Sissejuhatus • Valisin 20. sajandi tunnustatud inimeseks Johannes Aaviku, sest kindlasti peaksid kõik saarlased teda teadma, kuna Johannes on sündinud Saaremaal ning ta oli üks silmapaistev eesti keeleteadlane. • Oma esitlusel räägin järgmistest teemadest: elulugu, õpingud, töökohad, keeleuuenduse mõju ja mälestus temast. Elulugu • Ta sündis Laimjala vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. • Ta elas oma vanematekodus Kuressaare Gümnaasiumi õpilas ena aastail 1898– 1902. • Hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana. Elulugu • Saksa okupatsiooni ajal elas ta Nõmmel. • 1944. aastal läks Rootsi, kus tegutses keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina. • Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule. Õpingud • Kuressaare Gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu
• loovutama • lugemus • lõpmatus • mängur • pettumus • saabuma • saavutama • seisnema • seisund • tavapärane • teravdama • vallutama • vastustama • vedur • üllatama • lakkama • moodustama • omama • süvenema • üllatama jne Mälestus Johannes Aaviku Selts asutati Tallinnas Nõmmel 26. septembril 1992. aastal. Seltsi juhib Helgi Vihma. 19. juunil 1992 avati Kuressaares Aaviku vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum. Tunnustused 1938 Valgetähe III klassi teenetemärk 28. aprill 1940 – Eesti Kirjanduse Seltsi auliige Teosed Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921) Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted (1924) Keeleline käsiraamat (1932) Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936) Kultuurilugu kirjapeeglis (1990) Lõpp. Aitäh, et kuulasite!
Peale tema surma oli inimeste igapäeva elus oluline roll temast. Kõiki tema teadmisi ja emakeelde toodud sõnu kasutati ja kasutatakse siiani igapäevaselt. Ta sai mitmeid tunnustusi ning elas inimeste südameis väga pikka aega. Kuna ta oli väga oluline isik, siis 26. septembril asutati Tallinnas, Nõmmel Johannes Aaviku Selts. Seltsi juhib Helgi Vihma. Et ka Kuressaarel oleks temast lähedasem mälestus, siis 19. Juunil 1992 aastal avati Kuressaares Aaviku vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum, mida on kõikidel võimalik külastada. Ise olen samuti käinud Kuressaares asuvas muuseumis ning seal on võimalik kõike oma silmaga vaadata ning kohapeal on ka keegi töötaja, kes oskab alati küsimustele vastata ning Johannes Aavikust olulisemat rääkida. Minu meelest on väga tore, et ka Kuresaarde selline muuseum tehti ning nii on kindel, et ka kõikidel saarlastel on võimalik tema
grotesksed jutustused agulielust. ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, lastenäidendeid ja -jutte, följetone ja tõlkeid vene keelest. Oskar Luts suri Tartus 23. märtsil 1953. a. Oskar Lutsu majamuuseum (avatud 1964. a.), hauamonument (1954, M. Saks ja E. taniloo) ja mälestussammas (1987, A. Rimm) asuvad Tartus; kihelkonnakoolimuuseum Palamusel avati 1987. a. EE Pärast seda, kui Oskar Luts oli Tartust apteegiteenistusest lahkunud ja vanematekodus Rakkes oma "Kevade" I kirjutamist alustanud, siirdus ta 1908. a. algul Tallinna. Siin leidis ta teenistust Oppermanni pärijate apteegis (Vana-Viru 15), kus töötas kuni sõjaveteenistusse minemiseni 1908. a. novembris. Tõenäoliselt lõpetas ta siin "Kevade" I lugude kirjutamise. Selle kõrval tegi ta kaastööd ajalehtedele. Tallinnaga seotud mütoloogia motiividel kirjutas O. Luts noorsoonäidendi "Ülemiste vanake". Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974 7
hääletajategrupp, kui madala haridusega eakad inimesed. Tihtipeale võivad olla palju mõjutatavamad eakad, kellel on õigus hääletada, kui need 16-aastased kes on poliitikaga kursis ning kellel puudub hääletamise õigus. Kui valimisiga langetataks 16.eluaastale kasvaks noortel huvi poliitika, riigi ja kohaliku omavalitsuse arengu vastu ning see oleks väga oluline meie riigi arengu suhtes, sest tänu sellele adub 16-aastane vanematekodus elav noor, kui suur vastutus on see, et riigi tuleviku ja heaolu nimel peaksid kõik hääleõiguslikud kodanikud käima hääletamas. Just sellepärast ongi viimasel ajal nii Eestis kui ka mujal Lääne-Euroopas vananeva ühiskonna tõttu tõstatatud valimisea temaatika. Härra Ojasild on kirjutanud "Kui me tahame noori inimesi, kes suudavad valida, kellel on selleks vajalik vastutustunne, siis me peame neile valimisõiguse andma, et neil vastutustunne areneks."
Uue ja huvitava omandamine laiendab silmaringi ning aitab tekitada uusi ideid ja mitmekesisust argiellu. Looduses liikudes ning aegajalt matkates, saan oma hobi jaoks palju inspiratsiooni, osates näha pisidetaile. Puidust nagide valmistamisel püüan ma olla unikaalne ning väljendada peamiselt seda tunnet, mis mind hetkel valdab. Seda on näha ka valmistoodangus. Uudsus ning enneolematus või siis tavapäratus loob uue hingamise. See aga tekitab rahulolu ning hea enesetunde. Ka maal vanematekodus askeldades ning vaikust ja värskust nautides tekivad uued ideed ning asjased eneseväljendusviisid, mille toon endaga linna kaasa ning teostan igapäevaelus. Mind inspireerivad ka vanemate inimeste väljaöeldud kogemused, mälestused ja eneseteostused. Saan luua vanast teostamata ideest uue ning tuua see tänapäeva. Töökeskkonnas tavapäratult tegutsemine pisinüansside või siis suurte muutuste näol, loob uudse ja värskema olemise
Seitsmes iga on varane küpsusiga. See on 20/2235 eluaastal. Noor täiskasvanu alustab iseseisvat elu. Ta läheb tööle. Jätkub ka teadmiste omandamine. See on siis juba rohkem täiendõppimine. Inimene saab ka lapsi. Inimene õpib säilitama ning looma lähisuhteid ja olema solidaarne. Võimed arenevad maksimumi. Vahel ei õnnestu see iga hästi ja see toob kaasa rahulolematust ja elamata elu tunde. Varases küpsuseas olev inimene ei ela enam vanematekodus, vaid asendab oma eelmise perekonna teise perekonnaga. Varane küpsusiga on periood, mil pannakse paika oma karjäär, stiil ja elu sisu. 8. Hiline küpsusiga Kaheksas iga on hiline küpsusiga. See toimub aastatel 3560. Küps täiskasvanu on võimalik loominguliseks tegevuseks. Perekonna tähtsus väheneb. Lapsed hakkavad suureks saama. Kui täiskasvanu töö pakub rahuldust, siis on selles perioodis võimalik jõuda tippu. Ebaõnnestumised
Andreas kasutas ära naise armastust ja sidus end temaga, et oma elu mugavamalt ära elada. See lühike, kuid traagiline kooselu on jätnud autori ellu kustumatu jälje. Isegi peale surma jääb Pille temaga seotuks, saades endale hüüdnime Inimsööja lesk. Tähtsamaks tegelasteks on jutustuses autori vanemad ja tema esimene perekond. Kuigi ta ei jutusta eriti nende läbisaamisest, jätab kirjutatu mulje, et mõlemad on jätnud tema elu määramisse tugevad märgid. Ta kasvas üles vanematekodus, mida ta endale ise valida ei saanud. Lapsepõlv polnud ta jaoks kerge, kuna ta oli kole laps, sõpru oli vähe ning isa käest sai tihti kere peale. Ta lõi pere Jaanusega, kellega alguses tundus kõik hästi minevat, kuid mehe liigne armukadedus lõi kõik pea peale ning naine jäi ilma nii mehest kui lapsest. Siiski oskas ta kõiki oma pereliikmeid armastada ja hinnata ühtemoodi, välja arvatud isa, keda ta ka täiskasvanueas põlgas.
Selle avaldas Tallinna ajaleht ,,Virulane", mille toimetuses leidis tulevane kirjanik sama aasta oktoobris oma esimese teenistuskoha. ,,Virulase" juurde jäi J. Liiv ainult aasta lõpuni. 1886 aasta algul siirdus Liiv Tartu H. Treffneri eragümnaasiumi, kus ta tahtis oma puudulikku haridust täiendada. Eelteadmiste lünklikus ning haigused sundisid 22-aastase õpilase siiski juba kevadel koolist lahkuma. Järgneva poolteise aasta jooksul elas Liiv vaheldumisi vanematekodus ja Avispeal, püüdes oma silmaringi laiendada lugemise teel. Samal ajal avaldas noormees ajakirjanduses luuletusi ja võttis sõnakirjanduselu küsimustes. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu ,,Õied ja Okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. 1888 aasta algusest oli Liiv jälle ajalehetööl, seekord Viljandis Jüri Peedi ,,Sakala" toimetuses. Selle ajalehe alla hakkas ta avaldama ka oma jutte ja proosatõlkeid. 1889 aastal hakkas Liivi vaevama tüdimus, sest tema töökoormus
Euroopalike valgustusideede ja rahvusromantilise kirjanduse hoovustes tutvuti J. G. Herderi, G. H. Merkeli jt teostega, milles rõhutati väikerahvaste ajaloo ja kultuuri väärtusi. Kujunes veendumus, et haritud eestlase kohus on oma rahvale truuks jääda. Kreutzwald liitus ka korp "Estoniaga" (asutatud 1821), mis ühendas Eestimaa kubermangust pärit üliõpilasi. Sinna kuulusid ka D. H. Jürgenson, P. J. Karell, E. Ahrens, G. Schultz-Bertram. Õpingute vaheajad veetis Kreutzwald vanematekodus Paide lähedal Viisu mõisas, kus tegeles rahvaluule kogumisega, kuid tutvus ka Paide linnakese noorte seltsieluga. 1831 aitas Kreutzwald arstitudengina vaigistada epideemiapuhanguid Riias, Vastseliinas ja Tartus. Tartu ülikooli lõpueksamid sooritas Kreutzwaldil 1833 alguses. Ta sai III järgu arstidiplomi, võttis vastu linnaarsti koha Võrus, ostis maja ja abiellus sakslanna, tinast tarbeesemete valmistaja tütre neiu Marie
võetakse ja näitamiseks läikima hõõrutakse. Kui pidu läbi, pannakse see tolmu koguma ja las ootab kuni jälle vaja läheb. Olen arvamusel, et oma juurte tundmine annab tänapäeva Euroopas kindlustunde, aitab eristuda muust massist ja jääda eestlaseks, ühtlasi austades teisi rahvaid ja kultuure. Hetkel seostan ennast rohkem Eestiga kui Euroopaga. Olen paljulapselisest perest pärit maanoor ja pealinna ärimaailmast kaugel. Minul on olnud õnn üles kasvada vanematekodus, ma ei ole pidanud elama üürikorterites ja erinevates linnades. Minus elab edasi ürgne eestlane: austan vanu traditsioone ja kombeid, mulle meeldib mõelda ja rääkida eesti keeles. Inimene peab teadma, kes ta oli minevikus ja kes on tulevikus. Peab teadma kes ta on, kust ta on ja mis teda selle maaga seob. Mulle meeldivad vanad asjad, nende aeg ja pärimuskultuur ei lase seda unustada. Austan vanu eestlaste laule. Ise mängin juba kümme aastat rahvamuusikaorkestris kontrabassi, ei
vaatan jälle. Ja vaatan maha. – a Ristriim: Ristriimi esines selles luulekogus kõige rohkem. See neil enam ei vehi. – lk 31 Nemad on ruunatud. Palju armetuid kehi vorstiks on suunatud. Veel nt lk 30; 52. Meesriim: sinu vanemad tol õhtul olid maal – lk 38 teie linnamaja sinu päralt jäi oli tantsimiseks alumine saal ja su lause mällu kummitama jäi: Naisriim: Lõuna-Eesti noored mehed – lk 9 vanas vanematekodus. õuepuudel laiad lehed. ainult mind ei ole kodus. Libisev riim: See neil enam ei vehi. – lk 31 Nemad on ruunatud. Palju armetuid kehi vorstiks on suunatud. Täisriim: (raha – maha) – lk 33 (nigu – tigu) – lk 32 (turja – kurja) – lk 31 Irdriim: (käsud – pääsud) – lk 23 (serval – kõrval) – lk 5 Kujundianalüüs Epiteet: 1) kristallselge hommiku – lk 41 2) üksainus täht – lk 33 3) piiritu krunt – lk 30
sisu ja tundepuhang. Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda tööd jätkas ta mitmetes väljaannetes. Töötades ajalehtede juures, ilmnesid esimesed haigusnähud, pärast mida ta oli 1894 aastal Tartu närvikliinikus. Sealt vabanedes saatis vaimuhaigus teda surmatunnini. Ta elas vanematekodus või sugulaste juures, olles peamiselt avalikkuse eest peidus. Alles elu viimasel kümnendil hakkas ta end rohkem näitama, ning avaldas rohkem luuletusi. Ta kannatas äärmuslike luulumõtete all kuni surmani, mis kindlasti mõjutas ka tema loomingut. Liiv kirjutas luulet juba töötades ajalehtede juures, ent enne haigestumist oli ta looming heal juhul keskpärane. Ta kirjutas vastavalt aja nõudele postromantistlikke valme, ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt
...............12 LISA 2 11 TÕDE SAUNATAMISEST............................................................................ 13 Sissejuhatus Teemavalikuga olid lood suhteliselt lihtsad. Mulle helistas ksv! Pünninen ja mainis, et seoses tänase saunaõhtuga oleks tore kui oleks ka referaat ja kuna mul oli rebasereferaat veel tegemata, siis pöörduski ta selle teemaga minu poole. Samas oli teema mulle ka päris sobiv, sest just maikuus valmis lõpuks ka kauaoodatud saunakompleks minu vanematekodus, seega olin selle teemaga ka natukene eelnevalt tegelenud. Üritaksingi siis lühidalt kirjutada sauna ajaloost, erinevatest sauna tüüpidest, sauna kasulikkusest ja kogu saunaskäimisega seonduvast, seega pärast minu teoreetilist poolt saate kõik enda uusi teadmisi ka praktikas rakendada. Sauna ajalugu Sauna ajalugu arvatakse algavat isegi üle tuhande aasta tagasi. Algselt oli saun muidugi koht, kus ennast pesta, kuid samas raviti seal ka haigeid ja sünnitati lapsi.
perekonna lõbustuseks. Hiljem pani Austen kokku 29 eelnevalt kirjutatud teoseid kolmeks seotud väikeseks raamatuks, mida nüüd kutsutakse Juveniiliaks, mis koosneb tükkidest, mis on kirjutatud aastate 1787-1793 vahemikus. On ka tõendeid, et Jane Austen töötas nende kallal veel 1809-11. aastateni ja et tema sugulased Anna ja James Edward Austen lisasid uusi arendusi kuni aastani 1814. (Wikipedia) Kui Jane Austen sai täisealiseks, elas ta ikka edasi oma vanematekodus, tehes tavalisi asju temavanuse naise kohta sel ajal: ta õppis klaverit, abistas oma õde ja ema, viibis kohal naissoost sugulaste sünnitustel ja vanemate sugulaste surivooditel. Ta oli ka rahul oma tulemustega õmblejannana. Samuti käis ta regulaarselt kirikus ja suhtles tuttavate ning naabritega, mis tihti tähendas ka tantsimist. Jane nautis tantsimist ja ta vend Henry oli öelnud: ,,Jane'ile meeldib väga tantsida ja ta on selles suurepärane." Samuti luges Jane õhtuti
Charles de Gaulle sünd 19.sajandil oli kombeks , et Lille'i elanike tütred tulid sünnitama oma vanematekoju , ning Jeanne de Gaulle , neupõlvenimega Maillot-Delannoy , pidas sellest tradistsioonist kinni. Ta oli teinud samuti juba kahe eelneva lapse puhul , millest üks oli poiss ja teine tüdruk. Jeanne polnud selline , kes tahaks traditsioonidele vastu astuda.Seetõttu sündis kolmas laps , poiss , 22.novembril 1890 varahommikul kella nelja ja kolme vahel tema vanematekodus , Lille'i vanalinnas asuvas mitte väga rikkas majas. Laps ristiti järgmisel hommikul barokses Püha Andrease kirikus , mis oli kohalik kihelkonnakirik.Lapse nimeks pandi Charles Andre Joseph Marie ning tema ristivanemad olid Lucie Maillot ja Gustave de Corbie. Perekonna traditsioon oli täidetud ning nüüd võisid Jeanne ja tema abikaasa Henri naasuda tagasi oma koju Pariisi.Nende arvates polnud see tühine rituaal. Nii de Gaulle'id kui ka Maillot'd olid pärit
Moskva ja Kaluuga rikastes perekondades kasvatajannaks. Sellest ajast pärineb Elsa ja Johani liigutav saksakeelne kirjavahetus, kus tulevase pereema maailmanägemisest annavad tunnistust Moskva, Kaluuga, Varssavi, mitmete Sileesia ja Saksimaa postitemplid. J. Kotliga laulatati nad 1902. aastal Karula kirikus. Esimese lapse, tütre Pia, sai noorpaar 1903. a. Teise lapsena sündis Alar Kotli 27. augustil 1904. Tulevase arhitekti lapsepõlv möödus helges vanematekodus. Köstrimaja ümber kees alalõpmata rõõmsameelne elu. Lapsepõlveaastate Väike-Maarjale andis avaramat mõõdet Lurichi pärijatelt ostetud krundil 1910. a. Rahvamaja ehitamine. Omamoodi eksootiline lasterõõm oli võimalus viie kopika eest istuda Lurichile Buhhaara emiirilt saadetud kaameli selga. Alghariduse sai Alar kotli kodus. Peamiseks õpetajaks oli isa, kes andis saksa keelt, rehkendamist ja laulmist, muid aineid õpetasid peres kostil olevad
Selle luuletuse lõppu on algaja autor märkinud oma nime ja laululoomise daatumi. Brunbergide juures tegi Vilde aga päris andunult kirjanduslikke suleharjutusi. Järgmise katsetusena valmis noorel kirjanikul eestikeelne luuletus, mis algas värssidega: ,,Kui juba paistab Rakvere ja tema lossi otsuke". Selles rõõmulaulus kirjeldab Vilde hõiskelises meeleolus oma sõitu koolivaheaja algul Rakvere kaudu vanematekoju Muuka. Siis tekib kirjanikul pikem loomingupaus ja Karjakülas vanematekodus saab alguse tema niinimetatud esimene loominguperiood. Esimese ulatuslikuma tööna kirjutas Vilde 1882. aastal Karjaküla härrastemajas põnevusjutu ,,Kurjal teel", varsti pärast seda kirjutas ta oma teise teose ,,Musta mantliga mees". Esimene teos võeti kirjastaja A. E. Brandt`i poolt hästi vastu ja honorariks saadud 15 rubla kannustasid teda uue teose kirjutamiseks. Samal ajal, kui Vilde oma kaks esimest proosateost kirja pani, mõlkus tal meeles ka näitlejakarjäär
lõpetab võistlustööga ,,Herakles toob Kerberose põrgust", mille eest saab väikese kuldmedali ja 14. klassi kunstniku kutse ajaloomaali alal. 1855 ,,Jakov Groti portree" ja ,,Nadezda Semjonova portree" tõendavad püsivate tihedate sidemete tekkimist ühe Peterburi intelligentsi ringiga. 1857 ,,Aleksander II portree" honorar võimaldab Kõleril oma kulul sõita välismaale end täiendama. Teel peatub ta oma vanematekodus Lubjassaarel, kus ta maalib oma vanemate portreed. 1857-1858 Kõler viibib Pariisis, Sveitsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias; maalib Võnnu Jaani kiriku altarimaali ,,Kristus ristil", mille kavandi lõpetab hiljem Roomas. 1858-1862 töötab Itaalias, viljeledes Roomas ühes kostüümiklassis akvarelli (,,Eit kolde ees") ning maalides itaalia rahvatüüpe (,,Itaalia tütarlaps" , ,,Tütarlaps allikal" jt.), kompositsioone ja maastikke.
lõpetab võistlustööga „Herakles toob Kerberose põrgust“, mille eest saab väikese kuldmedali ja 14. klassi kunstniku kutse ajaloomaali alal. 1855 – „Jakov Groti portree“ ja „Nadezda Semjonova portree“ tõendavad püsivate tihedate sidemete tekkimist ühe Peterburi intelligentsi ringiga. 1857 – „Aleksander II portree“ honorar võimaldab Kõleril oma kulul sõita välismaale end täiendama. Teel peatub ta oma vanematekodus Lubjassaarel, kus ta maalib oma vanemate portreed. 1857-1858 – Kõler viibib Pariisis, Sveitsis, Saksamaal, Hollandis ja Belgias; maalib Võnnu Jaani kiriku altarimaali „Kristus ristil“, mille kavandi lõpetab hiljem Roomas. 1858-1862 – töötab Itaalias, viljeledes Roomas ühes kostüümiklassis akvarelli („Eit kolde ees“) ning maalides itaalia rahvatüüpe („Itaalia tütarlaps“ , „Tütarlaps allikal“ jt.), kompositsioone ja maastikke.
Juugendlikkus kaob Viiralti töödest tema sattumisel ,,Pallase" kunstikooli ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal. Püsivalt omaseks jääb talle aga tugev stiilitahe, mis iseloomustab ka natuurist tehtud etüüde. Natuurist tehtud joonistusi ja visandeid on Viiraltist järele jäänud aukartustäratav hulk, seda juba Kunstitööstuskooli päevist peale. See oli pidev treening, teadlik meisterlikkuse arendamine ja materjalikogumine. Viiralt joonistas vanematekodus 1918. aastast peale elasid ta vanemad Liigvalla mõisale kuuluvad Lammaskülas lähedaste inimeste ja tuttavate portreid, loomi, talutööstseene. Viibides kooli ülesandel Tartus, et joonistada etnograafilisi esemeid Eesti Rahva Muuseumis, jäädvustas ta ühtlasi koloriitseid vanamehi-rahvatüüpe. Huvi karakteriküllase tüpaazi vastu, rõhutatud ilmekusetaotlus avaldub Viiralti töödes varakult; see tõendab eelsoodumust ekspressionistlikuks suunitluseks. 1 G. Lurich ja A
8 esimest rida teema andmine ja arendamine Kolmikvärssides tuuakse sisse paralleelteema või lüüriline mõtisklus 14.värsis kulminatsioon – puänteeritud kokkuvõte Inglise ehk Shakespeare’i sonett Värsside jagunemine salmideks: - 3 nelikvärssi - 1 kaksikvärss Kuulsamad esindajad: Shakespeare, John Keats. Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) Lapsepõlv - sündis 30.01.1878 Albu vallas Põhja-Tammsaare talus - vanematekodus elati lihtsat ja töökat talopojaelu - isakodust austus talupoja raske töö vastu - õppis vanemate vendade kõrvalt omal käel lugemise selgeks Hariduskäik ja töö - 1892-1897 käis Väike-Maarja kihelkonnakoolis - 1898-1903 Treffneri gümnaasiumis - töötas 4 aastat ajakirjanikuna (tekkis huvi ühiskondlike probleemide vastu) - 1907 alustas õpinguid Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas – juristidiplom jäi haiguse tõttu siiski saamata
o "Eks ole õhtu ja hommiku taevas sageli samad värvid." o "Mis tähendab ühe mehe õigus või ülekohus, kui kogu rahvas kannatab!" 5) Kavapunktid 1. Kuningas Richard annab sõrmuse keiser Friedrichile, kes upub. Sõrmus satub eri valitsejate kätte. Petistest Friedrichid. Sõrmus jõuab ränduri abil Konradinini, mis sobib nagu valatult. 2. Konradin, äsja 14-aastaseks saanud, kuulutatakse hertsogiks. Tuuritab suvel Svaabimaal. Rahvas armastab teda. Vanematekodus näidend, kus teda kehastab Rupert, kes sõjaväkke värvatakse. 3. Augsburgi kokkutulek. Konradini laekasse kogutakse sõjakäiguks raha. Juut tuleb öösel Konradini jutule. 4. Konradin lõhub teel ema juurde oma vana mantli ära. Ema tahab talle hukkunud kuningale, Konradini isale, mõeldud mantlit retkele kaasa anda. Mantlit üle andes räägib taasabiellumisest ja krahv Meinhardist. Konradin võtab mantli vastu ning lahkub. 5
o "Eks ole õhtu ja hommiku taevas sageli samad värvid." o "Mis tähendab ühe mehe õigus või ülekohus, kui kogu rahvas kannatab!" 5) Kavapunktid 1. Kuningas Richard annab sõrmuse keiser Friedrichile, kes upub. Sõrmus satub eri valitsejate kätte. Petistest Friedrichid. Sõrmus jõuab ränduri abil Konradinini, mis sobib nagu valatult. 2. Konradin, äsja 14-aastaseks saanud, kuulutatakse hertsogiks. Tuuritab suvel Svaabimaal. Rahvas armastab teda. Vanematekodus näidend, kus teda kehastab Rupert, kes sõjaväkke värvatakse. 3. Augsburgi kokkutulek. Konradini laekasse kogutakse sõjakäiguks raha. Juut tuleb öösel Konradini jutule. 4. Konradin lõhub teel ema juurde oma vana mantli ära. Ema tahab talle hukkunud kuningale, Konradini isale, mõeldud mantlit retkele kaasa anda. Mantlit üle andes räägib taasabiellumisest ja krahv Meinhardist. Konradin võtab mantli vastu ning lahkub. 5
Olin isa kõrval, kui ta Omakaitse liikmena marodööridega tulevahetust pidas. 1943. aastal viidi Saaremaa kaudu Saksamaale Leningradi oblastist pärit ingerlasi. Hakkasin selle rahva vastu huvi tundma, otsisin kirjandust, mis viis mu ühtlasi soome-ugri rahvaste ajaloo juurde. Siit ehk saigi mulle väga lähedaseks väikerahvaste saatus üldse, nende kultuur ja ajalugu. Lk 17 Austus rahvuslike traditsioonide vastu anti mulle juba kodust kaasa. Rahvusmeelsus oli tugev nii minu isa kui ema vanematekodus. Mu isa suri 1965. aastal liiga noorelt, 65-aastasena. Olin just Rootsis teaduskomandeeringus, kui sain selle ootamatu teate. Ema jõudis aga õnneks ära näha igatsetud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise. Ta oli südamest kaasa elanud kõigile neile muutustele, mis 1980-ndate lõpust alates aset leidsid, ja tuleb tunnistada, et oli aeg-ajalt minu pärast väga mures. Ta suri 1995. aastal, oma 90. eluaastal õnnelikuna taasnähtud Eesti iseseisvuse üle.
Filosoofilisi seoseid otsiva intellektuaalse isiku looduselamused. 25. J. Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus Juhan Liiv (1864 – 1913) sai tuntuks „N-E“ abil kui luuletaja. Nii Tuglas kui ka Suits tundsid huvi Liivi luule vastu. Tuglas hoolitses Liivi raamatute ilmumise eest. Tuglas tellis Liivilt luuletuse „N-E“ I albumisse. Liivi hullumeelsuse küsimus: 1894–1903/04 on vaimselt kehvas vormis, pole töövõimeline, osa aega Tartu närvikliinikus vaimuhaigena või vanematekodus. Kõige efektsemad luuletused, tema keskne looming on valminud sel perioodil. Siit peaks otsima seda sidet: ühelt poolt haigus, teiselt poolt vaimne kõrgvorm. Selles valguses on Liivist kirjutanud Juhan Luiga, kes oligi ametilt psühhiaater, töötas ja tegutses Tartus vaimuhaiglas arstina. Vaimuhaige, kuid siiski meeleterav: jälgis ajakirjandust, kirjandust jne. Skisofreenia: seletab vahekorda ümbruse ja enda vahel valesti. Omapära ja algupära avaldub selgemini
ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku. 17. "Peotäis tolmu" (1992, postuumselt) Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu
ja nooruse geniaalsust, mis heldekäeliselt heidab inim-konnale loomingulisi ideid ja mõtteid, ehkki mõnikord veel lõpetamata kujul. Noorus annab inimkonnale ehitusmaterjali ja tulevikuplaanid, millest hiljem tark vanadus lapib telliseid ja ehitab hooneid, kuna niinimetatud vana-duse tarkus üldsegi ei lämmata nooruse geniaalsust. * * * Elu, mida ma senini olin veetnud vanematekodus, erines vähe tavalisest. Ma elasin vaesust tundmata ja minu ees ei seisnud mitte mingeid sotsiaalseid probleeme. Mind ümbritsevad eakaaslased kuulusid väikekodanlikesse ringkonda-desse, s.t. ringkondadesse, mis väga vähe puutusid kokku puhtfüüsilist tööd tegevate töölistega. Ent ometi, nii imelik, kui see ka esmapilgul ei näiks, kuristik nende väikekodanlike kihtide, kelle majanduslik olukord pole kaugeltki hiilgav ja
annaabi.ee 
