KESKAEG - Gregooriuse laul (0)

KESKAEG
Gregooriuse laul
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Lääne kirikulaulu vanim kihistus on ambroosiuse laul. Ta on loonud ka hulk hümnitekste. Ambrosius pani aluse ladinakeelsele hümniloomingule. Esimene kristlik filosoof , kes käsitles põhjalikult ka muusikat, oli püha Augustinus . Tema õpetus on sillaks kreeka- rooma kultuuri ja kristliku Euroopa vahel. Tema teosest „De musica“ kasvas välja keskaegne õpetus muusikast. Ta võrdles muusikat „kehtu arvuga“. Rooma oli algusest peale läänekiriku sümboolne keskus. Rooma reaalne tähtsus Lääne-Eurooopas kasvas eriti alates paavst Gregorius I ehk Gregorius Suurest, kes juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturgia . Ta ühtlustas ja uuendas liturglised tekstid, mis said lääne kirikulaulu aluseks. Siinsele kloostrikorraldusele pani 6.saj. algul aluse püha Benedictus Nursiast. Ta koostas kloostrireeglid, mis said eeskujuks kõigile hilisematele lääne kiriku ordudele ning benediktlaste ordu, mis oli tähtsamaks instutsiooniks Lääne-Euroopa kultuuripildis. Suuremaist kloostreist said omalaadsed laulukoolid. Tähtsamad sellised keskused olid Tours, St Gallen ja Metz. Missa – igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja seotud paljude rituaalidega. Missa on katoliku kiriku liturgia. Seda peetakse 1 kord päevas. Missa jaguneb kaheks: eelmissa ja peamissa. Keskajal tegemist katoliku kirkuga. Keskajal loetakse helilaade alt üles. Kreekas loeti ülevalt alla.
Päeva teenistuste loetelu :

MATUTINUM – enne koitu

LAUDES – päikesetõusul

PRIMA – 1.päevatunnil

TERTIA – 3.päevatunnil

MISSA – päeva keskne jumalateenistus

SEXTA – 6.päevatunnil

NONA – 9.päevatunnil

VESPER – päikeseloojangul

COMPLETORIUM – öö tulekul
Igapäevane missa koosneb kahest osast:

Eelmissa – sinna kuuluvad sissejuhatavad palved ja sõnaliturgia.

Peamissa – keskpunktiks on altarirituaal ja armulaud.
Peamissa jaguneb kaheks:

Ordinaarium – muutumatute tekstidega osa. Meloodia või muutuda.

Proprium – igal päeval muutuvad osad.
Ordinaariumi laulud:

Kyrie – Issand halasta

Gloria – Au olgu jumalale kõrges

Credo – Mina usun. Credo on pidulik usutunnistus, millega lõpeb eelmissa.

Sanctus/Benedictus – Püha/Kiidetud olgu

Agnus Dei – Jumala Tall
Gregooriuse laul – roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul. Liturgilised tekstid on mõeldud ainult jumalateenistuse, palvuste või eriliste rituaalide jaoks. See on ühehäälne ja saateta. Tekstid on tavaliselt ladinakeelsed. Puudub ühtne taktimõõt. Levis suuliselt. Rütm sõltub teksti rütmist. Laul kanti ette retsiteerides. Saateta.
Retsiteerimine – laulja (tavaliselt vaimulik) laulab pikki proosatekste peamiselt ühel noodil.
Psalmoodia – psalmitekstide laulmine. Need on vaba ehitusega värssides. Ühel toonil lauldavad lõigud on lühemad ja vormelite vaheldumine korrapärasem. Psalmoodia on peamiseks laulutüübiks kõikidel tunnipalvustel.
Psalm – palvelaul juudikuninga Taaveti aegsetele tekstidele.
Melism – ühel silbil lauldakse palju noote.
Antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul psalmi retsiteerimisele. Missade avalaulud ehk introitus -antifoonid on eriti pidulikud.
Hümnid – stroofilise värsstekstiga.
Sekvents – keskajal üks levinumaid vaimuliku luule vorme, mille ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud.
Responsooriumid – algselt koorirefrääniga ekstaatilised soololaulud .
Responsoorsed laulud: graduale ja alleluia – mõlemad saadavad pühakirjalugemisi ning loovad hetke nende üle mõtisklemiseks. Püha Augustinus võrdles alleluia’sid Vahemere madruste lihtsa lauluga.
Koraal – ladina keelne, ühehäälne ja saateta katoliku kiriku laul.
Liturgia – jumalateenistuse ülesehitus ehk korrastus.
3 laulmisstiili:

Silbiline stiil – igale silbile vastab üks noot (retsiteerimisel, hümnides)

Rühmaline stiil – igale silbile vastab 1-4 nooti, noodikirjas vastab igale heligrupile üks noodimärk ehk neuma (antifoonides)

Kaunistatud stiil – tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliiside ehk melismidega (alleluia-laulud)
Keskaegse muusika helilaadid kujunesid 8-laadisüsteemiks. Keskaegses süsteemis on vaid 4 põhilaadi, mis ehitatakse üles helidelt d, e, f, g.
Igal laadil on 2 tugiheli:

Finalis – alati lõpuheliks – Põhi-ja kõrvallaadil ühine.

Tenor – domineeriv heli. See on mõneti võrreldav dominandiga. Põhi-ja kõrvallaadil erinev.
Keskaegsete helilaadide hulgas pole mažoori ja minoori . Nad ei tunne ka kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega. Varaseimad noodikirja näited on meieni jõudnud 8.- 9.sajandil. Noodimärkidena kasutati neumasid, mis ei tähista mitte üksikut heli, vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumad tähistavad peamiselt esituse rütmilisi peensusi. 10.saj prooviti täpsemalt märkida ka helikõrgusi. Selleks kirjutati neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Algul oli 2 noodijoont. Prooviti ka kuni 10 joone süsteemi. 11.saj. juurutas Guio Arezzost kompaktse joontesüsteemi - helikõrgusi tähistavad nii jooned kui ka nende vahed. Jooni oli 4-6. Guido Arezzost tõi helide kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste (a, b, c, d, e, f, g) kõrvale suhtelist kõrgust märkivad silpnimed (sarnane JO-LE-MI-süsteemile). 12.saj. ilmusid neumadele kandilised noodipead.
Troop – traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine. Väga paljudesse liturgiatekstidesse kiiluti uusi, lühemaid ja pikemaid lõike, algteksti õpetlikke ja poeetilisi kommentaare. Palju troope loodi suurtes laulukeskustes. Troopidest arenesid omaette laulud. Näiteks varased sekventsid olid alleluia-laulude pikadele vokaliisidele loodud troobid .
Liturgiline draama – pikemad dialoogid , mis kujunesid tähtpäevade jaoks sellistest troopidest. Liturgiline draama on teatraalne stseen jumalateenistus, kus kanti lauldes ette selle püha juurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik.