Vana Testament (0)

Vana Testamendi jaotumine .
Judaistlik Kristlik
Esimene Moosese raamat (1 Mo.)
Toora e. Teine Moosese raamat (2 Mo.)
Seadus Kolmas Moosese raamat (3 Mo.)
Neljas Moosese raamat (4 Mo.)
Viies Moosese raamat (5 Mo.)
Joosua (Jo.) Ajalooraamatud
Varased Kohtumõistjate raamat (Ko.)
Prohvetid Esimene Saamueli raamat (1 Sa.)
Teine Saamueli raamat (2 Sa.)
Esimene Kuningate raamat (1 Ku.)
Teine Kuningate raamat (2 Ku.)
Ruti raamat (Ru)
Esimene Ajaraamat (1 Aj.)
Teine Ajaraamat (2 Aj.)
Esra raamat (Es.)
Nehemja raamat (Ne.)
Estri raamat (Er.)
Kirjutised Psalmid e.
Vana Testamendi laulud (L.)
Õpetussõnad (Õp.) Õpetusraamatud ja
Koguja raamat (Kg.) laulud
Iiobi raamat (Ii.)
Ülemlaul (Ül.)
Taanieli raamat (Tn.)
Nutulaulud (NL.)
Jeremija raamat (Jr.) Suured prohvetiraamatud
Jesaja raamat (Js.)
Hesekieli raamat (Hs.)
Hoosea raamat (Ho.)
Joeli raamat (Jl.) Väikesed prohvetiraamatud
Aamose raamat (Am.) + Apokriiva raamatud
Hilised Obadja raamat (Ob.)
prohvetid Joona raamat (Jn.) Juuditi raamat ( Juudit )
Miika raamat (Mi.) Saalomoni
Nahumi raamat (Na.) Tarkuseraamat ( Saal. Tark.)
Habakuki raamat (Ha.) Jeesus Siiraki
Sefanja raamat (Sf.) Tarkuseraamat (Sii)
Haggai raamat (Hg.) Paaruki raamat (Par.)
Sakarja raamat (Sk.) Toobija raamat (Tob.)
Malakia raamat (Ml.) 1. Makabite raamat (1 Mak)
2.Makabite raamat (2 Mak.)
Vana Testamendi tekkepaik ja tingimused.
Vana Testamendi loonud juudi rahva kodupaigaks oli Palestiina . Sealset kultuuri on oluliselt mõjutanud maa geograafiline asend Aasia ja Aafrika vahel. Olles ühenduseks Mesopotaamia,Egiptuse ja Väike-Aasia vahel,on Palestiinat ümbritsenud võimsad riigid alati selle maa-ala vastu huvi tundnud ja püüdnud seda läbivaid kaubateid oma kontrolli all hoida. Ainult suurriikide võimu tasakaalu või nõrkuse puhul oli väikerahval selles geograafilises ruumis võimalik iseseisev poliitika ja riiklik elu.
Teiseks tähtsaks faktoriks on Palestiinas valitsevad klimaatilised faktorid . Sajab põhiliselt talvel, mil ka stepis on rikkalik taimestik , kust loomakarjad toitu hangivad. Kuival ajal jäävad ainsaks kohaks, kust nomaanid oma loomadele toitu leiavad, vaid kultuurmaad. Ikka ja jälle on rändrahvad püüdnud kultuurmaadele paigale jääda. Nii toimus ka iisraeli rahva paikseks jäämine, umbes 1200 aastat e.Kr.
Vana Testamendi kirjutamise seos ajalooga .
Juudid kuuluvad semiitlike rahvaste hulka. Tuntumatest rahvastest kuuluvad sinna veel aarablased, assüürlased, foiniiklased ja babüloonlased. Üldnimetuse on nad saanud piiblitegelase Noa poja Semi järgi, kellest nad arvasid end põlvnevat.
Juutide algkodu asub Araabia poolsaarel. Aastatel 2000-1200 e.Kr. rändasid nad karjakasvatajatena mesopotaamia ja Egiptuse vahel. Arvatavasti pärinevad selle ajastu algusest 1. Moosese raamatu esiisade pärimuste juured.
Iisraeli paikseksjäämise ajal kuulus Palestiina temast lõuna pool asuva Egiptuse Uue Riigi (1570-1200 e.Kr.) mõjusfääri. Ilmselt olid mõningad iisraeli hõimud 16. sajandil e.Kr rännanud Egiptusesse. Mälestused sealt väljarändamisest kajastuvad hilisemate autorite poolt ühendatuna 2. Moosese raamatus.
Egiptuse riik polnud tol perioodil enam oma võimsuse tipul. Jumalataolise vaarao kõrval omandasid üha suuremat võimu ka riiga kõrgemad ametnikud. Palestiinaski kuulus tõeline võim kohalikke kaananlastest vasallidele, kelle erinevaid usukombeid kujutatakse Piibis negatiivsete värvinguga.
Teiseks suurriigiks oli idas asuv Vana-Babüloonia (Piiblis:Paabeli) riik. Selle riigi mõjust Iisraelile annab tunnistust sealt leitud kuningas Hammurapi seadustekogul, mis pärineb 2. aastatuhande algusest e.Kr. Seadustekogul on kokkulangevusi Moosese seadustega. Peale selle on mitmetel Babüloonia müütidel ühisjooni Piibli loomislugudega. Vana-Babüloonia riik lagunes 16.sajandi keskel e.Kr Väike-Aasias tekkinud Hati riigi survel , mis omakorda varises aastal 1200 e.kr küllalt ootamatult kreeka päritolu mererahvaste löökide all.
Iisraeli lühikesel iseseisvusperioodil jagunes riik kaheks. Mõlemad riigid peavad oma iseseisvust kaitsma Asüüria (Piiblis: Assuri) vastu.Piiblis märgib seda aega prohvetlike kirjanike esilekerkimine. Need tunnetasid rahva liigses enesekindluses ja usuleiguses ohtu ühiskonnale.
586. aastal e.kr vallutab vahepeal tugevnenud Uus-Babüloonia riik Jeruusalemma ja küüditab enamiku elanikkonnast. Seda perioodi iseloomustab pärimuse fikseerimine ja prohvetite muutus hojatajatest lohutajateks. Ajaloolise ülevaate Iisraeli riigi moodustamisest kuni küüditamiseni annavad 1. ja 2. Saamueli, 1. ja 2. Kuningate ja 1. ja 2. Ajaraamat.
539. aastal e. Kr alanud Pärsia ülemvõimu aastatel said juudid loa tagasi põõrduda oma kodumaale . Peamiseks ülesandeks sai nüüd templi ja kultuse taastamine. Piiblis kirjeldavad seda perioodi Esra ja Nehamja raamatud. Sellesse aega langeb ka Moosese raamatu täielik valmimine.
Aastal 331 e. Kr sattus Palestiina Makedoonia Aleksandri suurriigi koosseisu. Seal valitsenud hellenistlikust vaimust on mõjutatud siiski vaid üksikud Piibli raamatud, nagu näiteks Koguja raamat. Sel ajal valmisid ka Estri ja Taanieli raamatud.
Protest vägivaldse helleniseerimise vastu viis 2.sajandil e. Kr juuide ülestõusuni, millega kaasnes lühiajaline iseseisvuse kehtestamine. Seda perioodi kirjeldava apokrüüfide hulka kuuluvad Makabite raamatud.
Vana Testamendi tõlked.
4.-3. sajandiks e. Kr oli kujunenud olukord, kus paljud kodumaast eemal elavad juudid ei osanud enam piisavalt heebrea keelt. See tingis vajaduse tõlkida Vana testament kreeka keelde, mis ole Vahemere piirkonna levinuimaks kultuurkeeleks. 3. sajandil e. Kr valmiski Aleksandrias , mis oli kujunenud üheks suuremaks kodumaast eemal elavate juutide keskuseks, kreekakeelne tõlge Septuaginta (LXX). Legendi järgi on selle teinud 72 meest 72 päeva jooksul. Et tegemist on väga vana tõlkega ja selle aluseks olnud heebreakeelsed käsikirjad ilmselt erinesid mõnevõrra masoreetide VT tekstist, on selle teksti autoriteet suur. Nii on näiteks õigeusu kirikus võetud just Septuaginta VT aluseks.
Kõrvuti Septuagintaga tekkisid veel mitmed VT kreeka tõlked. See pani aluse VT levikule Vahemeremaades ja mõjutas oluliselt VT arvamist Piibli koosseisu.
Teiste tähtsate tõlgetena tuleks ära mainida arameakeelseid laiendavaid seletusi sisaldavaid targumeid, 1. sajandil p. Kr Lähis-Idas tekkinud süüriakeelset Pešittat ja Hieronymuse poolt aastal 405 p. Kr lõpetatud ladinakeelset Vulgatat.
Vana Testamendi arheoloogia ja Vana Testamendi käsikirjad.
Iga Piibliga tegelejat kannustab idee jõuda lähemale kirjapandu algsele mõttele. Selle eelduseks on võimalikult täpne algtekst ja Piibli kaasaja hea tundmine .Üha uuemate arheoloogilist andmete ja käsikirjaleidudega täienev uurimistöö on pikk ja lõputu protsess. Ühelt poolt toimub küll pidev ajaline kaugenemine Piibli kaasajast, teisalt aga muutuvad sellealalised teadmised sügavamaks. Kokkuvõttes viib see meid Piiblile lähemale.
Arheoloogia tähtsusest.
Piibli tekstiga tegelemise kõrval on kindel koht ka tolle aja materiaalse kultuuri uurimisel . Palju huvitavaid tulemusi pakub siin arheoloogia. Sealt saadud uued teadmised Piibli kaasaja sotsiaalkultuurilise, etnilise ja majandusliku situatsiooni kohta avavad uusi võimalusi ka teksti mõistmisel, võimaldavad piiritleda Piibli tekstide geograafilist levikut ja tuua paralleele naaberrahvaste usunditega. Kui VT arheoloogia geograafiline ruum piirdub eelkõige Palestiin, Egiptuse ja Mesopotaamiaga, siis UT puhul omab sellele lisaks veel tähtsust kogu Vahemere idarannik Kreekast Itaaliani.
Hoolimata sellest, et seal leidub hulgaliselt andmeid ajaloo kohta, pole Piibel kaugeltki mitte ajalooraamat. Ajalooline täpsus ei ole Piibli eesmärk ja sealt võib leida mitmeid näiteid ajaloolisest tõest kõrvalekaldumise kohta. Nii on üsna mõttetu viia kõiki arheoloogilisi avastusi kooskõlla Piibliga. Eriti puudutab see VT lugusid maailma loomisest, esimesest inimesest või Noa laevast
Viimase aja tähtsamaks Piibliga seotud leiuks on Jeesuse-aegse ülempreestri Kaifase perehaua leidmine 1990. aastal Jeruusalemmas. Kaifas oli ülempreestriks aastail 18-36 p. Kr, temal oli Jeesuse surmamõistmisel oluline osa. Näite arheoloogilise materjali kaudu saadavast informatsioonist võiks tuua samast hauast . Sinna maetud naise suust leiti münt, mis oli tasu paadimees Charonile allmaailma jõest ülesõidu eest. See kinnitab, et Jeesuse ajal olid hellenistlikud tavad ja kujutlused tähtsal kohal ka Jeruusalemmas.
Arheoloogia abil on võimalik heita pilk VT ja UT argipäeva. Koos sellega aitavad uued arheoloogilised andmed jõuda lähemale ka piibli algteksti mõttele.
Vana Testamendi käsikirjad.
VT käsikirjad kirjutati algselt papüürusele või nahale, hiljem pärgamendile.Lehtede ühendamisel saadi pikad kangad , kuhu vajaliktekst kirjutati tulpadena paremalt vasakule. Valmis kangad keerutati ümber spetsiaalsete varbade. Nii valminud rullraamatut nim. Keerikuks. Lugemiseks rulliti vajalik osa tekstist lahti, keriti ühe varda pealt teisele. Alles 2.-3. sajandil p. Kr hakati kasutama tänapäeva raamatutele omast köitmisviisi. Niisugusel viisil köidetud käsikirju nimetatakse koodeksiteks.
Kui aastal 90 p. K kinnitati VT judaistlik kaanon ja määrati kindlaks teksti normatiivne kuju, kuulusid sellest kõrvalekandunud tekstid hävitamisele. Seetõttu pakuvad VT tekstiloo seisukohalt erilist huvi käsikirjad, mis olid levinudenne teksti ühtlustamist. Sellega on seotud käesoleval sajandil kõige sensatsioonilisemad käsikirjaleiud, mis said alguse 1947. aastast. Siis satusid kaks Surnumere ääres karja valvavat poissi juhuslikult koopasse , kust nad leidsid mitu savikannudesse pakitud VT käsikirja. Need pärinesid 2. sajndil e. Kr – 1. sajndil p. Kr tegutsenud esseenidele kuuluvast Kumrani kloostrist. Tähtsamateks leidudeks olid Jesaja raamat, Habakuki raamatu kommentaar, osa Lauluraamatust ja katkendeid 3. ja 4. Moosese raamatust. Veel leiti väiksemaid tükke peaaegu kõigist VT raamatutest. Hoolimata mõningatest erinevustest on nende tekst üllatavalt sarnane 100 aastat nooremate käsikirjadega, millel põhineb enamik tänapäeva piiblitõlkeid.
Kõige varasemad täielikku VT-d sisaldavad heebreakeelsed käsikirjad pärinevad 10.- 11. sajandist. Tänapäevaste VT-de teksti teaduslike väljaannete aluseks on tavaliselt võetud 10. sajandist pärinev Aleppo koofeks või 11. sajandist Leningradi koodeks.
Iisraeli ajaloo lühiülevaade.
Aeg e. kr Sündmused

Esiisade aeg. Aabraham siirdub Mesopotaamiast Palestiinasse.
1600-1500 Osa suguharusid asub elama Egiptusesse.
1220 -1200 Põgenemine Egiptusest Moosese juhtimisel. Leping Jumalaga Siinail. Kõrberännak ja
tagasitulek Palestiinasse.
1200-1020 Rahvast juhivad karismaatilised pealikud e. Kohtumõistjad. Suguharud elavad omaette ,
ühtset juhtimist pole.Egiptuse mõju nõrgeneb ja peamiseks vaenlaseks saavad vilistid .
Saamueli tegevuse algus.
1020-926 Ühtse kuningriigi aeg. Kuningad Saul, Taavet ja Saalomon. Jeruusalemma saamine iisraeli
pealinnaks. Algab vilgas kaubandus ja ehitustegevus. Templi rajamine.
926-722 Riik on lõhenenud põhjariigiks (Iisraeliks) ja Lõunariigiks (Juudaks).Ebastabiilne ajajärk.
Algab Assüüria võimsuse kasv.
722 Assüüria vallutab Põhjariigi (Iisraeli). Paljud Iisraellased küüditatakse. Kohale jäänud
rahvas seguneb uute asunikega.
605 Assüüria variseb kokku, sünnib Uus-Babüloonia riik.
586 Juuda vallutatakse babüloonlaste poolt. Elanikud küüditatakse.
586-539 Juutide vangipõlv Babüloonias.
539 Pärsia vallutab Babüloonia. Juudid saavad loa kodumaale naasta.
539-331 Pärsia aeg. Jeruusalemma müürid ja tempel ehitatakse taas üles.
331-175 Juudamaa Aleksander Suure loodud hellenistliku maailma osana .
175-63 Makabite ülestõus ja sellele järgnenud riikliku iseseisvuse aeg.
63- Maailmariigi Rooma osana. Ülestõusnud 66.-73. a p. Kr ja 132.-135.a p.Kr viisid
Jeruusalemma hävitamisele ja juutide hajumisele üle maailma.
Veeuputus (1Mo. 6:5-9:17)
Jumal on otsustanud patuseks muutunud inimkonna hävitada. Vaid ühele õiglasele mehel, Noale ja tema perekonnale , antakse võimalus pääsemiseks. Selleks ehitavad nad suure, pealt kinnise laeva, kuhu tulevad ka kõik loomariigid. Alanud sadu ja uputus hävitavadki maalt kõik elava. Pääsevad ainult laeval olijad. Uputuse taandumise järel sõlmib Jumal Noaga uue lepingu, kus ta tõotab inimesi enam mitte veega karistada.
Lepingu tähiseks asetad Jumal taevasse vikerkaare. See sõna tähistab VT-s sageli vibu , s.t relva. Sellega antakse adasi kaunis kujutlus : Jumal on inimesega suhtlemisel relva kõrvale pannud . Lisaks kogeb inimene uue lepingu õnnistust nüüd looduses valitseva stabiilsusena.
Veeuputusloos nimetatakse Noa laeva kuivale maale jõudmise kohana Ararati mäge. Aegade jooksul on Piiblit sõna-sõnalt tõlgendavad inimesed sellelt mäelt laeva jäänuseid otsinud. Tegelikult on selle loo juures tähtis mõista Jumala viha patu üle. Siiski on Jumala armastus inimkonna vastu suurem ja ta ei lase oma loodud maailma taas kaosesse vajuda. Samal ajal on antud realistlik hinnang inimese loomuse kohta:
...inimese südame mõtlemised on kurjaad ta lapsepõlvest peale.
1.Mo. 8:21
Ka sellele algloole on leitud paralleel Babülooniast Gilgameši eeposest. VT veeuputusloo sõltuvus Babüloonia müüdist ei ole siiski tõenäoline. Pigem on tegemist veelgi vanemast pärimusest kõrvuti arenenud variandiga.
Paabeli torn.
Algselt vaid üht keelt omandavad inimesed otsustavad jääda paikseks ning taodelda kuulsust. Selleks alustavad nad suure linna ja kõrgustesse pürgiva torni ehitamist. Inimeste kuulsusejanu ja uhkuse peatamiseks segab Jumal nende keeled, nõnda et inimesed enam üksteist ei mõista. Ehitus jääb seisma ja inimesed peavad oma teed minema. Siit tuleneb ka väljend Paabeli segadus .
Ilmselt pärineb see lugu võõraste rahvaste mõttemõlgutustese tolleaegse maailma suurlinna Babüloni üle, kus leidus mitmeid suuri sakraalehitisi. Eriti paistis silma üle 90 meetri kõrgune trepptorn Etemennanki tsikuraat.
Samm-sammult on inimen kaugenenud Jumalast. Inimeste eksisammudele järgnevad Jumala karistused. Neist on aga alati läbi kumanud tema säilitav ja andeksandev lunastustahe. Mitte kunagi ei hävitata inimeste lootusi täielikult, vaid neile antakse ikka uuesti võimalus alustada.
Jumala valitud rahvas.
Alglugude järel keskendunud Piibel kogu inimkonna käsitlemiselt Jumala valitud rahvale. Et valituks saab just iisraeli rahvas, on Jumala otsus,mida ei põhjendata. Iisraeli rahvakujunemisest ja suhtest Jumalaga räägivad VT-s esiisade lood.
Esiisadega algab Iisraeli eelajalugu. Veel ei ole preestreid ega kindlat korda jumalateenistuseks. Kirjeldatakse esiisade – Aabrahami, Iisakija Jaakobi otsest vahekorda Jumalaga. Nii vestleb Aabraham (1Mo. 18:16-16:33 ) Jumalaga nagu mees mehega. Esiisade tähtsust toonitab ka asjaolu, et VT-s nimetatakse Jumalat sageli Aabrahami. Iisaki ja Jaakobi Jumalaks .
Moslemite esiisa küsimus.
Ismael- Moslemite esiisa (1Mo. 16:1-16;1Mo. 21:8-21)
Nähes, et ta on viljatu , andis Saara oma ümmardaja Haagari Aabrahamile teiseks naiseks ja neile sündis poeg Ismael. Pärast Iisaki sündi saatis Aabraham nad Saara nõudel enese juurest minema. Jumal lubas,et ka Ismaelist ja tema järeltulijatest kujuneb rahvas. Islami pärimuse kohaselt saigi sellest poisist moslemite põhjapoolsete suguharude esiisa.
Lühike Iisaki lugu.
Võrreldes teiste esiisadega räägib Piibel Iisakist vähe. Sarnaselt Aabrahamile peab ka tema kaua asjatult ootama, enne kui ta naine Rebeka rasedaks jääb. Sünnivad kaksikud, Eesav ja Jaakob ,kellest Eesav esmasündinuna peaks Iisaki pärijaks saama.
Esiisade lugude ajalooline dateeritavus.
Esiisade pärimuste tuum on väga vana. Aabraham, Iisak ja Jaakob ei ole veel oma eluviisilt paikseks jäänud, vaid rändavad koos kitse- ja lambakarjadega vaheldumisistepis ja kultuurmaal. Iidsetest kommetest annab tunnistust tava, kus lasteta naine saadab oma mehe juurde orjatari, et see talle lapsi sünnitaks. Nime Iisrael, Iisak ja Jaakob on tüüpilisemad Mesopotaama tekstidele 2. aastatuhande esimesest poolest. Kõik see sunnib esiisade pärimuste juuri paigutama17.-15. sajandisse e. Kr.
Esiisade lugudega võrreldes on suhteliselt nooremad ja tervislikumad Joosepi lood. Nende eesmärgiks on selgitada, kuidas iisraeli hõimud Egiptusse sattusid.
Iisraeli kuningad.
Pärast paikseks muutumist Kaananis tekkis Iisraelil sõjalisi kokkupõrkeid indoeuroopa rahvaste hulka kuuluvate vilistite hästiorganiseeritud sõjaväega. Nende eesmärgiks oli Iisraeli maade oma kontrolli all hoidmine. Selleks paigutasid nad suurematesse linnadesse oma garisonid. Kartes iisraellaste võimalikke ülestõuse, kindlustasid nad enestele raudtöötlemise ainuõiguse. Sellega välistasid nad sõjariistade valmistamise kohaliku rahva poolt. Kaitseks niisuguse rõhumise vastu tekkis hajali elavatel suguharudel vajadus ühtse juhtimise järele.
1. Saul 2. Taavet 3.Saalomon
Prohvetid.
Prohvetiteraamatuid on jaotatud mitmeti. Tavaliselt on eraldi mainitud kolme suurt prohvetit: Jesajat, Jeremaijat ja Hesekieli. Kristliku traditsiooni järgi arvatakse neljandaks suureks prohvetiks Taanieli, kelle raamat on eelmistest tunduvalt erinev. Sinna kuulusid Hoosea,Joel, Aamos ,Obadja,Joona,Miika,Nahum,Habakuk,Sefanja,Haggai,Sakarja, ja Malakia. Sageli käsitletakse koos prohvetiraamatutega ka Jeremijale omistatud Nutulaulude raamtatut.
Prohvetid rõhumise ja okupatsiooni ajal.
Pärast Iisraeli lagunemist pidi suurriikide vahele kiilutud Juuda riik tahestahtmata arvestama võimalusega, et ta okupeeritakse ja rahvas- vastavalt tolleaegsetele tavadele – küüditatakse. Üha enam jõudis prohvetlik mõte tõdemusele, et kui riik on vallutatud, ei saa enam templis ohverdada. Niisuguse situatsiooni reaalseks muutumine ei toonud kaasa Iisraeli religiooni hävingut, vaid uuenemise. Seda mõisteti Jumala kohtuna oma rahva üle. Prohvetlik mõte osutab Jumala lahutamisele maast ja templist . See aga ei vii Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu tühistamisele. Küll aga mõtestavad prohvetid ümber mitme Iisraeli poolt omaks võetud põhimõtted, näiteks ei samastata enam Jumala õnnistust ja maist edu. Prohvetitest on neil aegadel tähtsaimad Jeremija, Hesekiel ja teine Jesaja.
Laulude liigitus ja kasutamine.
Tähtsaima žanrina võib lauludest välja tuua hümnid, mida kasutati jumalateenistusel ja ohverdamisel. Niisuguste laulude näiteks on 29., 47., 93., 95. ja 99. psalm. Neid lauldi muusika saatel ja mitmed neist on varustatud muusikaliste juhenditega. Muusikalisele saatele osutab ka hümnides sageli esinev tõlkimata jäetud sõna sela, mis arvatavasti tähendab muusikalist vahemängu.
Hädaolukorras tekkinud kaebelaulud kerkisid taas päevakorda iga uue ahvarduse saabudes. Näiteks on 60., 74., 80. ja 90. psalm. Seal kaevatakse nii aktuaalsete kui üldisemate probleemide üle. Siiski lõppes iga selline kaebus tänu- ja ohvritõotusega. Kaebelaulud võisid olla nii individuaalsed kui kollektiivsed ja neil oli oma koht patukahetsuse ja paastu ajal.
Jumala kaitse ja osaduse tunnistamiseks tekkisid tänulaulud, millest omakorda kasvasid välja usupsalmid. Algselt jumalateenistusel kasutusel olnud kollektiivsed tänulaulud tõrjuti hümnide poolt sealt välja. Seetõttu väljendavad Lauluraamatus säilinud laulud eelkõige individuaalset tänu ja usalduskinnitust.
23. laulus väljendatud võrdlus Jumalast ja karjasest mõjub kristlastele kujutluspildina Jeesusest, juutidele aga Jumala ligiolekust.
Veel sisaldab Lauluraamat rohkesti kirjanduslikke psalme. Nendes on aluseks võetud kõik kol juba mainitud põhiliiki. Siia hulka arvatakse ka palverännaku lauludja kuningalaulud. Kuningriikluse lõppedes said need aluseks Messiat ülistavatele lauludele.
Ülemlaul.
Heebrea algtekstist lähtudes võiks selle pealkirjaks olla Laulude laul. Läbini lüürilisest meeleolust kantuna kujutab see endast kogumikku vanadest iisraele armastuslauludest. Siiski ei tohiks me seda tõlgendada ainult erootiliselt. Juba eksiilieelsed prohvetid, nagu näiteks Hoosea, on võrrelnud Jumala ja Iisraeli vahekorda pruudi ja peigmehe vahekorraga. Sellina allegooriline tõlgendusviis on edasi kandunud ka ristiusu kirikusse, kus pruudi ja peigmehena on nähtud Jumalat ja kristlikku kirikut.
Kindlasti ei kuulu Ülemlaul ainult oma kaasaega. Nii nagu armastus on universaalne ja ajatu, mõjuvad ülemlaulu värsid kaunilt ka nüüdisajal.
Tarkuseõpetus Iisraelis.
Esimese Kuningate raamatu järgi oli kuningas Saalomon kuulus oma tarkuse poolest ja tema õukonnas tegutsesid tarkuseõpetajad. Samasuguseid andmeid on Juuda kuningas Hiskija kohta, kellel oli oma tarkade nõuandjate kogu ja kool, kus nad tarkusi jagasid. See fakt kõneleb tarkuseõpetuse arenemisest Iisraelis, mis saitolleaegse akadeemilise hariduse aluseks.
Iisraeli tarkusekirjanduse eeskujuks oli Egiptuse tarkusekirjandus. VT ideaalne tark inimene oli Egiptuses elav Joosep . Tema tarkus väljendub eelkõige mitmekesistes teadmistes, positiivsetes iseloomuomadustes ja usus Jumalasse.
Tarkuseõpetus oli valdavalt praktilise suunitlusega. Eesmärgiks oli tunnetada inimese võimalusi maailmas ja otsida sel viisil konkreetseid käitumisjuhendeid. Kui inimene tunnetas õigesti oma vahekorda Jumala, ühiskonna ja kaasinimestega, võis ta eksitust kartmata oma tunetuse põhjal tegutseda. Kes neid vahekordi õigesti tunnetas, oli tark, kes mitte – rumal.
8
Seeeiolekonto