Ma armastasin kiskjat (0)

Raamat „Ma armastasin kiskjat “ on tõsieluline lugu, mis räägib ühe naisterahva avameelsest pihtimusest. See on kirjutatud peale autori karistuse kandmist vanglas ja hõlmab perioodi tema sünnist 1958. a kuni Eesti Vabariigi taaskehtestamise esimeste aastateni. Ta räägib enda kujunemisest lapsepõlves, arenemisest nooruses ja keerulistest situatsioonidest küpses eas. Kirjutatu pühendas autor oma lastele, mis viitab selgelt sellele, et tema lapsed peavad teadma oma emast kõike ja selle pihtimusega üritab ta lapsi kaitsta taolise käekäigu eest.
See on autobiograafiline teos, mille peategelaseks on autor ise ning tema suhted kõrvaltegelastega on toodud „mina“ vormis, mis teeb teose usutavaks ja paneb kaasa elama. Autori sõnumiks lugejale on see, et inimesel peab olema kodanikujulgust ning sisemist jõudu tunnistada enesele, et alati ei pruugi kõige kallim inimene olla see, kes ta algselt näib või keda enesele ette on kujutatud. Alati pole vaikimine ja andeks andmine kõige parem lahendus asjadele, mis on suunatud ühiskonna reeglite vastu. Armastus ei tohiks pimestada. Armastades inimest, tuleb näha peale tema välimuse ka tema hingeelu , tema sihte elus ning tegevust nende saavutamiseks.
Autor ei mõista hukka ei riigikorda ega ajastut . Taoline elusaatus võib osaks saada ükskõik kellele ja ükskõik millise riigikorra puhul. See on isiklik ja väga sügavale enesesse vaatav teos, mis püüab lugejat aidata pöörama pilgud sisu poole ning suhtuma oma elusaatusesse mitte pelgalt emotsionaalselt, vaid kasutama otsustavatel eluhetkedel ka ratsionaalset mõtlemisviisi.
Autoril oli kombeks pidada päevikulaadset kalendermärkmikku, mille märkmed on lubanud tal küllaltki täpselt taastada sündmusi, mis raamatus on kajastatud. Oodates eeluurimisvanglas oma abikaasa kuritegude uurimise tulemusi, ei osanud ta oodata, et tema enese elu kannapöörde teeb. Süüdistatuna selles, et ta ei paljastanud oma mehe kuritegusid, määrati talle 12-aastane vanglakaristus. Selle aja jooksul oli tal piisavalt aega märkmed lahti kirjutada ja jutustuseks vormida. Kuna autor räägib algusest lõpuni, mis ta elus on toimunud, siis süžeeliinid on järjestikused, ei toimu mingeid kõrvalpõikeid. Lugu oli kirjutatud algselt siiski ainult enesele. Alles 26 aastat hiljem otsustas Pille Hanni oma sõprade soovitusel kirjutatu avaldada.
Inimese elu ei kujunda üksnes tema ise. Saatust mõjutab see keskkond, kus me elame, ja need inimesed, kes meid ümbritsevad ning kellega suhtleme . Eriti suurt mõju avaldab see, kellega oleme seotud ning kellega seovad meid ühised kohustused. Jutustuse ajendiks on olnud kirjaniku kurjategijast abikaasa Andreas kuriteod. Mees on tulnud kirjaniku ellu juhuslikult perioodiliselt nooruses ja teadlikult, etteplaneeritult juba peale esimest karistusekandmist. Arvatavasti oskavad paljud kurjategijad aimata oma ohvri psühholoogiat. Miks muidu valis ta välja Pille, kes oli mõjutatav ja kes pealegi armastas teda? Andreas kasutas ära naise armastust ja sidus end temaga, et oma elu mugavamalt ära elada. See lühike, kuid traagiline kooselu on jätnud autori ellu kustumatu jälje. Isegi peale surma jääb Pille temaga seotuks, saades endale hüüdnime Inimsööja lesk .
Tähtsamaks tegelasteks on jutustuses autori vanemad ja tema esimene perekond. Kuigi ta ei jutusta eriti nende läbisaamisest, jätab kirjutatu mulje, et mõlemad on jätnud tema elu määramisse tugevad märgid. Ta kasvas üles vanematekodus, mida ta endale ise valida ei saanud. Lapsepõlv polnud ta jaoks kerge, kuna ta oli kole laps, sõpru oli vähe ning isa käest sai tihti kere peale. Ta lõi pere Jaanusega, kellega alguses tundus kõik hästi minevat, kuid mehe liigne armukadedus lõi kõik pea peale ning naine jäi ilma nii mehest kui lapsest. Siiski oskas ta kõiki oma pereliikmeid armastada ja hinnata ühtemoodi, välja arvatud isa, keda ta ka täiskasvanueas põlgas.
Peategelase iseloomu ja suhtumise maailma ongi kujundanud kõige tugevamini tema vanemad ja lapsepõlves läbielatu. Jumalakartlikud vanemad kasvatasid teda ranges konservatiivsuses ja suhted mängukaaslastega olid rikutud, kuna teda vaevas kõõrdsilmsus. Kõik see eraldas Pillet ümbritsevatest ja tegi temast eraku inimeste seas. Tahtmine olla tema ise, olla sõltumatu ja otsustada ise oma tegude üle oli üheks määrajaks tema edaspidisele elukäigule. Olles näiliselt aktiivne ümbruskondlikus elus, jäi ta ikka suletuks oma maailma. Eriti ei avanud ta end kellelegi, nõrkusehetkedel lubas ta endale südamepuistamist juhututtavatele.
Olles läbi elanud ahistava lapsepõlve, ebaõnnestunud abielu, mille tagajärjel kaotati ka emaõigused, traagilise kooselu Andreasega, suutis ta end maksma panna alles kinnipidamiskohas. Tema varjul olnud liidriomadused tulid ilmsiks alles siis, kui ta oli ühiskonnast isoleeritud. Vanglas suutis ta end maksma ja kätte võidelda autoriteedi tiitli kaasvangide seas. Tavaliselt inimesed murduvad vanglas ja lähevad kaasa sealse maailma reeglitega. Teose peategelane elab vanglas aga enesesuhtes palju ausamat elu, kui vabaduses olles.
Lugedes teost, mõistsin seda, et halbadeks tegudeks ei saa alati lugeda neid, mis on tehtud. Palju rängemaks eksimuseks võib olla see tegu, mis vajalikul hetkel on jäetud tegemata. Muidugi tuleb nende tehtud või tegemata jäetud tegude eest ka vastutust kanda. Kui saadakse kergem karistus ja sellest tehakse järeldus, siis rängemad teod ja karistused ei pruugi tullagi.
Elus tuleb osata teha õigeid valikuid isegi siis, kui need võivad tekitada valu lähedastele. Parem olgu see valu hetkeline kui pikaajaline ja piinav. Mingil hetkel tuleb osata aeg maha võtta, analüüsida seda, mis on olnud, tegema sellest õiged järeldused ja seadma sihid uueks perioodiks . Tuleb aru saada, et elu normaalses keskkonnas, suhted mõistlike inimestega kaaluvad lõpp-kokkuvõttes üle eredad ja ekstreemsed hetked väljaspool norme. Inimese saatust kujundavad ka kõige pisemad detailid tema elus. Tuleb osata valida õigeid inimesi, kellega suhelda ja tunnetada piire , kui kaugele võib minna teatud suhtes. Inimene ei tohi kapselduda oma maailma. Üksindust võib mingi aeg välja kannatada, isoleeritust kannatada on aga palju raskem. Kõike saab lahendada suhtumisega ümbritsevasse. Õigel ajal peab oskama olla liidri rollis, kuid samuti tuleb osata õigel ka ajal olla juhitav. See ei tähenda aga seda, et tuleb olla ümbritsevast manipuleeritav. Õigeid valikuid peab ikka ise langetama . Õigete otsuste langetamine aga nõuab elukogemust. Kui seda ei ole, siis on kindlaks abiliseks lähedased, keda saab usaldada .
Autori keel oli lihtne ja arusaadav. Häiris natuke see, et palju tuli ette kordusi. Tihti mõtlesin, mida mina oleksin teistmoodi kirjutanud. Lõpphinnang oli siiski positiivne. Raamat oli huvitav ning kaasahaarav. Teose mõtte saaks kokku võtta lausega „Igal inimesel on oma lugu“. Kui palju keegi oma elust teistele avab, sõltub inimesest endast. Vähe on sellest, kui valju häälega enesega räägitakse. Inimene on loodud sotsiaalseks suhtlemiseks ja hea on kui need suhted mahuvad ühiselu reeglite raamidesse.