Vana maailma muusika (0)

VANA MAAILM

Meie teadmised kaugete aegade muusikast on võrdlemisi ebamäärased, me võime vaid selle kohta oletusi teha kalju- ning muude joonistuste põhjal, mis kujutavad muusikaga seotud rituaale. Samuti on allikaks arheoloogilistel väljakaevamistel leitud pillid, mille kõla on võimalik ligilähedaselt taastada, kuid nende häälestuse üle on väga raske otsustada. Kiviajast tuntakse eelkõige MITMESUGUSEID LÖÖKPILLE, FLÖÖDI- JA SARVELAADSEID PILLE ja TROMPETI EELLASI. Vanale Egiptusele on pillidest kõige iseloomulikumad OTSEFLÖÖT JA HARF , tuntud on ka TUPELTŠAMEI. LÜÜRA, HARFI ja LAUTO TÜÜPI KEELPILLE kasutasid juba sumerid .
Heebrealaste muusikast annab mõnevõrra ettekujutust Vana Testament , milles esineb muusikuna JUUBAL, keda keskaegsed autorid nimetavad sageli muusika „leiutajaks“. Juba tema tunneb KINNORIT, Piibli legendaarseimat pilli (kutsutakse ka Taaveti harfiks).
Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks ŠOFAR (lihtne huulikuta sikusarv). Kuningas Saalomoni ajaks (965-926 a. e. Kr) oli templiteenistuse tarvis välja kujunenud ka kutseliste muusikute – LEVIITIDE – seisus.
Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik ette kujutada, et vanades kõrgkultuurides oli muusika tähtsal kohal – see täitis põhiliselt kultuslikku funktsiooni, kõlas aga ka tantsu, võistluste ja söömaaegade saaateks.
Muusikaõpetusest teame vähe, kui näib, et alates sumeritest on kõigis neis kultuurides nähtud seost muusika ning universumi korralduse vahel. Meil puudub siiski kõige tähtsam – muusika ise. Harfilaulikute lauldud hümnitekste on pandud kirja Egiptuse keskmise riigi aegadel (2040- 1730 a. e. Kr.), aga varaseimad loetavad muusika üleskirjutused pärinevad alles vanakreeka kultuuri hilisest järgust.
Ühehäälsuse kõrval on arvatavasti esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Pille koondati ka orkestriteteks.
Vanade Lähis-Ida kultuuride muusikat pole põhjust kristliku Euroopa muusikatraditsioonidega päris otseselt siduda, kuid vana kreeka- rooma kultuuri, Vahemeremaade muusikapraktika ja muusikaõpetuse vahendusel on ta sellele siiski oluline eelaste.

VANAKREEKA MUUSIKA

Muusika koht ja tähendus vanakreeka kultuuris, samuti õpetus muusikast näitavad kreeka muusikat Lähis-Ida kõrgkultuuride vahetu jätkuna ning nende ja kristliku kultuuri vaheastmena.
Muusikal , poeesial ja tantsul oli kreeka kultuuris väga tähtis koht ning selle kultuuri klassikaliseks ajajärguks (5. saj e. Kr) kujunes välja kreekalik mõiste MUSIKĒ (muusade kunst ), mis on üsna erinev sellest, mida meie muusika all mõistame. See hõlmab poeesiat ja muusikat lahutamatus ühtsuses – musike on lauldes ettekantud luule, mis kreeklaste jaoks tõusist tõeliselt jumalike kõrgusteni. Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks jumaliku andega prohvetid, kujutavat kunsti vaadati hellenismiajastuni vaid kui kunstkäsitööd. Alates hellenismiajastust võib rääkida luulest ja muusikast omaette kunstidena, sest nende ühtsus oli lagunenud.
Lahutamatu seos poeesiaga määrab kreeka muusika omapära. RÜTM - kreeklaste jaoks muusika põhialus , lähtub värsi ja lühikeste silpide vaheldumisest. Värsi ehitusega on seotud ka MELOODIA, mille elemendid on Platoni (427-347 a. e. Kr) järgi logos (SÕNA), HARMOODIA (kreeklaste jaoks helide järgnevus) ja RÜTM (liikumise kord). Musikē on vahetult seotud ka tantsuga.
Muusiku oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga, sest esimesteks muusikuteks pidasid nad Zeusi poegi Apollonit ja Amphioni. Kreeka kultusmuusika oli seotud eelkõige tõejumal Apolloniga (tema pilliks oli harmoonilisi kooskõlasid mängiv LÜÜRA) ning veinijumal Dionysosega (tema pilliks oli AULOS (sarnane ŠALMEIga), mida puhus ta kaaslane Marsyas ja mis mängib alati üksikut eredat meloodialiini). Müüt jutustab nende võistlusest, milles jäi võitjaks Apollon .
Pillidest olid Kreekas levinumad NÄPITAVAD KEELPILLID – 4-keeleline FORMINKS , millest 7. saj arenes KITARA; 7-keelega LÜÜRA, BARBITON , 5.saj teises pooles ka (naiste pill) HARF. Puhkpillidest olid levinuimad AULOS (sugulane šalmei ja oboega), PAANIVILE ehk SÜÜÜRINKS (5-7, hiljem 14 vilest koosnev), hiljem esines ka PÕIKFLÖÖT , METALLTROMPET. Löökpillidest olid tähtsamad KASTNJETILAADNE KROTALA, VASKTALDRIKUD ja TAMBURIIN .
Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine kunstipärasteks eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Kujunes ka NOMOSE mõiste: see on reeglite kogum (puudutavad karakteerseid meloodiakäike, laulu põhirütmi, helilaadi ja laulu vormi), mida peab kitaara saatel lauldav kultuslik laul järgima.
Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr tragöödia , mis põhineb KOORILÜÜRIKAL ehk DITÜRAMBIDEL. 5. saj lüürikas kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad , mida nimetatakse „uueks muusikaks“. Sellega käis kaasas ka palju keerukam ja virtuoossem muusikaline väljenduslaad ning samal ajal algas ka väljapaistvate pillivirtuooside tegevus. Muusika hakkas esmakordselt esile tõusma iseseisva kunstina ja aegamööda lagunes tema loomupärane ühtsus luule ja tantsuga.
Hellenismi ja Rooma võimu ajastul segunes klassikaline kreeka kultuur teiste piirkondade traditsioonidega. Sellest ajast pärinevad ka vanakreeka tähtsaimad muusikateoreetilised tööd. Vanakreeka kultuuri hilisest ajajärgust on teada ka mõnikümmend muusikanäidet. Kreeklased kasutasid kaht erinevat noodikirja: vanem pillimuusika ja hilisem vokaalmuusika jaoks. Võrdlemisi täpne noodikiri oli kasutusel peamiselt muusikaõpetuses ja see ei peegelda kuigi hästi tegelikku suurel osal improviseerimisel põhinevat musitseerimist.
ROOMA IMPEERIUMI MUUSIKA lähtus vanakreeka muusikapärandist ega lisanud sellele kuigi palju olulist. Roomlaste levinuim pill oli TIBIA (kreeka aulos või topelt aulos), kreeklastest rohkem kasutati eri tüüpi SARVI, milles võib näha etruskide mõju.
KREEKA MUUSIKAÕPETUS . Kreeka helisüsteemis jaguneb oktaav seitsmeks astmeks . Kreeka laade loetakse ülalt alla ning need on järjestatud DOORIA- FRÜÜGIA -LÜÜDIA. Vanakreeka muusikateooria käsitleb helisid selgeis seoseis arvudega . Arvatakse, et helisüsteemi matemaatilised suhted fikseeris esimesena Ppythagoras (570-496 a. e. Kr) Helide arvsuhted määrati MONOKORDI (lihtne keelpill, mille kõlakastile on pingutatud üks keel) abil.
Kindlasti on hilisemat Euroopa muusikat väga tugevasti mõjutanud kreeklaste õpetus muusikast. Sillaks kreeka-rooma ja kristliku kultuuri vahel on rooma filosoof Boethius (480-524), kelle kirjutised jäid kogu keskaja vältel muusikaõpetuse autoriteetsemateks eeskujudeks ja sisuliselt pani ta aluse Euroopa muusikateooriale.

VARAKRISTLIK MUUSIKA

Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused, eriti Antiookias, mis oli varakristluse tähtsaim kolle . Esimeste kristlaste jumalateenistused matkisid juutide ohvriteenistust ja nende pühad tekstid ja laulud olid suures osas juutidega ühised. Ilmselt võeti midagi üle ka kreeka muusikatraditsioonist, kuid näiteks pillide kasutamine keelati sootuks, sest see muusika oli seotud paganliku kultusega. Idakristuses kehtib see keeld tänase päevani. Varakristuse lauludeks on psalmid, hümnid ja muud vaimulikud laulud, mida ei laulda vaid jumalateenistustel, vaid ka kodus.
Tagakiusatud kristlike koguduste olukord muutus oluliselt, kui 313 tagati kristlastele vaba tegutsemine ja 4. saj lõpus kuulutati kristlus Rooma riigi ametlikuks usuks . Sellest alates tugevnes kirik kiiresti, kuid Rooma riigi lõhenemine 395. aastal tõi endaga kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Idakristlus on tugevasti seotud Bütsantsi riigiga, läänekristlus võttis ühiskeelena kasutusele ladina keele.