sinine olla üks teravamaid ja lõikavamaid värve. Sellest saadud purpursed ha kahvatulillad toonid seostuvad sageli rikkalike tseremoniaalsete ja kuninglike tunnustega, kuna teatud maades kasutatakse purpuri musta asemel leinavärvina.
Joonis 7.

3.4. Rohelised

Roheline, eriti oma heledamates varjundites, manab esile rahu ja harmooniat - mõjudes vastumürgina inimese loodud viimistlusvahenditele ja kunstlikele värvidele. Kuid tugev, sinise poole kalduv roheline toon, võib olla jõulisem ja intensiivsem, võrdväärselt elekterpurpursete ja punaste toonidega, kus küllastunud tooni julge kasutu väljendab uljust ja seiklust. Tema kõige heledamates varjundites peetakse rohelist tavaliselt eriti rahustavaks vahelduseks puhtale valgele toonile. Teatud kontekstides võib vaserohelise erksat sinakasrohelist tooni ära kasutada materjalidele ja pindadele kütkestava, õilistunud vanaduse ilme andmiseks .

KOKKUVÕTE

Värv on üks olulisemaid arhitektuuri- ja disaini elemente, mis peegeldab meeleolu ja stiili. Värvid ümbritsevad inimesi ja kujundavad keskkonda sõltumata ajast ja poliitilistest suundadest. Värvid panevad vaadeldavat hoonet tunnetama ning selle energiaga kaasa liikuma. Värvid toovad välja hoone omapära, energia ja tihtipeale ka tema otstarbe.
Igapäevases elus ei mõtle sellele, et meile nähtavad värvid on mistahes objektilt peegeldunud, valgusallikas lähtunud elektromagnetiline kiirgus, mis toimib meie psüühikale, kas me seda teadvustame või mitte- üldjuhul aistingu tasandil.
Ükski värvitoon iseenesest ei ole ilus ega inetu, rõõmus ega igav, vaid need hinnangud sõltuvad ainult inimese mingi hetke või olukorra seisundist, mil hinnatakse mingit värvitooni. Iga isiku hinnang mingi värvitooni kohta on sel hetkel tema jaoks õige otsustus .

KASUTATUD KIRJANDUS

Maison, M.C., Bodoano, B. (2008). Värv. Tln : Maalehe Raamat. Tõlkija Smidt, I., toimetaja Raudla, I.

Uiga , S. (2002). Inimene värvilises maailmas. Tln: värvimonograafia
Miller, J. (2001). Värvid: inspireeriv stiil klassikast kaasajani. Tln: Maalehe raamat. Tõlkija Lillak, A.
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/varvusopetus/vrviteooriad.html
http://www.varvimaailm.ee/default.asp?ID=1341
http://sites.google.com/site/krtmikli/